Žanride mäng Soome kirjanduses

Runebergi auhinna teeb ihaldatavaks asjaolu, et hinnatakse ennekõike teose kunstiväärtust. Auhinna värskeim laureaat on Heikki Kännö romaaniga „Sömnö“.

HEIDI IIVARI

Kirjanik Johan Ludvig Runeberg

R. W. Ekman / Wikimedia Commons

Teisipäeval, 5. veebruaril lehvisid Soomes rahvus­poeedi Johan Ludvig Runebergi (1804–1877) auks lipud. Koolides ja kohvikutes pakuti Runebergi kooki, maiasmokast suurmehe hommikusööki. Luule­taja kodulinnas Porvoos anti üle ka kolm temanimelist kirjandusauhinda: Runebergi auhind parimale ilukirjanduslikule teosele, Runebergi variauhind publiku lemmikule ja laste auhind parimale lasteraamatule.

Runebergi auhinda annavad välja Porvoo linn, ajaleht Uusimaa, Soome kirjanike liit, Soome kriitikute liit ja soomerootsi kirjanike liit. Detsembrikuu Finlandia preemiaga võrreldes on 1987. aastal asutatud Runebergi auhind väärtuselt teisel kohal. Seda küll mitte preemiasumma (10 000 eurot ehk kolmandik Finlandia auhinnast) või raamatumüügi poolest. Eelmise aasta jaanuari ja veebruari Soome raamatumüügi edetabelis troonis ikka Finlandia laureaadi Juha Hurme teos „Neem“ („Niemi“), ehkki jõuluhooaeg oli juba möödas.1 Seevastu Runebergi laureaadi Marjo Niemi romaan „Kõikide kaotuste ema“ („Kaikkien menetysten äiti“) ei jõudnud ühelgi kuul kümne müüduma raamatu hulka.2

Runebergi auhind rõhub kirjandusele kui sellisele kaubanduslikke eesmärke eirates. Kahjuks on ka selle meediakajastus Finlandia auhinna omast väiksem. Runebergi auhinnale võivad kandideerida kõik ühel aastal jaanuarist novembrini Soomes ilmunud soome- või rootsikeelsed ilukirjanduslikud teosed (mitte ainult romaanid, nagu see on Finlandia puhul). Auhinna peaaegu 30aastase ajaloo jooksul on kolm korda premeeritud luuleteost ja neli korda novellikogu. Esseeraamatut ei ole kunagi auhinnatud, kuigi need on olnud korduvalt kandidaatide seas.

Žanripiirangutest vaba auhind on eriti oluline tänapäeval, sest paljusid teoseid ei saa liigitada ainult ühte žanrisse. Sellele juhtis tähelepanu ka tänavuse Runebergi auhinna kolmeliikmeline eelžürii.3 Nomineeritud teoste sisu võttis kokku eelžürii esindaja Marjo Heiskanen: nii mõnigi esile tõstetud teos tuletab meelde empaatia olulisust ühiskonnas ning selle puudumise tagajärgi.4

Eelžürii luges kokku 245 teost, millest 150 olid romaanid, ja valis detsembri keskel välja kaheksa teost: viis romaani, kaks luule- ja ühe esseekogu. Nende hulgast valis teise koosseisuga kolmeliikmeline žürii omakorda laureaadi, Heikki Kännö romaaniga „Sömnö“. Kirjanik Virpi Hämeen-Anttila, Runebergi žürii esinaise sõnul on „Sömnö“ omapärane, julge ja määratlustele allumatu teos, mis taastab usu suurte lugude võlusse. Žürii nägi Kännö puhul hingesugulust Thomas Manni ja Jorge Luis Borgesega.5

Runebergi auhinna laureaat Heikki Kännö

Sammakko

Kunstniku taustaga Heikki Kännö (1968) on avaldanud seni kaks romaani, mis on saanud väga positiivse vastuvõtu. „Sömnö“ (kirjastus Sammakko) jutustab fiktiivsest maailmakuulsast rootsi kunstnikust Werner H. Bergerist, kes hakkab koos palgatud elulookirjutajaga uurima oma pere minevikku. Suguvõsakroonikast kujuneb mitmekihiline ja intertekstuaalne (lääne kirjandus- ja kunstiajalugu, filosoofia, teaduse areng, okultism jm) detektiivilugu, kus tõe ja väljamõeldise, aga ka žanride piirid on vallatult hägustatud. „Sömnö“ 550 lehekülge on tänapäeva inimese püsimatust silmas pidades jaotatud parajateks osadeks. Kännöt on kutsutud soome Dan Browniks, vihjates kirjaniku oskusele kasutada nutikalt nii vandenõuteooriaid kui ka müüte.6

Tänavune Runebergi variauhinna saaja ei olnud üllatus: lugejahääli koguvad ju tuttavad ehk loetud raamatud ja Olli Jalose romaan „Taevakumm“ oli Runebergi nominentidest vaieldamatult tuntuim teos. See sai peaaegu kolmandiku andud häältest.7 Kokku anti 764 häält, mis annab tunnistust kas publiku vähesest huvist või meedia vähesest kajastusest, sest Finlandia lugejahääletus kogub tavaliselt üle 10 000 hääle. 

2017. aastast saadik on Porvoo ajaleht Östnyland/Ksf Media andnud Runebergi auhindade seas välja ka 10 000 euro suurust laste auhinda. Selle eelžürii oli valinud üheksa soome- ja rootsikeelset nominenti, mille sihtgrupp on 6–9aastased lapsed. Laureaadi valisid välja Porvoo linna lasteaedade ja koolide I ja II klassi lapsed. Laste auhinna sai Eva Frantz (1980) oma esimese lastele kirjutatud põnevusromaaniga „Vaarikamägi“ („Hallonbacken“, Schildts&Söderströms).

Runebergi põhiauhinna kandidaat Tua Forsström (1947) on suurkuju kodulinna luuletaja. Rootsi keeles kirjutav Forsström on üks auhinnatumaid luuletajaid nii Soomes (nt Pro Finlandia, 1991) kui ka välismaal (nt Rootsi Akadeemia Bellmani auhind, 2003 ja 2018). Ta debüteeris 1972. aastal ja on kirjutanud ka näidendeid ja kuuldemänge. Eestis on tehtud Forsströmi tekstidel põhinev lavastus „Lumest kleit“ (tlk Ülev Aaloe).8 Eelžürii iseloomustas Forsströmi luulekogumikku „Märkmeid“ („Anteckningar“, Förlaget) kui valgusküllast teost, mis „töötab nagu tervendav kollektiivkunst, tõmbab endaga kaasa“.9 Soome keeles ilmus teos Jyrki Kiiskise tõlkes pealkirjaga „Merkintöjä“ kirjastuses Siltala.

Luuletaja Veera Antsalo (1975) kõik teosed on olnud nomineerinud vähemalt ühele kirjandusauhinnale. Runebergi auhinna kandidaat „Imago“ (Teos) on tema kolmas kogu. Antsalo selge narratiiviga proosaluule nõuab keskendumist. Autori isepäine, alati muutuses luulemaailm ei pruugi alluda tavamõistuse reeglitele. Kriitikud on nimetanud „Imagot“ väljakutseks, aga ka väga läbimõeldud tervikuks. Eelžüriid lummas „Imago“ ajas ja ruumis liikuv häälemaastik.10

Antti Nyléni (1973) raevukad esseekogumikud on lugejaid ja kriitikuid ühtaegu ärritanud ja rõõmustanud juba alates tema Kalevi Jäntti auhinna saanud esikteosest „Viha ja kibeduse esseed“ („Vihan ja katkeruuden esseet“, Savukeidas, 2007). Nylén, kes on muide tõlkinud soome keelde Baudelaire’i ja Wilde’i teoseid, mitte ainult ei haugu dekadentsi vaimus, vaid ka hammustab – armutult ja nimesid varjamata. Runebergi auhinna kandidaat „Kaotus“ („Häviö“, Kosmos) on monoloogi vormis essee, kus Nylén kirjutab vaimukalt ja irooniliselt enda kui „eduka ja auhinnatud kirjaniku“ näitel soome „valge kraega proletariaadi“ paradoksaalsest olukorrast: „Tegemist on kehvikutega, kes ei näe aga välja nagu vaesed Dickensi ekraniseeringutes või ajalehe Helsingin Sanomat äärelinnareportaažides. Nende sotsiaal-majanduslikus olukorras on „sotsiaal“ ja „majanduslik“ täiesti vastandlikud mõisted. Neil inimestel on maitset ja raamatud riiulis ning nad teavad, kes on Pierre Bourdieu. Ainult raha ei ole“ (lk 25). Küllap tundsid end selles kirjelduses ära paljud Sirbi kaasautorid ja lugejad.

Mõnikord on sattunud Runebergi auhinna kandidaatide hulka ka Finlandia auhinda kandidaat. Ka eelmise aasta Finlandia auhinna laureaadi, tunnustatud kirjaniku Olli Jalose (1954) romaan „Taevakumm“ („Taivaanpallo“, Otava) oli ühtlasi Runebergi auhinna nominent. Romaani minajutustaja on noor Angus, kellest saab loodus- ja täheteadlase Edmond Halley (1656–1742) õpipoiss kõigepealt Anguse kodusaarel Saint Helenal ja siis Inglismaal. „Taevakumm“ viib lugeja XVII sajandi koloniaalsesse Euroopasse, kus teaduslikud edusammud esitasid inimeste religioossele maailmavaatele tõsise väljakutse. See on ühtlasi lugu võimust ja selle kuritarvitamisest kirjaoskamatute ja teistsuguse päritoluga inimeste vastu.11

Tänavu oli Runebergi auhinna kandidaatide hulgas ainult üks rootsikeelne teos, mida veel ei ole tõlgitud soome keelde, Fredrik Långi (1947) kiriromaan „Basim, mu arm“ („Basim, min kära“, Förlaget). Selles kirjutab britt Sally oma kallimale Basimile Palestiinasse, saamata vastust. Teos sunnib mõtlema Lähis-Ida lahendamata konfliktidele. Rahvuskangelase Runebergi soome keel oli kehvavõitu ja ta kirjutas kogu oma loomingu rootsi keeles. Tänapäeval räägivad kõik soomerootsi kirjanikud soome keelt, aga suurema osa soomlaste rootsi keel on nii kehv, et ilukirjandust selles lugeda ei saa – sellest hoolimata, et rootsi keel on soome keele kõrval Soome ametlik keel. Õnneks tõlgitakse paljud soomerootsi teosed kiiresti soome keelde, ka Långi üle 20st teosest on soome keelde tõlgitud umbes pool. Eesti keeles saab lugeda Långi lühiromaani „Soome mehe mure“ (tlk Ülev Aaloe, 2003).

Henriikka Tavi (1978) on üks Soome juhtivaid luuletajaid. „Tellervo“ (Teos) on tema esimene romaan ja väga kaugel autori eksperimentaalsest luulekeelest. Seevastu napisõnalisus, õigemini oskus sõnu doseerida on endine. „Tellervo“ räägib samanimelise naise tragikoomilistest püüdlustest leida endale sobiv mees ameerika eneseabikirjanduse abil. Tellervo on soome Bridget Jones, aga mitu korda küünilisem, neurootilisem ja introvertsem ja seega ka palju huvitavam karakter. Tavi luulega saab tutvuda eesti keeles Kätlin Kaldmaa tõlkes kogumikus „8+8 II. Eesti ja Soome luulet“ (2015). Eesti lugejat rõõmustaks kindlasti ka „Tellervo“, mis on oma lakoonilisuse ja musta huumoriga Põhjala chick lit’i hurmav näide.12

Preili U meenutab oma nii-öelda inimsuhteajalugu“ („Neiti U muistelee niin sanottua ihmissuhdehistoriaansa“, Siltala) on Eeva Turuse (1983) esikteos, mis pälvis eelmisel aastal ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinna. Just nimelt selle teose puhul tekib küsimus, kuidas seda liigitada: kas tegemist on novellikogu või lühiproosaga? Autor ise räägib „luule moodi“ teosest.13 Teos koosneb seitsmest stiililt erinevast lühitekstist, mida ühendab äärmiselt visuaalne ja omapärane keelekasutus üllatavate (liit)sõnavalikute ja assotsiatsioonidega. Sellest hoolimata mõjub „Preili U“ sümpaatselt. Turuse tegelased on neurootilise (inimsuhte)elu antikangelased. Tihti on nende sugu ebamäärane („preilihärra“). Postmodernistlikku fragmentaarsust ja valikuvõimaluste kirevust iseloomustab näiteks kohati läbikriipsutatud tekst, mida esineb küll ka luuletaja Veera Antsalol.

Heikki Kännö „Sömnö“ taastab usu suurte lugude võlusse.

1 https://kirjakauppaliitto.fi/mita-suomi-lukee/tammi-helmikuu-2018/

2 https://kirjakauppaliitto.fi/kirja-ala-suomessa/mita-suomi-lukee/

3 Miia Gustafsson, Runeberg-ehdokkaat julki – pitkästä aikaa mukana myös Finlandia-voittaja. – YLE 14. XII 2018. https://yle.fi/uutiset/3-10552403

4 Nina Lehtinen, Kirjallisuuden monipuolistuminen ja lajirajojen rikkoutuminen näkyvät tämän vuoden Runeberg-ehdokkaissa. – Aamulehti 14. XII 2018. https://www.aamulehti.fi/a/201357681

5 Palkintoraadin perustelut: Omaperäinen, uudennäköinen ja määrittelyjä pakeneva. – Uusimaa 5. II 2019. https://www.uusimaa.fi/artikkeli/742985-palkintoraadin-perustelut-omaperainen-uudennakoinen-ja-maarittelyja-pakeneva

6 Juhani Brander, Turun oma Dan Brown jatkaa omaperäistä tietoisuuden etsintää aina esoteerisiin salaseuroihin asti. – Aamulehti 11. IX 2018. https://www.aamulehti.fi/a/201189911

7 Mia Grönstrand, Taivaanpallo oli yleisön ylivoimainen suosikki. – Uusimaa 5. II 2019. https://www.uusimaa.fi/artikkeli/742987-taivaanpallo-oli-yleison-ylivoimainen-suosikki-varjo-runeberg-aanestyksessa

8 https://www.norden.ee/et/meist/uudised/item/577-kumus-ja-haapsalus-n%C3%A4eb-omap%C3%A4rast-kunsti-muusika-luule-tantsuetendust

9 Miia Gustafsson, Runeberg-ehdokkaat julki…

10 Samas.

11 Vt Kai Aareleid, Brand nimega Finlandia. – Sirp 7. XII 2018.

12 Rohkem nordic chick lit’i kohta: Charlotte Jørgensen, The Tripwires of Womanhood – Nordic Perspectives on Chick Lit, 7. X 2016. https://nordic­womensliterature.net/2016/10/07/the-tripwires-of-womanhood-nordic-perspectives-on-chick-lit/; Miia Gustafsson, Kotimainen chick lit-kirjallisuus on jo salonkikelpoista – bimbo-leima on kadonnut. – YLE 31. III 2016. https://yle.fi/uutiset/3-8778842

13 Eeva Turunen: Neiti U muistelee niin sanottua ihmissuhdehistoriaansa. – Aamun Kirja 17. V 2018. https://areena.yle.fi/1-50002192

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht