Euroopa pinged annavad tunda ka vähemusmeedias

Vähemustel peab euroopalike kokkulepete kohaselt olema võimalus luua oma eriomast olemist, keelt ja kultuuri toetav mehhanism.

RAGNE KÕUTS-KLEMM

Euroopa ühiskonnad on pingestunud. Eelkõige tekitab muret poliitiliste lõhede süvenemine, valijate mobiliseerimine vastanduvate sõnumitega, ühiskondade sidususe ja inimestevahelise solidaarsuse vähenemine, sallimatuse suurenemine. Selliseid märke on olnud näha juba viimased kümme aastat, kuid Venemaa agressioonisõda on neid oluliselt võimendanud.

Kuigi suurem osa Euroopa inimestest tajub sõja taustal kõige suurema murena majanduslikku olukorda – ning Euroopa peab püksirihma pingutama, et sõja toetuseks piisavalt ressurssi eraldada –, on valijate lõhestamine ja mobiliseerimine äärmuslike ja sallimatute sõnumitega kasvav trend. Sõda on nõudnud poole valimist. Pinge läbib punase joonena näiliselt ka sõjast kaugemale jäävaid teemasid. Vähemuste olukord on teravnenud, rahvuste ja kultuuriliste gruppide vahel podisevad allasurutud tundepuhangud. Mitte-enamuse keeles tegutseva meedia tegevuse taustal võib mitmes riigis täheldada suhete pingestumise märke.

Piiridünaamika

Vähemusmeedia on ellu astunud ülesandega, et enamuse keeles igapäevaselt mittesuhtlevatel ja teistsuguse kultuuritaustaga inimestel oleks olemas omakeelne infokeskkond ja võimalus leida omakeelsest maailmakäsitlusest tuge oma identiteedile. Et oleks mõtteline ruum, kus vähemust puudutavad teemad saaksid olla arutatud just nende teemade subjektiks olevates kogukondades. Vähemuskeelne meedia loob foorumi, milles arutada vähemuse käekäigu, igapäevaprobleemide ja tulevikuväljavaadete üle. Näiteks on selliseks foorumiks ungarikeelne meedia Rumeenias, rumeeniakeelne meedia Serbias, saksakeelne meedia Taanis, soomekeelne meedia Rootsis, poolakeelne meedia Leedus, itaaliakeelne meedia Sloveenias jpt. Tihti on tegemist kompaktselt elava kogukonnaga, kes ajab igapäevaasju muus kui riigikeeles ja kelle keel ei ole üldjuhul riigikeelena sätestatud. Ametlikult on selliseid gruppe määratletud Euroopa riikides kokku üle 200.¹

Vähemusrahvad on Euroopa kultuuririkkuse üks pärisosi, mis on kujunenud ajaloosündmuste keerdkäikudes, sageli riigipiiride ümbermängimise tulemusena. Vähemused on ajaloolise dünaamika tagajärg. See, et mingi osa mõnest rahvast on jäänud elama rahvusriigi piirist väljapoole, on Euroopa turbulentset ajalugu arvestades pigem norm kui erand. Selle olukorra aktsepteerimine ja institutsionaliseerimine vähemusi kaitsvate hartade ja programmidokumentide näol on tänaseks vähim, mida Euroopa rahvad teha saavad, et minevikuvägivald ja sõjad ei korduks. Euroopa Liidu alus­dokumendid rõhutavad kultuurilist mitmekesisust kui väärtust iseeneses.

Vähemustel peab euroopalike kokkulepete kohaselt olema võimalus luua nende eriomast olemist, keelt ja kultuuri toetav mehhanism, nagu omakeelne haridus või meedia. Oma meedia loomine on tänapäeva digimaailmas suhteliselt lihtne ja ka väheldaste ressurssidega vähemus saab seda teha, et hoida avaliku kasutuse kaudu oma keelt elavana. Meedias avaldatud tekstid loovad ühise teadmuse, avaldamine muudab muidu konkreetsesse aegruumi jääva sündmuse kõigile teadaolevana eeldatavaks faktiks, millele saab tagasi viidata. Oma ajakirjandus aitab iga päev „meie“ lugu kirjutada.

Vähemusmeedia auditooriumide kohta tehtud uuringud näitavad, et oma keeles pakutavat asukohamaaga seotud sisu vajatakse just selle tõttu, et selle riigi enamusmeedia, kus elatakse, üldjuhul ei räägi vähemustest ja vähemustele. Ainult vähemusele kordaminevad teemad ja nemad ise ei ole enamusmeedias nähtavad. Vähemusmeediat ei jälgita eelkõige selle pärast, et ei oldaks võimelised enamusmeediat jälgima või et ollakse halvasti integreeritud. Vähemusmeediat on vaja sellepärast, et see pakub vaatenurki, mida enamusmeedia ei paku.

Kuigi paljudes riikides arvatakse, et vähemused aja jooksul kahanevad ja vajadus oma meedia või hariduse järele väheneb, siis digitaalne ühisruum võib selle vajadust ka ootamatul viisil kasvatada. On olnud näiteid, kus ajalehe liikumisega veebi on selle auditoorium kasvanud. Teadlased nimetavad „de-minoritiseerumise“ protsessiks seda, kus ennast vähemusena mitte määratlevad inimesed hakkavad kasutama vähemuskeelt näiteks selleks, et jälgida vähemuskeelset meediat.²

Tõuge vähemuste instrumentaliseerimiseks

Näib, et Venemaa algatatud sõda on taas toonud agressiooni mõeldavate poliitikateostamise vahendite hulka. Vahepealne konsensus, et agressioon ei ole aktsepteeritav, on murenenud. See omakorda on avanud ukse uutele suhtemustritele vähemuste ja nende emamaa suhetes. Muutuse mõjud ulatuvad ka vähemuskeeltes tegutsevasse ajakirjandusse.

Euroopas eristuvad vähemused, kellel on emamaa ja kellel ei ole. Nende olukord on hoopis erinev. Emamaa puudub näiteks baski või katalaani vähemusel, kellel ei ole apelleerida suuremale jõule, kellegi kaitsvale rüpele. Pinged puudutavad muidugi ka selliseid vähemusi, kuid need on teistsuguse iseloomuga kui emamaaga vähemuste puhul. Olukord on keeruline näiteks poolakeelsel ajakirjandusel Leedus või ungarikeelsel ajakirjandusel Rumeenias. Veel hoopis kolmandas olukorras on piirialade meedia, kus on sõlmitud kahepoolsed riikidevahelised lepped vähemuste elukorralduse toestamiseks emamaa ja asukohamaa koostööna – näiteks taanikeelne Saksamaa ja saksakeelne Taani meedia. Omakorda erinev on olukord Soomes, kus ongi kaks riigikeelt ja seetõttu tegutseb rootsikeelne meedia Soomes hoopis teistel alustel. Seega vähemuse, emamaa ja asukohamaa suhetekolmnurk võib võtta väga mitmesuguseid vorme.

Vähemusmeediast võib saada riikide võimuambitsioonide instrument. Äärmuspoliitikute kätte sattudes on see kahe teraga mõõk. Pinged võivad eskaleeruda, kui emamaa võimulolijad püüavad naaberriigis vähemusmeediat ära kasutada selleks, et külvata segadust ja ärgitada vähemuses riigiidentiteedi vastaseid hoiakuid. Kui muidu võiks arvata, et see on igati hea ja mõistlik, kui vähemusmeedia saab tuge emamaalt – nagu praegu poolakeelne meedia Leedus saab Poolalt või ungarikeelne meedia Rumeenias saab Ungarilt, siis sõja taustal ei pruugi teises riigis asuva rahvakillu toetamine toimuda õilsatel eesmärkidel.

Julgeolek

Ja nüüd venekeelne meedia. Ma ei hakka lahkama küsimust, kas vene keel on Balti riikides vähemuskeel või mitte. Fakt on see, et kõigis kolmes on olemas venekeelne ajakirjandus.

Esmalt, Eesti ja Läti rakendavad vene keele ja venekeelse meedia suhtes täiesti erinevat poliitikat. Eesti on võtnud teadlikult toetava ja venekeelset elanikkonda võimestava suuna, püüdes range riigikeele kasutamise nõudmise asemel pöörata rohkem tähelepanu sellele, et igas keeles elanikud oleksid ühises inforuumis. Läti avalikkus seevastu küsib, kas vene keelest saab üldse rääkida kui vähemuskeelest – seda seisukohta kordas ka septembri lõpus Riias Euroopa vähemusuuringute keskuse (European Centre for Minority Issues, ECMI) korraldatud aruteluseminaril Läti ajakirjandusekspert Gunta Sloga. Läti strateegiat on mõni sealne asjatundja nimetanud vaikse väljasuretamise teeks – otseselt ei keelata, aga ressurssi toimimiseks ka ei anta. Meediasisu toetamise fond võimaldab saada toetust mõne ajakirjandusliku uurimuse läbiviimiseks küll, aga vaid siis, kui sisu ilmub läti keeles. Läti venekeelse meedia lakmustestina käsitletaksegi seda, kuidas vastav meediaväljaanne kajastab Venemaa agressioonisõda. Selle alusel otsustatakse, kas see väljaanne on „meie“ või mitte.

Läti pingetele valavad õli tulle mitmesugused poliitilised algatused. Näiteks tekitab professionaalsetes ringkondades tuleviku suhtes suurt teadmatust Läti parlamendis menetletav seaduseelnõu avaõigusliku meediaorganisatsiooni ümberkorraldamiseks. Plaani kohaselt liidetakse seni iseseisvad avaõiguslikud raadio- ja teleorganisatsioonid ning sellest tulenevalt korraldatakse ka ümber venekeelsete toimetuste töö. On olnud juttu sellest, et avaõigusliku meediaportaali loomisel saab vene keelest hoopis suuremat kõlapinda ajakirjanduslik sisu muudes keeltes (vene keele osakaal peaks vähenema, araabia jt oma suurenema). Need ümberkorraldused tekitavad ebakindlust kõigis seni eraldiseisvates raadio- ja teleorganisatsioonides töötanud ajakirjanikes, aga kõige rohkem venekeelse programmi ajakirjanikes.

Läti selline poliitika on kooskõlas vene keele väheneva kasutusega avalikus ruumis. Nii venekeelsed ajakirjanikud kui ka lätikeelsed kolleegid osutavad vaikimisi reeglile vältida avalikus aruteluruumis vene keele kõnelemist. See tähendab ka, et venekeelsete toimetuste ajakirjanikel ei ole lihtne saada teles või raadios esitamiseks venekeelseid kommentaare. On mõistetav, et siit tekibki küsimus, kui kaua saab nii üldse venekeelset programmi teha. Vene keele staatus on avaliku keelena marginaliseerumas.

Lätis toimuv väärib oma komplekssuses lähemat jälgimist, sest lisaks meedia ümberkorraldustele toimub taustal jõuline haridusreform ja arutelu all on Vene kodanike riigist väljasaatmine.

Seoses totalitaarsete arengusuundumustega Venemaal on Riias leidnud endale pelgupaiga mitmed Vene valitsuskriitilised meediakanalid, mis omakorda muudab Lätis toimuva konteksti märksa keerulisemaks. Praegu tuleb korraga hoida ohjes üksteist riukalike probleemidena võimendavaid protsesse.

Venestamine

Leedu olukord on olnud kolmest Balti riigist kõige erandlikum, sest sellist arvukat venekeelset vähemust nagu Lätis ja Eestis ei ole riiki omal ajal tekkinud või jäänud. Nüüd aga on ka Leetu saabunud Ukraina sõjapõgenikke, aga ka valgevenelasi, Venemaa venelasi ja teisi endisi nõukogude rahvaid. See on toonud kaasa pragmaatilise lähenemise käsitleda vene keelt peamise suhtluskeelena, milles saabunuid kõnetada. Seevastu poolakeelne vähemus Leedus kaebab, et Leedu just nimelt venestab oma praeguse poliitikaga kõiki vähemusi. See tekitab trotsi ja ägedat vastuseisu, ka protestiaktsioone.³ Samal ajal saab poolakeelne vähemus oma kultuuritegevuseks märkimisväärset ressurssi Poolast ja see suurendab ka poolakeelse vähemuse eneseteadlikkust ning toob kaasa pingeid leedu ühiskonnaga. Leedukeelne enamus tajub, nagu oleks poola vähemus läinud ülbeks.⁴

Ka Ungari on oma piiriüleses ungarlaste toetamises hakanud tegema suuremaid panuseid ja ungarikeelsed vähemused teistes maades arvatakse saavat isegi rohkem tuge kui ungarlased Ungaris, nagu tõi välja uudisteväljaande Nyugati Jelen ajakirjanik Ungari avaliku arvamuse meeleolude kohta.⁵ Mis on sellise toetuse taga, võib vaid spekuleerida.

Mitmel puhul võivad vähemuse poliitilise „ärakasutamise“ võtted olla varjatumad ja rüütatud neutraalsetesse vormidesse. Serbias üllatab rumeeniakeelse meedia avatus Rumeenia ortodoksi kiriku sekkumistele, mille põhjenduseks on religiooni ja folkloori suur tähtsus rumeenia identiteedis. Aga sellistel puhkudel kipuvad uurijad küll küsima, kas vähemusmeedia ülesanne on toetada vähemuse identiteeti, kui see võtab sellised vormid, mis takistavad vähemuse toimetulekut oma praegusel kodumaal.⁶ Ka mõned ajakirjanikud ise tajuvad, et vähemuste eelkõnelejaks olemine võib minna vastuollu ajakirjaniku professionaalse rolliga ja võib tekkida oht kvaliteedistandardite langetamiseks – on keeruline olla ühtaegu neutraalne ja tasakaalustatud ning kõnelda kellegi eest.⁷

Rahvuslikult meelestatud poliitiliste jõudude tugevnemine mitmes Euroopa riigis on toonud kaasa toe teises riigis asuvale diasporaale. See omakorda pingestab vähemuse suhteid nende asukohamaaga. Meenub aeg, kus pidime rääkima võimalikust „viiendast kolonnist“, nagu oma ajaloost hästi mäletame. Tõnis Saarts kirjutas Sirbis, et Eestis võttis Ukraina sõda venelastelt ära võimaluse olla nõukanostalgiline ja toetada Venemaa kurssi.⁸ Kui aga vaatame vähemusmeedia problemaatika taustal olukorda Euroopas, siis just mitmes pigem lühema demokraatiakogemusega riigis, kus demokraatlikud toimimispraktikad ei ole inimeste harjumustes nii tugevalt juurdunud, on see avanud ukse riikidele oma territoriaalseid ambitsioone ümber mõtestada.

Vajab edasist analüüsimist, millised asjakorraldused võimaldavad vähemuse-enamuse pingeid parimal viisil ära hoida. Kas see on Eesti võetud lähenemine maksimaalselt ühisele ja keelest sõltumatule inforuumile, Läti valitud tee vähemuskultuuri vaikseks tasalülitamiseks või hoopis Taani ja Saksamaa kahepoolsed kokkulepped piirialadel elavate rahvarühmade suhtekorralduse kohustuste jagamiseks? Võiks eeldada, et pingete ärahoidmisest on huvitatud kõik Euroopa riigid, aga see võib olla naiivne lootus.

Euroopa vähemusuuringute keskuse konverents „Workshop on Minority Language Media and Kin-State Relations: A Collaborative Success“ toimus Riias 25.-26. XI.

1 Selline arv tuleb kokku 23 riigi peale, kes on ratifitseerinud Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte harta ja tunnustanud oma riikides erinevaid regionaalseid ja vähemuskeeli.

Riikide ja keelte loetelu: States Parties to the European Charter for Regional or Minority Languages and their regional or minority languages.

Harta (European Charter for Regional or Minority Languages) võttis Euroopa Nõukogu vastu 1992. aastal, Eesti ei ole seda ratifitseerinud.

2 Isabelle Léglise, Sophie Alby, Minorization and the process of (de) minoritization: the case of Kali’na in French Guiana. – International Journal of the Sociology of Language 2006, 182.

3 Poolakeelse väljaande Kurier Wilenski ajakirjanik Leedust, ECMI ümarlauas 25. IX 2024 Riias.

4 Vestlus Balti Assamblee žüriis osalenud Leedu kultuuritegelastega 26. IX 2024.

5 Rumeenia ungarikeelse väljaande Nyugati Jelen ajakirjanik ECMI ümarlauas 25. IX 2024.

6 Andreea Udrea ettekanne rumeeniakeelsest vähemusest Serbias ECMI ümarlauas 25. IX 2024.

7 Nii arvas ECMI 25. IX 2024 Riias korraldatud ümarlaual Postimehe venekeelse toimetuse ajakirjanik.

8 Tõnis Saarts, Eesti poliitika globaliseerumise ja uue külma sõja ajastul. – Sirp 4. X 2024.