Filmiliku televisiooni pealetung

Võimalus uueks legitimatsiooniks telemaastikul

HAGI ŠEIN

Aeg läheb, ent televisioon on poliitiliselt, majanduslikult ja eriti sotsiaal-kultuuriliselt endiselt pingestatud ja pidevalt muutuv eluavaldus, iselaadne ühiskonna tundlikkuse test. Televisioonile väga lähedal seismine ja selle sees olemine on professionaalselt köitev, ent inimlikult kurnav, sest enamasti sootsium samaaegselt ülendab ja madaldab televisiooni. Kriitilise teleteaduse distsipliini töid ei kirjuta tänapäeval enam sotsioloogideks koolitatud massimeedia­uurijad, vaid filmi-, kultuuri-, keele- ja kirjandusteadusliku haridusega teadlased. Nad on sündinud juba teleajastul ja suhtuvad televisiooni lugupidamise ja armastusega, nende uuringud ja kirjutised käsitlevad televisiooni sisu ja selle tähendust sotsiaal-kultuurilises kontekstis, kriitiliselt ja esseistlikus vormis. Küllap need ongi mõjutanud mind lahti laskma telesotsioloogiast ja mitte pidama seda televisiooni olemuse mõistmisel piisavaks.

Sõna „legitimatsioon“ pealkirjas osutab teleasja mõttekusele ja tõsiseltvõetavusele. Legitiimset asja tajutakse parimal juhul kui oma, legitiimne televisioon on omaksvõetud televisioon. Muutuva meediareaalsuse ja telekäsitluse omaksvõtu protsess ongi see vaatenurk, mis on televisiooni praeguses arengufaasis kõige aktuaalsem, teleteaduslikes kirjutistes ja professionaalsetes aruteludes on see kaalukaim ja tähelepanu väärivaim küsimus.

Me oleme harjunud Eestis televisioonist kõnelema peamiselt meediapoliitilises ja -majanduslikus võtmes, sest regulatsioon, tehnoloogia areng ja raha jaotumine on teleökoloogia sõlmküsimused. Telereaalsuse mõte on aga ju tegelikult sisu ja inimeste suhe: see, kuidas saadetes käsitletakse inimesi ja ühiskonda, ning milline on selle suhe sootsiumiga.

Viimased 25 aastat on valitsenud üsna muutumatu, valdavalt liberaalne diskursus televisiooni üle arutamisel ja otsuste langetamisel. Peaksime nüüd pilti laiendama: võitlustandri kuvandi asemel peaksime televisiooni mõtestama kui ühiselt loodavat kultuurivälja, mille eest vastutame me kõik.

Kui jätta kõrvale staaride jms seotud teemad, siis ei kuulu tõsisem telekäsitlus Eesti avaliku sfääri arutelude hulka. Oleme oma telesüsteemi arendanud meediapoliitiliste otsuste abil, mis on jätnud laiema avalikkuse enamasti üsna leigeks.

Kas oleks meil õnnestunud kujundada avalikkuse osalusel parem teleruum? Oleme saanud selle, mida oskasime tekitada konkreetse demokraatia, europõhimõtete, turutingimuste, meediagruppide rivaliteedi ja oma õppimis- ja loomevõime juures. Tulemuseks on nüüdseks veidi jäik ja riskivaene kultuuritööstuse ja teleäri ökosüsteem.

Kuidas aga mõtestada nüüdset ehk muutumist? Oleme uues arengufaasis – televisioonijärgses ajastus –, kus programmitelevisioonile lisanduvad interneti- ja mobiiliplatvormid, uued ekraanid ja teleteenuse vormid, mis teisendavad telereaalsust. Globaalne tele­innovatsioon kujundab lähema kümnendi jooksul kardinaalselt ümber ka rahvuslikud telemaailmad.

Vabaturu konkurentsi tagamise kõrval peaks nüüd kaalukamaks saama sotsiaal-kultuurilised argumendid. See on võimalik vaid juhul, kui suudame näidata, et televisioon on võimeline sidustuma, lõimuma ja seeläbi kindlamini legitimeeruma eesti kultuuri osana. Ilma televisiooni sisu üle arutlemiseta, kriitilise diskursuseta, pole rõhkude ümberasetamine võimalik.

Kriitiline telediskursus

Praegu ei mahu televisioon tõsiseltvõetavasse kultuuriarutelusse, arvukad kultuurivaldkonna mõttekandjad ei võta televisiooni kuigi tõsiselt ega pea seda oma asjaks. Mitte olla aruteluväärseks kõneaineks on vaegus, sellel on oma negatiivne tulem, telesisu loojate enesepeegelduse ja ühiskonna vastupeegelduse puudumine, mis on tõsine kultuuriprobleem.

Asi on seda olulisem, et televisioon globaliseerub internetiajastul märksa kiiremini kui analoogajal.

Televisioon seondub konvergentsiajastul Eesti ja eestluse jätkusuutlikkusega märksa kaalukamalt kui varem. Me tahame edeneda keele ja rahvana, mis tähendab, et muu hulgas peame selleks alles jääma ka Google Play, Apple TV, Amazon Prime TV, Sky Go, Megogo, Netflixi, YouTube’i, Facebooki ja Twitteri maailmas, mis räägivad meiega inglise keeles või Google’i tõlkes ja üldse mitte Eestist.

Televisiooni areng sunnib sõnastama aateküsimusi. Peame ka teleasjus suutma piisavalt panustada teadus- ja arendustegevusse, selles on Eesti teletegijatel ja teenusepakkujatel konkurent olemise kõrval oluline ühishuvi. Meil on valdkonnasiseselt üldiselt olnud raske üksteist kuulata ja kuulda, positiivset kriitilist atmosfääri luua, mistõttu valdkonna konstruktiivne avalikkus puudub. Me peame inspireerima kultuuriajakirjandust kaasa tulema, et luua teleasjus kriitilisem ja vaimsem refleksiivne arutelukeskkond.

Peab kasvatama üles uue telekriitikute ja teleuurijate põlvkonna ning tegema teleloomingust olulise kõneaine. Kui teleaines mahub piltlikult öeldes Sirpi, TMKsse, Müürilehte ja Akadeemiasse ega jää vaid Kroonika ja Õhtulehe tõmbenumbriks, oleme tugevalt panustanud omakeelse telekultuuri jätkusuutlikkusse. Rahvusringhääling toetab ja mõtestab kultuuri, kuis jaksab, välja arvatud iseennast ja oma valdkonda. ERR võiks avada televaldkonna mõtestamisele pühendatud portaali, koguda sinna artikleid, jooksvat telekriitikat ja teleteoste süvaarvustusi. Telekultuur vajab mõtestamist ja telelooming kriitilist käsitlemist.

Lineaarne televisioon

Kindlasti saame öelda, et Eesti lineaarse, nii vaba kui ka tingimusliku ligipääsuga programmipõhise tavatelesüsteemi ehitamine pole lõppenud ja selle laul pole veel lauldud. Küsimus on, kuidas säilitada jätkusuutlikkus ja loomevõime, et, ütlen metafoorselt, sünniksid nii laulupeo- kui seltskonnalaulud ja lisaks veel midagi melomaanidele. Sotsiaalne sidusus versus teleteenuse üha individuaalsem kasutus on otsustavalt tõusmas telesüsteeme kujundavate jõudude peamiseks veelahkmeks. Tõsi, selles dilemmas navigeerimine ja programmitelevisioonide tuleviku äraaimamine on raske ja arvamusi on seinast seina.

Teleäri poolel tekkis ajutine tasakaal siis, kui TV1 ebaõnnestumise järel sajandi algul otsustati üleriigiliste eralitsentside arvu mitte suurendada. Kanal 2 ja TV3 jäid kahekesi ja optimeerisid omavahel konkureerides kommertsturu. Riik tuli erateleärile lahkelt vastu ja vabastas selle järk-järgult mitmest rahalisest koormisest, kõigepealt avaõigusliku ringhäälingu reklaamikompensatsioonist ja seejärel toetades neid digipöörde tegemisel. Ent see tõi rahu väheseks ajaks. Nüüd on meil juba üle 20 kanali, mis on arusaadavad eesti keeles. Auditoorium killustub ja see tähendab, et ka tähelepanu ja raha jaotatakse väheste asemel paljude vahel. Ärimudelid hakkavad muutuma nii või teisiti.

Kanal 2 ja TV3 ähvardasid juba 2012. aastal vabalevist lahkumisega, kui kaabeloperaatorid neile sisu eest ei maksa. Sellega survestati ka valitsust ja seadusandjat elektroonilise side seadust muutma. Telekitsikuse probleem sellega ei lahenenud, ja kuigi TV3 ja Kanal 2 peamiselt majanduslikel põhjustel vabalevist lahkumisähvardus võeti tagasi, ei ole kindel, et probleem mõne aja pärast jälle esile ei tõuse. Esialgu oleks see ebamugav ligi sajale tuhandele perekonnale, kellest ilmselt mitte kõik ei taastaks enam nende kanalitega vaatajasuhet muudel edastusplatvormidel. Selle sammu kuvandimõõt oleks aga suurem, sest tingimusligipääsule läheksid üle seni rahvusliku kaaluga, üleriigilist vabalitsentsi omanud kanalid. See tähendaks olulist ringhäälingupoliitilist muutust võrdse ligipääsu tagamise põhimõtetes, vähemalt senikauaks, kui on alles kas või paar teleperekonda, kes vajavad eestikeelset vabalevi. Parata pole: meile terendab tasulise teleteenuse tulevik. Meie väikesel turul pole tingimatut garantiid, et sellega kaasneb teenuse sisukvaliteedi märgatav tõus. Pigem on tegu paratamatute telemajanduslike ellujäämisharjutustega, mida me oma ringhäälingupoliitikas kas ei oska, ei saa või ei taha tõsiselt võtta. Me lahkume samm-sammult praegu valitsevast reitingute maailmast, sisenedes aega, kus sisupakkujate edu põhineb tasuliste teleteenuste tellijate arvul.

Kuigi lähitulevikus ei lakka olemast lineaarne televisioon, suureneb uues internetipõhises reaalsuses selle hangumise oht. Teleuuendus, eriti draamas, aga ka süvitsi minevates faktipõhistes loojutustamise žanrides ja ajakestvamate kultuuriväärtuslike teleteoste tootmises vajab rohkem kulutusi ja loovjõudu, kui Eestis saada on. Kuigi digipööre on üldiselt positiivselt mõjunud lineaarse televisiooni omamaise sisu kvaliteedile, veab formaadiuuendust pigem üha kõrgema tasemega hankeprogramm. Ennekõike Eesti originaalse teletoodangu kuhtumisohu vältimiseks peabki end kokku võtma ja võimalusi otsima.

Riigi ringhäälingupoliitiline prioriteet peaks olema avalik meediateenus, selle kvaliteet ja väärtuspõhisus. Televisioon on demokraatlikus riigis sõltumatu, aga ta pole jumalast, selle litsentseeritud tegevus toimub seaduse alusel või põhineb tegevuslubadel. Legitiimne võim seab tingimused ja kohustused ning kontrollib nende täitmist. Eesti teleruumis võiks olla mitte ainult avaõiguslikel, vaid ka era- ja toetatud ühismeedia subjektidel professionaalseid, moraalseid ja kultuurilisi kohustusi Eesti ees. Riik peab oskama näha kogu telesüsteemi tervikuna ja pakkuma selle arenemiseks tarku lahendusi. Meediapoliitilised lahendused peavad toetama, kaitsma ja soodustama omakultuurilist telearengut ja mitmekesistama avalikku meediateenust.

Kui aga uute lahenduste poole vaadata, siis on ilmne, et tulevikutelevisioon seostub peamiselt mittelineaarsete teleteenustega.

Mittelineaarne televisioon

Interneti tulekuga muutus kõik. Algas aeg, mil igast soovijast sai infotootja, sõnumite ja tekstide edastajast sai kiiresti liikuva pildi keskkond, millesarnaseid me nimetame samuti televisiooniks. Omavahel liidestatud digiplatvormid seovad traditsioonilise lineaarse televisiooni, mittelineaarse internetitelevisiooni ja mobiilse ning ühisvõrgustike televisiooni arvukate eri nutikusastmes rakendustega. Selles maailmas juhtub kogu aeg midagi uut, digiaeg on hüperaktiveerinud telemaailma, uuenduste tempo online’is, striimis ja uute nõudel videoteenuste pakkumises on muljetavaldav. Vaatame iga päev otsa konvergeeruvale, globaliseeruvale, mobiilsele, fragmenteeruvale ja simulaakrumiküllasele telemaailmale ning oleme samal ajal ka selle osa. On alanud televisiooni uus legitimatsiooniring.

„Vaata, millal tahad, mida tahad ja seal, kus oled“ on uute kasutajapõlvkondade telehümni refrään, selle saatel liiguvad ka raha ja teenused. Ressursivajadus on suurenenud, sest lisaks programmitelevisiooni sisutootmisele tuleb kohal olla ka mittelineaarsetel platvormidel internetis, mobiilides ja järelvaatamises. Tele-online spurdib edasi kogu maailmas ja meil on vaja muu hulgas mõista, kas jätta kõik turu hooleks või panna võimalik telekaart maha kogu valdkonda kaasavas konsensust taotlevas arutelus.

Eesti internetitelevisiooni-maastik on rikastunud. Nelja üleriigilise telejaama veebi- ja/või mobiilipikendustele on lisandunud mittelineaarsed nõudel videokeskkonnad Delfi TV, Postimees Kino, Päevaleht TV, Elioni ja Starmani nutikad platvormid. On tekkinud oma väikesed Netflixi-laadsed teenusekeskkonnad, kus esialgu üritatakse omaette, aga küllap läheb selleski ruumis võitluseks ellujäämise eest.

Selles segmendis on suure turujõuga ja portfoolioga välismaised tele- ja filmiveebiettevõtted meil varsti kohal. Varem või hiljem annab järele ka geoblokeering. Euroopa komisjoni konkurentsivolinik taanlanna Margrethe Vestager ja digitaalse ühtse turu asepresident Andrus Ansip on olnud emotsionaalselt nõudlikud, sest üks tahab Brüsselis vaadata Taani tippteleseriaale ja teise abikaasa „Armastuse saladust“ ja „Su nägu kõlab tuttavalt“. Ansip kiirustaks üleeuroopalise digireformiga, kuigi digivolinik Günther Oettinger arvab, et kiirustada tuleks aeglaselt, sest säilitada tuleb kultuuriline mitmekesisus. Kui aga geoblokeering kaob, siis on meil käes globaalne digitaalne maailmatelevisioon ja teada on, kes on selle liider.

Meile on seejuures oluline see, kuidas me oskame ära kasutada oma filmi- ja telepärandi. Filmi- ja telepärandi digiteerimise käigus tekib küsimus, kuidas teha parimal viisil ära n-ö Estflix ehk Eesti audiovisuaalpärandi internetipõhine tellimus- või nõudel videoteenus.

Üks oluline mittelineaarse televisiooni legitimatsiooni aspektidest on seotud ekraanide paljususega. Noorele põlvkonnale on see loomulik keskkond. Ekraanide suurus pole probleem, neid kasutatakse eri otstarbel ja üha sagedamini samaaegselt. Audiovisuaalsed teenused näivad arenevat nii, et mitmed ekraanid ei dubleeri, vaid täiendavad üksteist. Üha enam püütakse tabada väiksemaid erihuvidega vaatajagruppe, sest tehnoloogia võimaldab neile hoopis lähemale jõuda. Äppe sajab tihedamalt, kui viimasel ajal Eestis talvel lund, teleäppide vallas pole meil aga esialgu kerget härmatistki. Uued metafoorid on gurmeetelevisioon ja à la carte televisioon. Ka avalikes huvides tegutsejad peavad hakkama tegelema praktiliste lahenduste loomisega väiksemate ekraanide kasutamiseks.

Tehnoloogia pakub selleks üha uusi võimalusi, kõikjal maailmas toimub aktiivne teenusevormide ja ärimudelite katsetamine. Idealism sektoris kipub kaduma ja kõik kaldub loomuldasa tellimustelevisiooni ja tasuliste teenuste ostmise poole. Peame hakkama kõigi ekraanide kasutamist korraga mõõtma. Tegelikult peame tõsiselt uuendama kogu oma meediauuringute praktikat.

Siis saab lahti ka praegusest nokk-kinni-saba-lahti-situatsioonist: mida enam matkitakse ühismeedia klipi- ja lühivormide struktuuri ja keelt ning jagatakse oma saateid võrgustikesse väiksemate apetiitsete tükkide haaval, seda kõvemini astub tavatelevisioon oma saba peale.

Telemeedia polariseerubki informatiivse-argise ja elamuslik-piduliku teljel. Teatud piirini pole ekraani suurusel mingit tähtsust. Mida suurem on teleorganisatsioonide suutlikkus luua kvaliteetseid telekunstiteoseid, seda suurem ekraan on elamuse tekitamiseks tarvilik. Suurte ekraanide juurde suundutakse elamust saama ja väikeste puhul infot hankima ja suhtlema.

Televisioon kui andmed

Kõik audiovisuaalvaldkonnas loodu ja nende tekstidega seotud meta-, para- ja hüpertekstid muutuvad ühtseks andmevaramuks. Kanalipõhisus taandub andmebaasipõhisuse ees. Internetis ähmastub telekanali kuvand, sest teenus pole enam rajatud saatekavale. Internetiplatvorm on uus sisupakkumise mudel, kus tarbija valik põhineb üha enam surfamisel telemetaandmete keskkondades. Huvipakkuva sisuni jõutakse otsingumootorite ja soovitussüsteemide vahendusel, kasutajat toetavad metatunnuseid nagu teema, sisu, liik, žanr, persoon, funktsioon, koht, staatus jne kasutavad mitmeotstarbelised algo­ritmid, mis suudavad eristada ka iga üksiku tarbiva indiviidi. Me oleme teel maitsealgoritmidest suunatud virtuaalsesse teletarbimismaailma.

Televisiooni kui andmete aspektist tuleb teha palju lisatööd: luua infosüsteeme, metakirjeldada sisu, timmida otsingumootoreid, kureerida soovitussüsteeme, luua lokaalseid ja personaliseeritud teenuseid. See on paratamatu, vastasel korral ründab meid digimaailma Alzheimeri tõbi. Digitaalse unustamise oht on kuhjuvatele andmemassidele tõsine ähvardus. Teoseid, mida pole võimalik kirjelduste või metaindeksite puudumise tõttu andmebaasidest leida, pole sisuliselt olemas, need on digitaalselt unustatud.

Eesti audiovisuaalvaramut tuleks vaadelda kui tervikut. Ühildumatud metakirjeldamise ja arhiveerimise süsteemid meie arhiivides ja teleorganisatsioonides suurendavad digitaalse unustamise ohtu. Kuidas vältida omaette nokitsemist ja tegutseda ühiselt?

Televisiooni loopõhine ja filmilik evolutsioon

Televisiooni on viimastel aastatel iseloomustamas süvenev loopõhisus – televisiooni filmilik evolutsioon – ja selle kaudu televisiooni kultuuristaatuse kasv ja legitimatsioon kunstina.

Internetiajastuga paralleelselt kulgevat telearengu perioodi on nimetatud televisiooni uueks kuldajaks, filmilikku teleloomingut aga kvaliteettelevisiooniks. Kvaliteettelevisiooni on käsitletud ka iseseisva žanrina.

Kui televisioon alustas, eeldasid selle esimesed mõtestajad, et sündimas on kaheksas kunst. Analoogajastul kinnistus siiski arusaam, et film on kunstiliik ja televisioon visuaalne kommunikatsioonivahend, et film on ideaalis kunstnikust autori eneseväljendus ja telesaade massimeediatoode, et esteetiliselt jääb teleteos alati alla filmiteosele ega suuda pakkuda samaväärset visuaalset, intellektuaalset ja emotsionaalset naudingut. Ajaloos on filmikunsti ja televisiooni enamasti vastandatud: helesinine ekraan vs. hõbedane ekraan. Filmitegijatele ei olnud televisioonis kaasategemine eriline uhkuseasi. Seda suhtumist kinnistas nii ülemäärane kommertsiaalsus, orienteeritus massipubliku köitvusteguritele kui ka ideoloogiline angažeeritus, kolm telemeediumi lahutamatut kaaslast selle pikal arenguteel. Pikka aega vastas tunnetatavale telespetsiifikale pigem teatriesteetika.

Tuli ära oodata digipööre, atraktiivsed koduekraanid ja tellimustelevisioon, et tõdeda: telemeediumil ei ole olemuslikult puudu midagi, mis takistaks sel olemast sama palju kunst kui film, kui sellesse panna piisavalt ressursse ja loojate annet.

Kvaliteettelevisiooni mõistesse mahuvad läbiva loostruktuuri ja loo­kaartega, ilmekate ja huvitavate karakteritega tippseriaalid, loosarjad, nii ajaloolised, poliitilised, krimi- kui ka sotsiaalsed draamad. Filmilikkus toob teleesteetikasse põnevuse, köitvuse, elamuslikkuse ja viib televisiooni laiemasse kunsti- ja kultuuriruumi. Televisioon on hakanud kõnelema omaenda kunstiväärtuslike teoste ja kunstnike kaudu. Tippseriaalid on ilmne telekunsti avaldus, mille vormikeel on selgelt filmilik, aga sisu ja karakterite ulatus sageli romaanilik ning rõhutatult sotsiaalne. Nendel teostel on ühiskonnaga palju pistmist. Tavafilm või teatrietendus võib kesta paar-kolm tundi, televisioonis jutustatakse lugusid enamasti hooaega läbivates seriaalides mitmeid telehooaegu järjest. Pikkades lugudes suudetakse televisioonis luua sageli sügavamaid karaktereid kui filmides.

Telearengu loogika näitab, et televisioon koosneb üha vähem traditsioonilistest telesaadetest, konvergents teisendab saadete-ajastu teoste-ajastuks. Viimasel ajal on näha, et draama valitseb ja tippteosteks vajalike ressursside koondamiseks tehakse üha enam rahvusvahelist koostööd.

Meelelahutuse kõrval ei jää loopõhisuses varju ka hea teleajakirjandus, publitsistika ja kultuuriprojektid. Filmilikkus ja loopõhisus tungib kõikidesse formaatidesse, see on hakanud mõjutama kogu teletegemist, ka ajakirjanduslikke žanre ja uudiseid. Toimumas on televisiooni sõnumi- ja sisuesituse põhiparadigma muutus. Selle poole tuleb lihtsalt teadlikult püüda. Seda toetab ka üha vähem kanali- ja saatevoo põhisest üha enam teosepõhiseks muutuv tarbimiseelistus.

Me näeme maailmatelevisiooni lugude paremikku Eesti telekanalites. HBO, BBC, Netflixi, Norra, Taani või Prantsuse tippseriaalid pakuvad vaatamiselamuse ja võrdlusainet. See inspireerib ka meid tegelema sellega, kuidas ja millest jutustada oma pikki telelugusid. Mida on vaja, et selleks tekiksid vajalikud tingimused ja vahendid? Eestis on kindlasti võimalik teha kvaliteettelevisiooni. Oluline on tehtud plaani toetada kogu valdkonnaga. Kunagi osundas Lennart Mere artikkel „Suur üksiklane“ filmi vajadusele olla sügavamalt seotud eesti kultuuri ja kirjandusega. Eesti teledraama riiklikult toetatud kultuuriprojekt võiks ju saada meie järgmiseks suureks hüppeks pärast „Eesti Vabariik 100“ raames tehtud projektide lõppemist.

Teletööstus ja koostöö

Meie teleasjandus on sama suur nagu kõik muugi Eestis, s.t on väike, ent funktsioonilt meile ülioluline. Euroopalikus meediakorralduses on avalik ringhääling olemas seetõttu, et riiklikult peetakse õigeks sotsiaalsetel ja kultuurilistel põhjustel sekkuda meediaturgu. Avaõiguslikul ja eraringhäälingul on kattuvaid rolle avaliku teenuse osutamisel, nüüd on lisandunud sellele ka online ja ühistelevisiooni-võrgustikud.

Kõigil meediateenuse tüüpidel – avalikus, erasektoris ja ühismeedias – on erinevad tooted. Teha vahet, kas üks kaupleb parema ja õilsama kaubaga kui teine, on kohati võimatu. Müüakse seda, mida ostetakse, ja ostjaid on kõikidele kaupadele. Demokraatias seistakse selle eest, et kõik teenusetüübid püsiksid arenguvõimelisena, hea, kui tasakaalus. Vastutus, kas avaõiguslik teenus suudab püsida ja areneda sidestatud televisiooniteenuste keskkonnas, jääb lõppkokkuvõttes iga riigi enese teha ja otsustada.

Eesti väikeses kultuuriruumis ja piiratud ressursside juures peaks telesektoris saama valitsevaks kogu audiovisuaalsektori senisest otstarbekam põimumismudel, mis võiks targalt koostööd ja konkurentsi kombineerides ja ülesandeid jagades edu tuua. Televaldkonnas pole enam võitjad üksikud kanalid. On aeg hammas hamba ja reiting reitingu vastu mõtlemine hüljata ja defineerida eesti teleruumi arendamise põhiküsimused koos. Jagada kohustusi ja teha koostööd võiks olla televaldkonnas selgelt prioriteetne paradigma. Digiajastu arenedes pole võimatu, et kaob filmi ja lavastusliku teleloomingu põhimõtteline tootmiserinevus ja võrdsustub sotsiaal-kultuuriline kaalukus.

Artikkel on mugandatud versioon ettekandest Eesti Rahvusringhäälingu ja Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli Meediakonverentsilt „Liikuv pilt liikuvas ajas“.