Kuidas teha unelmate seriaali?
Katsudes end kurssi viia kõigi sellesügiseste uute või uut hooaega alustavate kodumaiste teleseriaalidega, jõudsin õige pea selleni, et hakkasin nende tekstist küsilauseid välja kirjutama. Käsi väsis küll hullusti ära, aga nädala pidasin siiski vastu. Avastasin seaduspära: mida rohkem küsilauseid, seda pikema ja segasema (s.t kvaliteetsema) sarja saab. On nimelt tõde, mida Eesti teleseebitootjad jagavad paremini kui ükskordühte: küsimusele võib vastata, aga võib ka mitte vastata. See lubab kõik küsilaused jaotada kolme tüüpi, kusjuures igaühel on kodumaise seebikamooloki nuumamisel oma missioon. 1. Retoorilised ehk mõttetud küsimused (ei eelda vastust): „Karabulin, mis teil siin toimub üldse?”, „Kas tahad, et ma valetaksin?”, „Aga kuidas me saame olla sõbrad, kui sa mind ei usalda?”, „Ma tahtsin küsida, et kas sa mõtlesid seda tõsiselt, mis sa enne ütlesid?” (NT)*. „Mida sa sellega öelda tahad?”, „Mis on siis nüüd?” (SH). „Kõik on ikka kindel vä?”, „Mis, te julgete minu üle irvitada või?”, „Issake, kas midagi on halvasti?”, „Mis juttu sa nüüd ajad, Pääsu?” (KK). „Oled sa selles kindel?”, „No mis see tähendab nüüd?”, „Kes see rääkis hiljaaegu, et poisil pole tundeid, pole emotsioone?”, „Kuidas niisuguseid asju lubatakse?” (PA). „Aga mis on Kiviõlis?”, „Kuidas ma saan rahulik olla?” (M). „Kuidas see kuramus tööle hakkab?”, „Kes kurat selle siia nüüd peale on lindistanud?”, „Mis tähendab: esialgu?” (SS). „Kas sa arvad, et ainult sina ennast arendad ja edendad?”, „Kus mul need üleliigsed kilod on?”, „Mis sa siin akna all seisad?” (Õ). „Kas te saate aru, et mõnel inimesel on siin suuremad probleemid, ah?”, „Mis sul põleb?” (EK). See on kõige sagedasem, kuigi kõige primitiivsem tüüp, kodumaise seebi elementaarosake.
2. Salapärased või provokatiivsed küsimused, millele vaataja soovib vastust, kuid seda lõbu talle ei lubata (eeldavad vastust, kuid jäävad vastuseta): „Miks te tapsite Harald Simeoni?”, „Mis tunne on kellegagi seksida?”, „Mis sa arvad, kas see tütre-kiri on mingi nali?” (NT). „Kui vorstis on sada protsenti liha, kus seal siis see vorst on?”, „Kas ma peaksin kartma?” (SH). „Kus teised on?”, „Kus laip on?”, „Kas ma näen sind veel kunagi?” (KK). „Kuidas sa selle Sandriga läbi saad?”, „Mis Jakobilt kuulda on?”, „Miks sa teed niimoodi, ema?” (PA). „Kus sul see prints siin on?”, „Kust ma tean, kas ta üldse käib seal aeroobikas?”, „Kus mu isa on?” (M), „Tead sa, mis tunne on kaotada lähedast inimest?”, „Kas sa suudad mulle ära seletada, mis siin toimub?” (SS), „Kus sa neid pätte siin Mornas näed?”, „Kes see Läti vahet hakkab juustuga käima?” (Õ). „Mis sa arvad, kas inimesed on väliselt väga teistmoodi, kui nad sisemiselt on?”, „Mis imelik number see on, millelt sa helistad?” , „Kas sa tõesti ei mäleta mitte midagi?” (EK).
See tüüp on kodumaise seriaalitööstuse kandetala.
3. Tõde paljastavad küsimused (eeldavad vastust ja ka saavad selle): „Kuidas teil juhtumiga läheb?”, „Kas ma saaksin oma asjad nüüd tagasi, palun?”, „Mis see on?”, „Kas sa ei saa aru, et Melissa on praegu selle tüübi käes?” (NT), „Teil pole ikka veel internetti vä?”, „Kas sa minuga simmanile tantsima tuled?”, „Vabandage, kus siin see kemps on?” (SH), „Kas selle auto saaks kinni pidada?”, „Kus sa nii kaua olid?” (KK). „Kas Paul on sulle abieluettepaneku juba teinud?”, „Kas ma teen õhtuks riisi või kartulit kana kõrvale?”, „Kas Holger kuuleb?”, „Kas sina tegid pommiähvarduse koolile?”, „Miks Edmund ja Villibald ühes toas on?” (PA). „Kas sina lindistasid seda kuradi telepaska siia peale?”, „Palun räägi mulle, mis teil selle Kairiga oli?” (SS), „Milleks sul neid keppe tarvis on üldse?”, „Sa arvad, et peaksin endale ka ostma või?” (Õ). „Mis on udarad?”, „Mida sa teed siin, isa?” (M). „Kas sa kutsusid Johanna välja?”, „Sa pead kedagi kindlat silmas, eks ole?” (EK).
Leidub siiski seriaal, kus küsilauseid on nii vähe, et omaette võrgustikku ei moodusta – „Kättemaksukontor”. Domineerib kolmas tüüp: „Kus Kadri-Luisa ja Lisette on?”, „Miks sul on kohvris kaisukaru?”, „Mis riigi kasuks töötate?”, „Kas röövlitel on tõesti nii väga vaja põrandakütet, et nad on nõus lapsi röövima?”. Ka on küsimused peategelaste vahel ära jaotatud. Frida esindab peamiselt kolmandat tüüpi („Kus sa asud?”, „Millal sa temaga jälle kohtud?”), Marion esimest („Mis on siis?”, „Ära armusid või?”) ning Häidi jääb vahepeale. Seetõttu areneb tegevus kiiresti ja põnevalt, karakterid on eredad ning iga seeria moodustab kompaktse terviku. Nii väljub „Kättemaksukontor” kõnesolevast diskursusest ning rohkem ma sellel ei peatu.
Äärmiselt lihtne, kuid produktiivne võte on esitada kaks või rohkem küsilauset järjest. Need võivad tulla ühe tegelase suust: „Mis ülekuulamisstrateegia? Keda te üle kuulate?”, „Sa oled armunud või? Tahad seksima hakata?”, „Kas sa tahad minu käest midagi küsida? Miks sa ei küsi siis?” (NT), „Milliseid kuulujutte? Mis koledaid asju?” (SH), „No mis on nüüd? Teed pauku või?”, „Kas sa ka ise aru saad, mis juttu sa ajad, inimene? Ütle mulle, kuidas see võimalik on? Mis jama sa mulle ajad siin, mees, ah?” (KK), „Sulle ei maitse või? Mis tähendab, et ei saa süüa?”, „Kuidas siis Tallinnas läks? Tallinnas – kuidas läks?” (PA), „Veini ei ole? Nalja teed?”, „Misasja sa tahad? Kes sa oled? Mis sul viga on?” (SS). „Mis ahvitsirkust sa siin korraldad, Paabel? Milleks oli vaja see lõngusest laulja siia vedada?” (M).
Kuid küsilauseid võib liita ka kahe tegelase dialoogi abil: „Kus sa minna tahaksid?” – „Kuhu sa kutsud?”, „Kus sa olid?” – „Mis on siis? Mis on?” (NT), „Mis te teada tahate?” – „Miks ta õhku lendas?” (SS), „Kas sa ei tahaks, Eva, päriselt siia kolida?” – „Siia kolida?” (PA)”, ”Veini on või?” – „Sul raha on?” (SS), „Kui hästi sa seda Angelikat tegelikult tunned?” – „Miks sa küsid?” (EK). Mõlema variandi korral on kogutulemus alati variant üks ehk mõttetus. Kuid ärme unusta, et nii saab teksti pikemaks venitada, s.t rohkem osi toota ja see on tavaliselt seriaalikirjutaja peamine eesmärk.
Veel pikema, kuid sama väheütleva teksti saamiseks võib omakorda lõimida monoloogi ja dialoogi: „Kus sa olid? Kus sa käisid?” – „Kus sa ise olid? Kus Madis on?” – „Kus Kaire on?” (SS).
Et pealtnäha selge lause kuuluks sisuliselt teise (saladuslikku) tüüpi, selleks on lihtne nipp: vastaja vastab küsimusele nimme valesti: „Kas sul on halb päev või?” – „Ei, kõik on jõle hästi!” (NT), „Said kellegagi veel kokku?” – „Ei” (PA). „Tahad magustoitu ka või?” (PA) näib esmapilgul kuuluvat tõde eeldavate küsimuste sekka. Tegelikult mees küll tahab magustoitu, aga naine hakkab samal ajal nii ärritavat juttu ajama, et mees nendib: „Aga selle magustoidu ma jätan täna vahele”. Niisiis on tegu saladusliku või koguni mõttetu küsimusega.
Kui võrrelda küsilauseid seksimisega, siis esimest tüüpi laused võib võrdsustada masturbeerimisega. Teist tüüpi laused on küll suguühe partneriga, kuid väga pikk, väsitav ega paku rahuldust. Kolmandat tüüpi laused on kiire ja orgasmiga lõppev seks.
Aga kuna seebikas ei ole seks (ei ole ka parem kui seks), ei saa teha järeldust, et ainult kolmanda grupi esinemine tõstab kvaliteeti ja ainult esimese kasutamine langetab seda.
Seriaali igas osas peab leiduma piisavalt kõiki kolme tüüpi küsilauseid. Esimene tüüp garanteerib, et seep on mahukas. Teine tüüp tagab, et seep on sisukas. Kolmas tüüp tagab, et seep on arusaadav.
Õpetlik on seegi, et pooletunnistes seriaalides (Õ, EK) on küsilausete kontsentratsioon tunduvalt kõrgem kui tunnijagu eetriaega täitvates. Siin kehtib analoogia elusolenditega: 50 kilo kaaluv inimene peab ju sisaldama suuremas osas konte kui 100 kg kaaluv.
Omandanud küsilausete kasutamise kunsti, olete ühtlasi omandanud seriaalitegemise kursuse algastme. Keskastme tarvis on vajalikud ka hüüdlaused. Nendest edaspidi.
Lõpetuseks veel üks, kogu paradigmat kokku võttev küsilause (KK): „Kust te selle jama võtate?”.
*Lühendite seletus: NT – „Nurjatud tüdrukud”, SH – „Süvahavva”, KK – „Kelgukoerad”, PA – „Pilvede all”, M – „Ment”, SS – „Saare sosinad”, Õ – „Õnne 13”, EK – „Elu keset linna”.