Laste intervjueerimisest ehk Mis läks valesti „Reporteri“ uudisloos 

MARJU HIMMA

Septembri alguses tekitas palju pahameelt Kanal 2 uudistemagasinis „Reporter“ esitatud ülevaade kooliaasta avaaktustest üleminekukoolides, s.t vene­keelsetes koolides, kus sellest õppe­aastast õpitakse eesti keeles. Seal näidati lapsi, kes ei saanud reporteri küsimustest aru ega osanud anda pikemaid kui ühesõnalisi vastuseid.

Niisiis mitmes mõttes hea näide teemast, mille kohta peaks silmaringi avardama.

Ajakirjanduseetika. Alustame mõistagi ajakirjanduseetikast. Eesti ajakirjanduse eetikakoodeksi punktis 3.6 seisab, et „Lapsi tuleb üldjuhul intervjueerida või temast ülesvõtteid teha lapsevanema või lapse eest vastutava isiku juuresolekul või nõusolekul. Sellest reeglist võib teha erandeid, kui intervjuu kaitseb lapse huve või kui ta on niigi avalikkuse tähelepanu all.“¹

Kuigi see punkt mõjub väga range ja kohustavana, on võimalikud erandid, millele viitab ka sõna „üldjuhul“. Samuti osutab eranditele teine lause.

Ajakirjanduse eetikakoodeksi häda, aga ka eelis on, et see jätab võimaluse mitmeti tegutsemiseks ja on napisõnaline. Juba ainuüksi üldistus, et kõiki lapsi tuleb intervjueerida täiskasvanu loal või juuresolekul, on ebamõistlik. Kõik alla 18aastased ei ole lapsed. 11–13aastased murdeealised erinevad suuresti 7–8aastastest alles kooliteed alustanud lastest. Kohe täisealiseks saavad 16–17aastased võivad osaleda kohalike omavalitsuste valimistel. Ometi on nad eetikakoodeksi järgi võrdsed eelkooliealistega.

Sellegipoolest ei saa väita, et Eesti ajakirjanduse eetikakoodeks erineks või oleks kehvem teiste riikide omadest. Võrdlesime Eesti ja Rootsi koodeksit ning mõlemad on alaealiste intervjueerimise osas sama kitsendavad ja ranged.² Siiski eranditega. Erandid tulid välja toime­tusesisestest juhtnööridest ja tööpraktikatest.³ Üld­juhul lähtuvad ajakirjanikud lastega lugusid tehes kaalutlusest, mis on lapse pädevus teemat kommenteerides, missugused on võimalikud järelmõjud ning kas üldse on tarvis last intervjueerida.

Viimati mainitu puhul toetab eetikakoodeks kaldumist selle poole, et alaealisi pigem ei intervjueerita, kuna vastutavalt täiskasvanult nõusoleku küsimine tekitab raskusi. Seepärast saavadki lapsed meedias harva sõna. Aga millal nad siis sõna saavad?

Kurjategijad, ohvrid, kuulsused. Rahvusvahelistes uuringutes on välja toodud, et lapsed ületavad uudiskünnise kas marginaalsetel teemadel või kui nad on kurjategijad või ohvrid.⁴ Eesti meediapildis paistab olukord samamoodi. Lastelt küsitakse, kuidas neile meeldib lastejooksul osaleda või mis oli vabaõhumuuseumi perepäeval kõige toredam. Millegi kuritegelikuga hakkama saanud alaealisi või näiteks koolikiusu või perevägivalla ohvriks langenuid kajastatakse anonüümsena, kui üldse.

„Reporteri“ uudislõigus juhtus aga see, et koolireformi tõttu muutusid vene lapsed – piltlikult öeldes – hoopis ohvrist kurja­tegijaks. Loos intervjueeritud lapsed ei ole süüdi Eesti kehvas lõimimispoliitikas ega poliitikamuudatuses. Paraku jäi see kaalutlus toimetusel tegemata.

Küll aga käsitlevad toimetused täiesti erikategooriana ühiskonnas tuntud lapsi, näiteks sportlasi, artiste või aktiviste. Nende puhul vaadatakse sageli täiskasvanu nõusolekule läbi sõrmede ning käsitletakse neid kui täieliku vastutuse ja meediakogemusega allikaid. Seda ei piira otseselt ka eetikakoodeks, sest erandid on lubatud, kui laps on niigi avalikkuse tähelepanu all.

Mõneti ongi need lapsed avaliku elu tegelased, kuid sellise suhtumisega kaasneb üksjagu riski, mille on ilmekalt esile toonud Kelly ja Henry Sildaru ning Karmen Bruusi juhtumid. Küsimus on, millal saab avalikust huvist avalik uudishimu.

Intervjueeritava õigused. Olenemata vanusest on kõigil õigus informatsioonilisele enesemääratlemisele, õigusele otsustada, kui palju ja milliseid andmeid tema kohta kogutakse, salvestatakse ja avaldatakse. See ei kehti ainult andmete, vaid ka intervjueerimise ja muul moel jäädvustamise kohta. Ajakirjanikel on õigus teha tänavaküsitlusi, pildistada või filmida tänaval ja mujal avalikus ruumis. Samaväärselt on igaühel õigus öelda, et ta ei soovi olla jäädvustatud ning sellega ajakirjanikud ka arvestavad.

Kool ei ole avalik ruum. Seal info kogumiseks peab olema lapsevanemate luba, mille üldjuhul hangib kool. Sealgi on võimalik vanematel keelduda lapse küsitlemisest või jäädvustamisest. Ja ka siis, kui ajakirjanikel on luba koolis lugu teha, on ikkagi lõpuks ka lapsel õigus keelduda, kui ta ei soovi olla osaline.

„Reporteri“ loos osutas reporter kahe teismelise neiu puhul asjaolule, et nad ei tõusnud hümni ajal püsti. Kui reporter neilt selle kohta küsis, väljendasid neiud vaikimise ja oma näo varjamisega soovi mitte anda intervjuud. Seega ei oleks ajakirjanik tohtinud seda materjali kasutada.

Kõik alaealised pole lapsed. On suur vahe, mis vanuses alaealisega on tegu. Kui alla 13aastastega suhtlemisel peab ajakirjanikul olema vanema nõusolek, siis 13. eluaastast ülespoole on see juba tingimuslik ning sõltub teema tundlikkusest.

Eetikakoodeks sedastab, et „Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada“ (Eetikakoodeks, 1.5). See on väga kõnekas punkt, kuivõrd seda peab, olenemata vanusest, kaaluma kõigi teemade ja allikate puhul.

„Reporteri“ toimetus ilmselt jättis kaalutlemata, mis tagajärjed on sellisel käsitlusel loos esinenud alaealistele, nende vanematele, koolidele ja ühis­konnale.

Ühismeedias ja ajakirjanduses käivitus tuline arutelu teleklipi eetilisuse ja lõimumise kitsaskohtade üle. Osa eestlasi leidis võimaluse välja elada oma veneviha. Esinenud lapsi ja nende vanemaid alandati ja avalikus inforuumis pandi pikaks ajaks häbiposti. Palju haavunuid oli vene emakeelega inimeste hulgas. Kogukonnana tundsid nad end alandatu ja mõnitatuna poliitika pärast, mida teostab nende koduriik. Oli palju neid, kes mõistsid hukka ajakirjaniku töö, ühes sellega sai pihta ajakirjanduse professionaalsus ja usaldusväärsus.

Saadud kogemus näitab, et aja­kirjaniku kaalutlused teema raamistamisel ja allikavalikul peavad ulatuma palju kaugemale kui vaid selleni, kas intervjueerida last või mitte. Kaaluda tuleb ka mõju lähedastele, kogukonnale ja mõelda võimalikele riskidele, mis tulevad ühismeediast.

„Reporteri“ juhtum on osutanud rahva meediateadlikkusele, ajakirjanduse professionaalsusele ja ühiskonna valupunktidele. Vahest on sellest midagi õppida.

1 Eesti ajakirjanduse eetikakoodeks

2 Marju Himma-Kadakas, Carina Tenor, Children and adolescents as news sources: Research brief on voice and agency of minors in Swedish and Estonian journalistic regulative documents. – Journal of Children and Media 2023, 17.

3 Carina Tenor, Marju Himma-Kadakas, Voiceless Youth – Reasons (Not) to Involve Minors in News Coverage. – Journalism Practice 2024, 18(1).

4 Romayne Smith Fullerton, Covering Kids: Are Journalists Guilty of Exploiting Children? – Journalism Studies 2004, 5(4).

Shannon Kennan, When Morality Matters Most: Interviewing Children at the Scene of a School Shooting. Doctoral Dissertation. Pennsylvania State University 2017.

Anna Grøndahl Larsen, Protection or Participation? Editorial Evaluation of Two News Serials Concerning Irregular Migrant Children. – Journalism Practice 2017, 11 (7).