Meedia: Kusagil struktuurides on kallutatud jõud

Mart Soidro

  Ma ei hakka salgama, et näpsasin selle loo pealkirja pärast pühapäevase “Ärapanija” vaatamist. Mart Juurele ja Peeter Ojale jäi aga see pealkiri  silma EPLi intervjuust endise keskkonnaministri ja nüüdse riigikogu ja Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) nõukogu liikme Villu Reiljaniga (18. X). Juur ja Oja esitasid selle Reiljani sügavamõttelise tähelepaneku Dimitri Tiomkini laulu “Rohelised niidud” viisil. Mäletate ikka veel neid sõnu?

Ei ole sind ja tõesti ma ei tea

Mille peale lootma ja mõtlema ma pean

Sa katki kõik me unistused lõid

Võtsid kogu õnne, mille kaasa tõid

Gershwini muusika esmaesitaja Euroopas  ja nelja Oscariga pärjatud Tiomkin põgenes Venemaalt 1918. aastal, sest “kusagil struktuurides olid kallutatud jõud”. Selle laulu tuntuimal arranžeerijal Hamton Hawesil oli sündides mõlemal käel kuus sõrme. Nii nagu Villu Reiljani aatekaaslasedki, jäi afroameerika muusik hiljem vahele. Tõsi, tema patustas heroiiniga.

Kogu see jutt on kinnituseks, et pealtnäha tühi käibetõde muutub suureks mõtteteraks teise situatsiooni paigutatuna.

Võtame kõige labasema näite. Telesaate “Tähed muusikas” ja Reet Linna. Õhukese, et mitte öelda olematu kultuurikihiga daam kurtis oma appihüüdes reformierakondlasest sõbrannale (EE 19. X), et “oleme Eduardiga (Korotin, Reet Linna tantsupartner – M. S.) väga nördinud, et kogu selle pulli taga on jälle Keskerakond”. Reformierakonnale lähedal seisev laulumemm kahtlustas, et rikkuritest noorkeskerakondlased annavad oma hääle Vilja Savisaarele, “aga minu taga on Eestimaa vaesem rahvas, kel pole pappi”. Loll olukord tõesti. Ilmselt mõistab Reet Linna vähemasti pärast väljakukkumist, et tema õige koht on ikka selles erakonnas, kus on ka tema vaesed valijad.

Või Edgar Savisaar, kes ilmus kuningannat tervitama (19. X) ja Aadu Luukast ära saatma (21. X) iseäranis võikas nahkjopes. Savisaar ei haaranud nagist oma šedöövrit sugugi juhuslikult – see oli vastukaaluks kallutatud jõududele, Eestimaa vägevatele, kes pidulike ja kurbade sündmuste puhul armastavad korralikult riides käia ja võib-olla isegi ennast üleliia ehtida. Ma ei taha olla pahatahtlik, aga Savisaare kuub meenutas mulle seitsme aasta tagust Vadim Polištšuki kehakatet Mait Metsamaa matustelt. Lõpetan siinkohal paralleeli tõmbamise,

Savisaarest ei saa me üle ega ümber. Nimelt astus ta ka pronkssõduri äraviimise plaani vastu, sest “eelnõude toetamisega ei ole neil (Keskerakonnal – M. S.) lootust eestlastest valijate hääli juurde võita ning pole mõtet valijaid eestlasteks-venelasteks lahterdada” (Postimees 25. X). Kallutatud jõududele tuleb muidugi vastu seista, isegi siis, kui sinu mõjukaim partei ei kujune taas kaalukeeleks, nagu see juhtus presidendivalimistel Estonia kontserdisaalis. Alles tagantjärele hakkasin mõistma, miks esinesid 23. septembril Estonia ees Peeter Saul ja Erich Krieger. Ikka vastukaaluks “kallutatud jõududele” (Tõnu Kaljuste, Tõnis Mägi, Ivo Linna, Chalise jt).

Kuninganna Elizabeth II riigivisiit Eestisse oli ülev, aga norida maksab alati. Esiteks tundis monarh juba Tallinna lennuväljal Kehra tselluloosi- ja paberivabriku lehka (ETV “Terevisioon”, 23. X), teiseks tervitas kuningannat maanteede ääres liiga vähe inimesi (“Välisilm”, 23. X) ja kolmandaks ei olnud proua Evelin Ilvese kostüümid piisavalt esinduslikud (SL Õhtuleht 21. X). Kallutatud jõud? Näib nii. “Kui Arnold Rüütlist sai president, kinkis eelmine presidendi tiim talle pressiteate, milles värske riigipea avaldas kaastunnet Milano lennujaamas hukkunute lähedastele, sest reisiti “hulgakaupa ja suurel kiirusel”. Nüüd lähetas Rüütli meeskond Ilvesed esimesele suurvisiidile näotutes rõivastes,” arvab meie ajakirjandusliku hea maitse lipulaev tagantjärele.

Samas on selles tobedas võrdluses oma iva. Kui lähtuda koolis õpitud füüsikaseadustest (näiteks kangiseadus), siis “kallutatud jõud” on vastukaaluks Arnold Rüütli “kreenis riigi” jutule. Äkki hoiabki see jõud meie riiki tasakaalus?

Veel huvitavama mõttekäiguga esines Mihkel Raud (“Savisaar on vene spioon”, EPL 20. X): “Muide, äkki oli Eesti meedia kaheksakümnendate lõpul liiga kallutatud? Kas interrinnet ei rünnatud eestikeelses meedias mitte seitse korda rohkem kui Rahvarinnet? Kas venemeelse EKP tiiva tegevus sai ikka piisavalt tasakaalustatud kajastust? Äkki oli Karl Vaino demoniseerimine psühhoterror?”

Lõpetuseks endisele keskkonnaministrile veel kolm laulurida “Rohelisest niidust”:

Vingudes ruttab vaid vihm üle mäe

Ning ega meidki seal keegi ei näe

Kus on siis suvi ja kus on mu aeg?