MEEDIA: Mati Talvik näitab loomata jäänud ajalugu

Veiko M?a

“Projekt “Ei”” ETVs neljapäeviti kell 21.35.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

 

“Projekt “Ei”” on juba idee poolest nõnda väärt saatesari, et isegi siis, kui seda juhiks Mati Talviku asemel Tallinna loomaaia šimpans Linnar, oleks tegu õnnestunud projektiga. On ju teoks tehtud ettevõtted ja projektid nagu jäämäe väljaulatuv kaheksandik. Kõik ülejäänu jääb üldsusel teadmata – ja mida aeg edasi, seda vähem on võimalik taastada nendega seotud üksikasju. Eriti kehtib see nõukogude aja kohta, kui ajakirjandusse jõudsid ainult kindlad ja kinnitatud projektid, mille õnnestumises polnud põhjust kahelda.

Nüüd suunab see saatesari vähemalt mõned valguskiired ka veealusesse sügavikku.

Talvik on saatejuhina väga hea, vastutustundlik, kompetentne ja, mis peaasi, erapooletu. Ta ei lase oma saates domineerima kumbagi poolt, ei Muuga ringraja, Tallinna ooperiteatri või Lasnamäe kiirtrammi tulihingelisi pooldajaid ega vastaseid. Konflikti olemus saab selgeks pooli haavamata ehk vana asja meeldetuletamine ei tähenda Talviku käsitluses silma väljatorkamist. “Aeg on kirgi jahutanud,” nagu ütleb saatejuht ise.

Kui kasutada ETV spordiajakirjanike sõnavara (mis on normaalsest inimkõnest mõnevõrra primitiivsem, välja arvatud Lembitu Kuuse), siis võib Mati Talviku kohta öelda: “Mehel on purakas sees!”

Hõlmikpuu ja ringraja üle peetud sõnalahingud olid Eesti kodanikuühiskonna esimesed õied. (Muidugi ka Kabala fosforiidimaardla ümber puhkenu, aga selle kohta pole saadet veel olnud.) Iga algus oli raske ja tänapäeval panevad ühevõrra imestama nii tollaste vastaspoolte entusiasm kui sirgjoonelisus.

Väitluskultuur oli nõukogude ajal mandunud, võib-olla ainult loomingulistes liitudes püsis see kultuursel tasemel. Mujal käis oma arvamuse maksmapanek ikka sõimamise ja päheandmise vormis. Mõni ime siis, et esimesed poleemikailmingud emotsioonidest üle tulvasid ja tagasihoidlikust hõlmikpuust sai Laulva revolutsiooni esimestes heitlustes samasugune keskpunkt nagu Mamai kurgaan Stalingradi lahingu ajal.  

Minevikunostalgia on saatesarja üks tähtis komponent. Senised saated on andnud ka tulevikukuvandeid, kiirtrammi osas isegi üsna üksikasjaliku. Nõnda jääb kestma lootus, et “Projekt “Ei”” võib kunagi saada ka “Jaaks”.  

Seni saadetes käsitletud projektid on pärit 1980. aastate lõpust. Neid võib üheskoos vaadata ka laiemas kontekstis. Tegelikult oli kogu ENSV ju üks äpardunud projekt. Huvitav oleks panna näiteks Karl Vaino ja Rein Taagepera saates polemiseerima selle üle, milline näinuks välja Eesti NSV aastal 2000.

Objektiivsuse huvides pean siiski õiendama, et egas kaheksakümnendate lõpp olnud mingi eriliselt rumalate ja teostamatute projektide kuldaeg. Kõige jaburamad plaanid mõeldi välja ikka kuuekümnendatel. Vaat 20 aastaga kommunismi ülesehitamise programm ja kommunismiehitaja moraalikoodeks – need olid tõesti idiootsuse, ülbuse ja mania grandiosa apogee.  

Kurb aeg oli see 80ndate lõpp. Vaesus oli suur, vabadust ei paistnud veel kusagilt, lõpuks hakkas veel interfront mässama. See kõik paistab välja ka “Projekt “Ei”” dokumentaalkaadritest.

Aga vähemalt ideede ja paleuste poolest oli tolleaegne Eesti ühiskond praegusest kõvasti üle. Tänapäeva eestlane on huvitav eksemplar issanda loomaaias selle poolest, et tema hinges liitub piiritu ahnus piiritu maitselagedusega.

Ma ei räägi Viru keskusest või uuest Tartu kaubamajast, sest mulle meeldivad need palju rohkem kui varem nende kohal asunud räämas asfaltplatsid. Ent väärtuslikel mõisaansamblitel lastakse laguneda, kisutakse maha miljööväärtuslikke vanade puumajade kvartaleid või isegi arhitektuuriväärtusi nagu mitmel korral Kadriorus. Kiriku barokkmaalid aga plätserdatakse õlivärviga üle, sest jõuluaegseks jumalateenistuseks tuleb kohale matsiriigi president, kellele on kiiskavat jõululapsukest ju ilus näidata.

Selles kontekstis oli kõnekas Talviku neljas saade Eesti Rahva Muuseumist. Raadi mõisa taastamine oli sihtkapital, millesse rahvas laulva revolutsiooni vaimustuses kõige rohkem annetas. Nüüd, pandi auhinnarahaks välja suurusjärgu võrra suurem summa, kui rahvas omal ajal kokku kraapis. Lõuna-Eesti suursuguseima mõisahoone taastamisest ei julge aga enam keegi rääkida.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht