Mitmekülgne infokeskkond nõrgestab kremlimeelse propaganda mõju

Kremli narratiivide levitamine võib ühiskonnas tekitada segadust ja pinget.

GRETEL JUHANSOO, INGER KLESMENT

Kremlimeelse propaganda üks peamisi teemasid, eestlaste russofoobias süüdistamine, ei mängi enam välja, sest infokeskkond on mitmekülgsem kui kunagi varem, ütles Tartu ülikooli ühiskonna­teaduste instituudi juhataja Ragne Kõuts-Klemm.

Nii venekeelse elanikkonna meediakasutus kui sõnumite tõlgendamise strateegiad on küllalt mitmekesised.¹ „Ühelt poolt mõtleme, et on hea, kui inimesed saavad kasutada mitmesuguseid meediakanaleid, sest siis nad saavad võrrelda ja ise oma arvamuse kujundada, aga teiselt poolt tekitab see suurt segadust,“ rääkis Kõuts-Klemm ning lisas, et uuringute järgi on venekeelses elanikkonnas suurenenud hoopis nende hulk, kes midagi ei usalda, isegi mitte nn mullimeediat.

Balti Infohäirete Sekkekeskus (BECID) andis märtsi lõpus ülevaate Venemaalt tuleva desinformatsiooni narratiividest.² Muu hulgas toodi aruandes välja, et kremli­meelne meedia püüab Balti riike kujutada kui majanduslikult ja poliitiliselt nõrgenenud piirkonda, mis eksisteerib vaid Venemaa piiramiseks ja sanktsioonide kehtestamiseks. Kremlimeelses ajakirjanduses nimetatakse NATO peamise eesmärgina Venemaa hävitamist, mida näitab ka Ukraina relvastamine.

Kremli hääletorud seavad ühtaegu kahtluse alla demokraatia, sõna- ja mõtte­vabaduse võimalikkuse ning käivad välja idee, et Balti riigid võiksid Venemaaga pragmaatilistel kaalutlustel koostööd teha. Vastakate sõnumite ja küsimuste esitamise eesmärk on õõnestada demokraatia usaldusväärsust ning õigustada autoritaarseid režiime. Kremli­meelsete meediaväljaannete narratiiv, kus eestlasi süüdistatakse russofoobias ja seega ka inimõiguste rikkumises, on pärast Ukraina ründamist hakanud kaotama oma mõjuvõimu. „Euroopas teadvustatakse väga suurel määral, mis mängu Venemaa mängib,“ ütles Ragne Kõuts-Klemm.

BECIDi projektijuhi Maia Klaasseni sõnul pole see juhus ega ainult „Eesti probleem“, mistõttu peavad Balti riigid tegema koostööd. Klaassen tõi näiteks, et kuna Eestis ja Lätis on palju venekeelseid elanikke, kuid Leedus on neid vähem kui 5%, ei saa Kremli desinformatsiooni vastu võidelda kõikides riikides ühtemoodi, küll aga tuleb ühiselt tegutseda. „Selle asemel et igaüks oma nurgas istub ja üksteise tööd dubleerib, võiksime teha koostööd – jagada materjale ja kogemusi,“ soovitas Klaassen.

Ajakirjandus ja kremlimeelsed narratiivid

Pärast eelmise aasta 24. veebruari on kogu Euroopas mõistetud, et Venemaa soovib demokraatlikke riike lõhestada –muu hulgas väärinfoga. BECIDi väärinfo leviku aruandest nähtub, et Kremli narratiivid jõuavad Eestisse läbi mitme kanali. Näiteks levib valeinfo ühismeediasse Eesti venekeelse elanikkonna kaudu, kes jälgib Venemaa meediat. Lisaks toob ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor Ragne Kõuts-Klemm välja Venemaa väga aktiivsed välissaatkonnad, mille ülesanne on Venemaale kasulike vaadete levitamine.

Kremli desinformatsiooni kajastavad ka Eesti meediaväljaanded. Kuigi ajakirjanikud peavad end kursis hoidma, mida kremlimeelses meedias Eestist räägitakse, siis laiemale auditooriumile suunatud meedias võib eksitavate narratiivide levitamine tekitada segadust, valedele järeldustele jõudmist ja pingeid. Auditooriumi äärmiselt erinevate tõlgendusrepertuaaride tõttu seisavad ajakirjanikud tihti küsimuse ees, kuidas ja kas üldse Venemaa desinformatsiooni Eesti meedias käsitleda.

Kuigi Kremli propaganda üldsusele tutvustamine võib soodustada desinformatsiooni levikut, siis selle täielik peitmine pole samuti mõistlik. Valeinformatsiooniga kokkupuutumine võib inimesi hoopis immuniseerida.³ Ajalugu on näidanud, et Nõukogude ajal õpiti meedias levitatava valeinfo tõttu väga kiiresti ridade vahelt lugema. Seetõttu on info varjamisest tähtsam õpetada eristama usaldusväärset infot propaganda­tehnikatest.

Ajakirjanduse telgitagused kui meediapädevuste õppetund

Selleks et Kremli hääletorudest kostvaid narratiive uurida, valeinfot ümber lükata ning kõigis ühiskonnagruppides meediapädevust arendada, alustas mullu detsembris tööd Balti Infohäirete Sekkekeskus. Tegu on Euroopa Digitaalmeedia Vaatluskeskuse (EDMO) Baltimaade üksusega, kus töötavad koos Eesti, Läti ja Leedu meediaeksperdid ning meediamajad. „Varem ei olnud meil BECIDit vaja, kuid kahjulikud narratiivid ei piirdu ainult Eestiga: samalaadset desinformatsiooni levitatakse strateegiliselt kogu maailmas, selles tehakse vaid väikeseid muudatusi,“ selgitas Maia Klaassen.

Niisiis on BECIDi üks olulisemaid ja nähtavamaid tegevusi faktikontroll, mis on saanud lausa uueks meediažanriks. Faktikontrolli mõju seisneb võimaluses näidata, kuidas infot töödeldakse –sammhaaval infootsingu protsessi ja allikate tutvustamine on meediapädevuse arendamise oluline osa. Ragne Kõuts-Klemm peab väga heaks tavaks ajakirjandusartikleid, kus ajakirjanik loo lõpus näitab, millisest allikast info pärineb. „Et inimene tõesti saaks aru, et ei ole niimoodi, et tullakse ajakirjanikule lihtsalt kaebama või keegi pistab mingisugused saladokumendid talle taskusse,“ selgitas Kõuts-Klemm.

Peale ajakirjanduse tööpõhimõtete tundmise võiks meediatarbija endale selgeks teha, millist infovajadust iga kanal täidab: kas see on kontrollitud teabe ammutamiseks või ajaviiteks. Iga inimene võiks välja valida kanalid, mille puhul võib kindel olla, et seal pakutakse tõsist ja usaldusväärset poliitikaalast infot. Seejuures võib kõrval kasutada ka vähem usaldusväärseid kanaleid, kuid alati peab endale teadvustama, et need on mõeldud vaid meelelahutuseks.

Valeinfoga toimetulekul on kõige käepärasem vahend tervemõistuslik suhtumine ümbritsevasse infokeskkonda. Meediapädevust parandavad ka ühised arutelud allikate usaldusväärsuse üle. „Inimestel peab tekkima oskus ja võimekus eristada usaldusväärseid allikaid ebausaldusväärsetest, saada aru info edastaja või sõnumi looja motiividest,“ ütles Kõuts-Klemm. Samal ajal on oluline märgata, kui kriitilise mõtlemise ja usaldusväärse allika eristamise tasakaalu otsimisel jõutakse punkti, kus lõpuks ei usaldata enam ühtegi allikat.

Niisiis algab turvalise ja mõistuspärase meediakasutuse suurendamine teadvustamisest. Selleks et teha vahet usaldusväärsel teabel ja desinformatsioonil, tuleb meediatarbijal osata hinnata oma käitumist, aga ka mõista informatsiooni levitajate motiive.

1 Triin Vihalemm, Jānis Juzefovičs, Navigating Conflicts through the Media: The Sceptical and Self-Responsible Repertoires of Baltic Russian-Speakers. –East European Politics and Societies, 2022, 36(2), lk 423–445.

2 Mārcis Balodis, A Trend Report on Russia’s Disinformation Tactics Targeting the Baltics. Balti Infohäirete Sekkekeskus 2023.

3 Jan Roozenbeek, Sander van der Linden, Beth Goldberg, Steve Rathje, Stephan Lewandowsky, Psychological inoculation improves resilience against misinformation on social media. – Science advances, 2022, nr 8(34).