Mõtteid kultuurist, meediast, riigist

Andres Jõesaar

Ülestähendused on tehtud eelmise aasta sügisel Tallinnas peetud kahes meediateemalises vestlusringis, kus osalesid muusik(aelu korraldaja) Ando Kiviberg, „Teeme ära” turundusjuht Anneli Ohvril, filmimees Artur Talvik, meediaeksperdid Daniel Vaarik ja Hannes Rumm, riigiametnik Hannes Kont, muusika promootor Helen Sildna, meediateadlane Indrek Ibrus ja etenduskunsti-korraldaja Priit Raud. Jõesaar: Millisena teie näete meedia funktsioone ühiskonnas?Rumm: Meedias valitseb kanalite paljusus ja selle ühiskonnale kõige olulisem ja ohtlikum tulemus on tohutu nišistumine. On ohtlik, kui ühes ühiskonna ääres üldse ei teata, mis teises toimub ja vastupidi. Näiteks 1995. aastal „Aktuaalses kaameras” öeldud info jõudis kõigini, aga nüüd ammu enam mitte. Avaõigusliku meedia ülesanne on olla ühise usaldusväärse infovälja looja ja hoidja. See on oluline ühiskonna sidususe ja psühholoogilise kaitse jaoks. Kui ühtset infovälja ei ole, siis on ühiskond väga haavatav. Eesti meediaruumis on väga lihtne tekitada paanikat. Viskad online-kanalis kallutatud info välja, see korjatakse süüdimatult üles ja see käib mitu korda kogu meediast läbi. Ühiskonda õõnestav tulemus ongi saavutatud. Kiviberg: Hea näide: sõber saatis nalja pärast olematu organisatsiooni nimel välja libapressiteate, mille sisu oli lühidalt järgmine: Tartu Hobilingvistide Ühing otsis eestikeelset vastet sõnadele „mp3-mängija” ja „i-pod” ja võitis „pülk”. Press korjas „uudise” õhinaga üles ilma selle tõesust kontrollimata! Postimees Online, Delfi ja mitmed teised eraväljaanded avaldasid. Täiesti uskumatu!Nagu näete, on oht juba käes. Meedia laiemalt ei ole enam teavitusse, hariduse ja kultuuri levitamise funktsiooni täitev nähtus, vaid ta on muutunud  meelelahutusäriks. Eriti halb, kui meedia võimalusi teadlikult manipulatsiooniks kasutatakse. Omanikule kasumi tootmise survest sõltumatul rahvusringhäälingul on erakordselt oluline roll hoida tasakaalustatust, olla olulistes ühiskondlikes küsimustes hariv, levitada ja kanda olulisi väärtusi. Ma ei näe, et see ülesanne võiks liberaalses turumajanduses olla kuidagi privatiseeritud.

Raud: Arvan, et avalik ringhääling ei peaks nii palju aega pühendama vähetähtsatele minipoliitilistele sündmustele. Rahvusliku ringhäälingu mõte on täna palju suurem, kui see kunagi enne on olnud. Ta peab olema vastukaaluks turumajandusele ja turumajanduslikule meediale, mis üritab oma teemasid, vaatenurki ja arusaamu elust peale suruda.
Rumm: ERRi demoniseeritakse. Avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et erameedia usaldusväärsus on palju väiksem kui rahvusringhäälingu oma, kommertsmeedias on aga tohutult palju ERRi negatiivset kajastust. Näiteks küsitakse, kas ta peaks näitama spordivõistlusi. Neid on vaja näidata! See on oluline osa rahvuse ühistunde loomisest. Heiki Nabi maadlust vaadanud enam kui  200 000 inimest said tohutu positiivse emotsiooni. Sellise sündmuse vahendamine ongi rahvusringhäälingu ülesanne. Selliseid rahvusringhäälingu rolle vaidlustatakse kogu aeg ja selle taga on ilmselgelt erameedia soov ERRi nõrgestada ja oma turuosa suurendada. Siin on ka poliitiline surve. Ringhäälingu nõukoguski on erakondlike inimesi, kes on süstemaatiliselt võtnud endale eesmärgiks rahvusringhäälingut halvustada ja selle rolli ühiskonnas nõrgestada. See on minu arust suur oht ja ERRile väljakutse, et selle püsiva survega toime tulla.
Kiviberg: Hästi vastuvõtlikku pinnasesse kukub see seeme, mis juba kuidagi eos ütleb, et avaliku raha eest tehtav on laisk, mugav, ebaefektiivne jne.
Rumm:Sellel on ka inimlik põhjus. Erameedias on viimase kümne aastaga palgatase ühiskonna keskmisega võrreldes kõvasti kukkunud ja rahvusringhäälingu palgad on praegu konkurentsivõimelisemad. Ollakse inimlikult kadedad, et mina siin pean kaheksa tunni jooksul treima kümme online-nuppu, aga kolleegil Eesti Raadios on terve päev tunnise otsesaate ettevalmistuseks. Tunniajast otsesaadet tulebki pikalt ette valmistada, mitte puusalt tulistada, nagu on sunnitud tegema erameedia ajakirjanikud.

Jõesaar: Milline roll on Eesti ühiskonnas erameedial?
Kiviberg: Eelkõige meelelahutuslik. Muud rollid jäävad meelelahutuse varju. Kui turg nõuab n-ö madalate instinktide rahuldamist, tehtagu, aga ajakirjandus ja meelelahutus peaksid selgelt eristuma.
Rumm: Erameedias peab olema head meelelahutust ning tõsist ajakirjandust. Paremates osades ongi. Postimees on Baltimaade suurim ja sisult kõige kvaliteetsem ajaleht, kuigi Eesti lugejaturg on väikseim. Postimehe ajakirjandus on Eesti tipptasemel. Oleks normaalne, kui „Aktuaalne kaamera” on Eestis uudiste liider, aga liider on Postimees. Täna ei kirjuta Postimees hommikul mitte sellest, mida AK õhtul rääkis, vaid AK räägib õhtul sellest, mida Postimees hommikul avaldas. ERRil on arenemisruumi.
Kiviberg: Postimehe puhul tuleb paberlehel ja PM online’il vahet teha. Viimase puhul ei ole sugugi nii kindel, et kõik sinu öeldu kehtib.
Raud: Ringhäälingus täidab uuriva ajakirjanduse rolli ainult rahvusringhääling. Seal minnakse süvitsi. Erateledes seda ei ole. Ma ei suuda seda välja kannatada, mis sealt tuleb. Eraraadiotest on õnneks Kuku, mis täidab ajalehtede rolli raadiomaastikul. Kukuta räägiksime kõik eraraadiotest hoopis teistmoodi. Kui erameedia tahab, siis ta oskab ühiskonnas kaasa rääkida küll. Aga kõige hullem on see, kui üritatakse ennast näidata uuriva meediana, aga tegelikult ollakse allpool igasugust taset. Siin peab ERR oma professionaalsusega latti kõrgel hoidma.
Kiviberg: Reklaamipausiga lõpeb programm mõtlevale inimesele ära. Mulle meeldiks, kui erameedia täidaks oma rolli väljakäidud lubaduse kohaselt lõpuni. Selline ambivalentsus, et saade ise on mulle, aga reklaamipaus on kolmeklassilise haridusega idioodile, ärritab ja kurvastab väga.

Jõesaar: Kuidas kultuurist lähtuvalt mõtestate meediat ja vastupidi?
Vaarik: Meedia roll on arvatust suurem. Näiteks arvatakse, et reklaamid mulle ei mõju, tegelikult mõjuvad. Või kui arvata, et mulle mõne online-kanali pläga ei mõju, siis tegelikult ikkagi mõjub. Igal juhul suhestun sellega. Kas või selle kaudu, et mis seal on ja mida seal ei ole. Teistsuguses meediaruumis oleksid ka minu enda igapäevased reaktsioonid teised ja ma areneksin võib-olla mingis muus suunas. Meedias on oluline ka  meie omavahelise läbisaamise kultuur. See ehk ei olegi selle suure kultuuri nii otsene teema, aga on oluline, kuidas lahendatakse probleeme avalikus sfääris. On väga oluline, mida meedia defineerib. Kindlasti kujundab meedia rahvuskultuuri. Kindlasti on meedia rolliks ka kultuuri tutvustamine igasuguse kriitika ja muus vormis. Uue filmi või raamatu meediakajastus on tähtis. Mulle tundub, et neid rolle meedia väga hästi ei täida. Kõik on lahterdatud selliselt, et saab ohutult teemasid markeerida, aga tegelikult neisse teemadesse ei süveneta, süviti neid ei käsitleta. Õiget vaidlust ei toimu.
Vaarik: Meedia on Eesti kultuurielu sündmuste või protsesside kajastamisel pinnapealne ja sündmustekeskne. Pole muusikutega süvitsi minevaid intervjuusid ja korralike plaadiarvustusi. Loomeprotsessi analüüsivaid või spetsialisti vaadet pakkuvaid saateid napib. Klassikaraadios on küll „Fantaasia” ja Raadio 2es õhtune vöönd. Uut muusikat käsitleb meedia ainult väga pinnapealse lühitutvustuse formaadis. Tegelikult tahaks palju kaugemale minna, muuta inimeste kuulamis-, käitumis- ja tarbimisharjumusi.
Meedia ainult kritiseerib, aga seda meediumi, mis tegelikult selle uue toote või loomingu turule toob või seda tutvustab, justkui polegi olemas. Publikuni jõuab ainult veider väike osa protsessist. Publik alguses ei teadnudki, et see bänd üldse eksisteerib, aga juba ma kuulen, et ta on suhteliselt sitt. Konkreetne negatiivne näide muusikanõukogu saatest, kus Nestor ja Valme pärast Tallinn Music Week’i, mille kontsertidel nad kumbki polnud viitsinud käia, aelesid lihtsalt selle teema peal! Siis minus kihvatas: „Pagan! Raisk! Sa oled ju muusikaajakirjanik, sa peaksid tegelikult kohal käima. Isegi, kui sa oled irooniline või mida iganes.”
Talvik: Absoluutselt. Filmide puhul on ka väga hästi täheldatav, et paljud inimesed kujundavad oma seisukoha ilma filmi nägemata ainult FBd või äärmisel juhul mõnda filmikriitikut lugedes. Kultuuri ennast ei pandagi tähele. Tarbitakse pealkirjade järgi. Kultuuri analüüsivaid asju on väga vähe. See on marketingi pealetung. Kogu meedia tegeleb iseenda marketingiga.
Sildna: ERRis on aga reklaami foobia. Kultuurisündmusest või tootest rääkides on kogu aeg kabuhirm, et järsku on see reklaam. Tegelikult me peame eristama kahte protsessi: üks on promo ja teine on tutvustus.
Ohvril: Mina mõistan kultuuri hoopis laiemalt. Kultuur on kogu ühiskonna areng, kultuuri tõttu me ju areneme, kujundame ühesuguseid väärtusi, arusaamu. Ka kolmas sektor kuulub ilmselgelt kultuuri sekka, sest ka seal kujunevad meie ühised väärtused, tõekspidamised. Minu arusaamise kohaselt ongi kultuur arvamuste, tõekspidamiste, väärtuste kogum. Me ei peaks käsitlema kultuuri nii sündmustepõhiselt. Me ei peaks rõhku panema infole, et tuleb uus teatrietendus, ilmub raamat või plaat, vaid peame rääkima sellest, mida loojad sellega öelda tahavad, käsitleda nähtust laiemalt.
Ibrus: Kultuur meedias võib esineda kolmel viisil. Esimene on puhtalt esteetilise elamuse loomine. Näiteks meedia vahendab filmi või muusikapala. Teiseks kultuurisüsteemi loomises ja toimimises osalemine – reflekteerida Eesti elavikku – väärtusi, arusaamu, tähendusi, millest inimeste igapäevaelu koosneb. Kolmas tasand on kultuurist rääkimine, selle kirjeldamine ja mõtestamine, mida me oleme näinud, mida mõni kogetud kultuuriväärtus või esteetiline elamus esindab. Siin meedia lisab kultuurile mõtestavaid, n-ö metakommunikatiivseid kihte. Meedia peab kõigi nende kolmega tegelema. Ta peab pakkuma puhast elamust, tänase kultuuriruumi reaalset sisemist rikkust, mitte seda maha salgama. Peab näitama, kuidas kõik need elamused suhestuvad mingite ideoloogiatega, mingite arusaamade, mingite väärtustega. Muusikaraadio peabki vahendama muusikat, osaliselt kui lihtsalt esteetilist elamust, kuid sinna juurde pakkuma kihistusi, mis seletavad/tõlgendavad seda, mida see muusika esindab ja milliseid maailmavaateid või kultuurilisi pingeid see muusikastiil esindab, peab pakkuma taustsüsteeme, kuidas kuuldut mõtestada. Näiteks, milline on getos kasvanud muusiku tähendruum, mis on sealt muusikasse edasi kandunud. Analüüsiga tuleb minna aina sügavamaks. Ma ei tea, kui palju üks muusikaraadio saab niimoodi teha, ilma et hakkaks kuulajaid ära tõrjuma, aga selleks ongi ERRil palju kanaleid: ta võib anda ühele kanalile mõtestava funktsiooni ja teisele kanalile puhtalt selle esteetilise elamuse funktsiooni ning tagama seejuures nende kokku sobivuse. 
Kont: Mina mõtlesin hoopis teise nurga alt. Minu jaoks on kultuur see, et kuidas me iseennast ja oma ümbrust mõtestame, kuidas me teeme mingi kommunikatiivse välja selle mõtestamiseks ja info liikumiseks. Ringhääling peaks aitama luua Maarjamaal sidusust ja vähendama võõrandumist. Aga kuidas? Ma ei tea vastust.
Ibrus: Sidususe tekitamine ei ole kaugeltki mitte ainus eesmärk, samaväärne on tegelikult võõrandumise tekitamine. Auditooriumi laiskuse vältimiseks on vaja teda üllatada, paisata välja mõtestamist vajavaid uusi tähendusi. Kogu aeg tuleb balansseerida võõrandumise ja sidustamise vahepeal, minnes tegelikult mõlemas suunas. Kujundlikult öeldes luuakse ringliiklust, mis on sidustava tegevuse parem vorm. Võib-olla tähenduste ringliikluse tagamine ongi rahvusringhäälingu peamine ülesanne.

Jõesaar: Millisel viisil riik kultuuri edendama peaks?
Sildna: Siin on küsimus, kuidas riik on siiani kultuuri toetanud, ka hinnangutena. Näiteks kõrgkultuur vs. isetekkeline tänavakultuur. Ringhäälingus on üks võimalus elitaristlik kunstilise nõukogu printsiibil toimiv otsustusmehhanism ja teine on kogu värvikülluses valiku pakkumine, kus me usaldame kuulaja loomulikku intelligentsi. Ta ise selekteerib meeldiva välja.
Talvik: Väljend „loomemajandus” juhatab kõiki kasumlikkuse põhimõttel ja on mul väga palju asju tuksi keeranud. Sellest „loomemajandusest” peaks kiiremas korras loobuma. Nii väikese riigi kultuur ei saa mitte kunagi olla kasumlik. Me ei saa orienteeruda kuskilt mingi papi kätterullimisele.
Vaarik: Riigi kultuuripoliitikast rääkides on kõige hullem, kui mingid inimesed kuskil ministeeriumis hakkavad sisu põhjal eelistama ühte asja teisele. Ma kahtlustan, et see oht on reaalne. Mingil hetkel mingid poliitikud ütlevad, et aga need vennad, kui nad raha saavad, on ikkagi kriitilised. Näiteks NO-teater. Ma usun, et selline mõtteviis poliitiliselt sisu suunata on elus reaalselt olemas. Teiste riikidega võrreldes ei ole Eestis seda väga palju tehtud, aga arvan, et see oht on tänases päevas täiesti olemas.
Talvik: Selle ohu teine pool on muidugi enesetsensuur, kus tegija ise arvab, et rahastaja võib arvata, et kui ma nii teen, siis …
Kont: Riigi kultuuripoliitika peab olema lihtne ja läbipaistev, sa pead aru saama, miks midagi tehakse, rahastatakse. Riik ei ole midagi abstraktset, see raha ei tule kuskilt, vaid see on meie enda käest kogutud maksuraha valikute tegemiseks. Oluline on, mida me tahame saavutada. Mul on tunne, et kui me räägime riigi kultuuripoliitikast, siis see on midagi väga abstraktset. Ja noh, siit tulebki see küsimus, et mille alusel neid otsuseid tehakse, back to the basics. 
Ibrus: Eesti riik on oma kultuuripoliitikat ümber tegemas. Loomisel on kultuuripoliitika põhialuste dokument. Selle tarvis lasti teaduritel kultuuripoliitika valdkonniti läbi analüüsida (eesmärgid, rahajaotuse põhimõtted jne). Läbipaistvuse probleem on reaalne, rahajaotamise praktika võib tohutult erineda. See on ka loogiline, sest valdkonnad on väga erinevad ja seal on oma inerts jne. Kõik valdkondlikud eksperdid võtsid asja kokku, nii et mingisugust ideoloogilist suunamist valitsuse poolt või ministeeriumi poolt reaalselt täna ei ole. Kuigi kohati on tasahilju aset leidnud nõukogude politiseerumist à la filmi puhul või siis ERRis.
Talvik: Mis tasahilju! See on täiesti julm ja jõhker …
Raud: Riik peaks looma kõigile võrdseid võimalusi. Riik ei saa ühele protsendile ju öelda, et teie meid ei huvita, sest meil on palju toredamad kahekümne viie protsendised kodanike grupid ja meie teeme oma riiki neile. See  üks protsent on samuti riigi kodanikud. Riigi roll kultuuris on kõiki toetada. Ei ole nii, et ainult suuremad massid saavad. Massid saavad võib-olla ka toetuseta hakkama, aga need väikesed grupid ei saa. Tihtilugu unustatakse ära see põhiseaduse preambuli punkt, kus on sõna „eesti” sees.
Kiviberg: Riigi ülesanne ongi kultuuripoliitika kaudu tagada ühelt poolt identiteedi säilimine ja areng ja teisest küljest professionaalse kultuuri konkurentsivõime laiemas, ka rahvusvahelises plaanis.
Raud: Kultuuris on väga tähtsad ka väiksed probleemid, väiksed initsiatiivid, väike tegevus. Levinud on mõttelaad, et kui midagi teha, siis see peab olema suur, võimas, kõigile meeldima. Mitte üheski maailma riigis pole nii palju riigi poolt toetatavaid nii suuri teatrisaale. Kuna ma ise olen nõukogudeaegne inimene, siis mulle meeldib mõelda, et see on sellest ajast pärit, aga võib-olla tuleb see hoopiski turumajandusest. Samas me ju kõik teame, et sisuline ja põnev algab just nimelt kuskilt väikestest kohtadest, väikestest asjadest arenedes võib ta siis kasvada suuremaks. Mitte vastupidi, et me peame tegema midagi hästi suurt ja siis üritama seda kõigile maha müüa. Ja siis ongi kultuuripoliitika ülesanne täidetud.
Rumm: Praegune kultuuri toetamise süsteem on hea. Loomulikult, kõik, kes ei saa kulkast raha, on pahased, aga enamik kultuuriinimesi on rahul süsteemiga, kus riik annab raha ja sõltumatu otsustaja seda jaotab. Sama süsteem töötab suurepäraselt ka rahvusringhäälingu puhul. Riigi asi on anda raha, mitte sekkuda programmiloomesse.
Talvik: Parlament ei tohi rahastada ERRi reitingu alusel, vaid peab seda tegema sisulise analüüsi baasil. Kevadel seisin oma ühe saatega ETV 14 liikmega komisjoni ees. Ma küsisin: kas te ei usalda programmijuhte? Miks te valite inimese sinna positsioonile, kui te siis suure karjaga asjale peale lendate. Suurte karjade puhul on tulemuseks küll enam-vähem kindel asi, aga nülitakse need teravad nurgad ära, mis kultuuri just põnevamaks teevad ja mille peale tegelikult üksikud produtsendid või ka programmijuhid on nõus riskivalt minema. Kui riskivõimalus ära võtta, siis saamegi ümmarguse reitingule orienteeritud programmi ja see on ilgelt jama.
Ibrus: Klassikaline vastuargument on, et rahvusringhääling peab olema populaarne. Ta peab looma dialoogilise ja sidustava keskkonna. Selleks ta peab looma sellise rahvusühtse kõigile midagi … Ta ei pea olema kõigile midagi, aga ta peab leidma universaale, ühendavaid momente. Marginaliseerumisel kaob ühiskonnaüleste dialoogide loomise võime.
Vaarik: Rahvusringhääling kui  põhimõtteline alternatiiv kinnimakstud reklaamivälja sõnumitele on hästi tähtis asi. Isegi kui seda loeb või kuulab vähem inimesi, siis see, et ta on olemas, tagab palju teistsugusema olukorra, kui teda üldse ei oleks. Toodud argumendi puhul peakski need kaks asja kõrvuti käima. Loomulikult tahetakse, et see alternatiiv jõuaks paljude inimesteni, aga selle käigus ei tohi seda alternatiivi ära tappa või muuta seda millekski, mis alguses ei olnud selle asja mõte.
Kont: Küsimus ei ole selles, kas reiting on tähtis, vaid küsimus on selles, kus on tasakaalupunkt. Selle leidmine, see ongi selline vastutuse küsimus, meediakanali vastutuse küsimus.
Ohvril: Minu meelest peab ERR reitingupainest vabanema. Eesmärk ei ole ju reitingut saavutada, vaid saavutada mõju. Kõik ei pea rahvusringhäälingut jälgima, oluline on, et seda jälgivad arukad, ettevõtlikud inimesed. Kui me suudame neid innustada, tekitada diskussiooniplatvorme, siis nemad kaasavad ka ülejäänud. Reitingute asemel tuleb mõõta mõjukust, kui palju suudab rahvusringhääling mis tahes valdkonnas – muusika, ühiskonnakorraldus jne – diskussioone tekitada.
Talvik: Reitingu ehk võistluse vastukaaluks ei tohiks olla vaimne lõtvus või lihtsalt asjade eetrissepaiskamine. Igal juhul peab kvaliteedi nimel pingutama.
Ohvril: Ma ei ole nõus sellega, et sisukas saade on kohe automaatselt igav. Head sisu annab atraktiivselt esitada. Näiteks keskkonnaharidus tundub juba ette lastele igav, aga meie panime õpetussõnad nukuetendusse ja etendasime seda üle Eesti viiekümnes koolis. Etendusega koos tegime veel ka ühiseid sorteerimisi. Etendus oli lõbus ja lapsed said kultuurilise elamuse kõrval kätte ka keskkonnahariduse: metsa tuleb hoida, metsa ei tohi prügistada.
Vaarik: Peab vaatama rohkem sihtrühmade-põhiselt. Tegelikult see, mis toimub väiksemates gruppides, võib olla väga mõjukas või siis vastupidi. Näiteks kui Postimehe lugejaid on 210 000, siis mõnel artiklil on ainult mõni üksik lugeja. Kui proovida eesmärke kelleni jõuda kildudeks lüüa, siis saad reitinguvõistluses paremini hakkama. Kui eesmärk on jõuda näiteks valdade noorteni, siis on palju hoomatavam, kellega tegelikult rääkida ja kuidas mõju saavutada. Seda peab rohkem tähtsustama, siis saab riiklikus mõttes dialoogi tekitamise eesmärke ja muud sarnast paremini jälgida. Riigi suurim roll ongi toetada kohti, kus hakkab sündima dialoog, ja seda riiklikult toetatud meedia peakski tegema.

Jõesaar: Kas kultuuris on ka turutõrke piirkond? Kohti, kus turg ei toimi?
Kiviberg: Täiesti kindlasti. Olemegi ideoloogilises konfliktis. Ühest küljest turumajandus ütleb, et kõik peab ennast ära tasuma ja sekkuda ei tohi, aga teisest küljest me näeme, et väärtused on haprad. Niipea kui viskad need turule, siis on ilus auto ja maja tähtsamad kui näiteks vaimsed väärtused, millest hakatakse puudust tundma alles siis, kui nad on kadunud.
Vaarik: Rahvusriik ongi turumoonutus. Kui sa tahaksid, et see asi läheks täiega turu peale, siis tuleb loobuda sellest, milleks see üldse loodud on. Väga lihtne oleks lasta turul tegutseda ja kuulata ainult kuskil mujal paika pandud popmuusikat. Kui me laseme selle oma turule niimoodi liikuma ja mitte midagi ise ei tee, siis tulemus on kahjuks see, et riik kaob.