Nõdrameelselt abielus

Veiko M?a

“Hajameelselt abielus”, ETVs pühapäeviti kell 20.30. Lavastajad Üllar Saaremäe ja Tõnu Oja, stsenaristid Villu Kangur ja Gert Kiiler. Peaosades Merle Palmiste, Andrus Vaarik, Harriet Toompere, Liisa Aibel ja Jüri Vlassov.  

ETV sari “Hajameelselt abielus” jätab mulje, et selle autorid on maffia käes vangis ning neid sunnitakse nuudiga pekstes komöödiasarja tegema. Muidugi võiks lihtsalt öelda, et saast on saast ja asjale käega lüüa. Aga huvitavam on analüüsida, MIKS asi nii niru on.

Pärast “Tuvikesi” ja “Minu peret” on perekonnaaineliste komöödiate latt nii kõrgel, et üritada on mõtet ainult siis, kui neid ignoreerida või neile vastanduda. Tuua ekraanile näiteks Bundyde antipoodid: rikas, võimu ees lömitav, salatsev, karjeristlik pere – ühesõnaga täielikud limukad (midagi “Jah, härra peaministri” perevariandi taolist).

“Hajameelselt abielus” on liiga nõrk, et aru saada, kas sel on mingeid eeskujusid. See on sulepeast välja imetud, abitu, ühevõrra kaugel nii elulähedasest huumorist kui absurdi kummastusest. Ükski situatsioon ei tulene loogiliselt eelnevast, vaid on sama suvaliselt kõrvale sattunud nagu Kaltsu-Mari lapitekis.  

Samasugust vaimuvaesust esindab ju ka “Kodu keset linna”. Aga viimasel on üks väga hea omadus: ausus vaataja ees. Ei tegijad ega näitlejad üritagi end ega oma rolle vaimukamana serveerida. Nii ei tundu selles ka miski võlts või oskamatult kokku traageldatud.

Ükski üle kuueaastane televaataja ei usu, et ajakirjanik (Peep Taimla) saaks tibi (Harriet Toompere) juttu tõsiselt võtta. Ja alla kuueaastasele pole kah ilus valetada. Saab suuremaks, maksab kätte.

Miks ajakirjanik politsei (või ükskõik kelle muu) poole ei pöördu? Esimesest pilgust on ju selge, et Baumide minia on 100% loll. Miks peavad isa ja tütar pikalt-laialt binokli pärast jagelema, kui ometi ei kahtle vaataja hetkekski, et naabermajas pole mingit mõrva ega muud kuritegu toimunud?

Naljakas on loll, kes esineb targana, või tark, kes satub lolli olukorda, aga mitte kriipsujukud, kes esinevad kriipsujukudena. Teeksid nad midagigi, mis võiks vaatajale korda minna: kukutaksid Tallinna linnavalitsust, leiutaksid võlujoogi, mis muudab naised meesteks ja mehed koerteks, sõimaksid vähemalt Vanilla Ninjat ja Nexust.

Aga ei. Blondiin otsib oma näokreemi.

Eriti vilets on dialoog. “Oled sa kunagi näinud postiljoni moodi postiljoni? – Harilikult meenutavad nad setu memmedeks riietatud kaevureid.” Lugedagi on kurb, mis veel vaatamisest rääkida. Autos istuvate meeste (Tiit Sukk ja Üllar Saaremäe) juttu pole aga niigi palju mõtet jätkunud. Oleksid nad kogu aeg vait, oleks palju huvitavam.

Sarja suurim puudus on kontrastiprintsiibi eiramine. Nii nagu punane värv on ere üksnes sellepärast, et on olemas ka hall, nii ei saa ükski nali olla naljakas, kui see pole seotud traagilise või vähemalt tõsisega. Henrik Normanni kurvad silmad, kui ta saab kuulda õe lapseootusest (TV 3 vana-aastaõhtu saates “Lõpp hea, kõik hea”), annavad edasi võrreldamatult rohkem emotsioone kui kümme sulepeast väljaimetud lolli blondiini, tuhvlialuse mehe ja räuskava tütre nalja.

Meenutage meeleheitlikult oma elu eest võitlevat kala ETV stuudiopõrandal vana-aastaõhtu “Saatevigades”. Tegelikult väga kurb situatsioon. Kuid asjaolu, et võitlus leidis aset nii ootamatult, vales kohas ning oli pealegi täiesti lootusetu, keeras kõik pea peale.

Nalja teke eeldab üleolekut nalja objektist. Aga ainult sellest ei piisa. Üleolekut tunneme ka pimeda või jalutu suhtes, ilma et selles nalja raasugi oleks. Perekond Baum tekitabki selle teise tunde. Miski ei mõju piinlikumalt kui vägisi naljategemine – tehtagu seda pulmalauas või televisioonis.  

Võib-olla lootsid produtsendid, et head näitlejad päästavad? Tuhkagi, sant ka ei võta sealt, kus midagi pole. Telefilmi “Libahundi needus” (mis on ju kõike muud kui komöödia) üksainus episood – see, kus Merle Palmiste oma kohevate juustega kogu muu trupi näod kinni katab –, sisaldab rohkem elegantsi, allteksti ja vaimukust kui “Hajameelse abielu” kolm esimest osa kokku.

Ainsana on seni positiivse mulje jätnud vanaisa (Jüri Vlassov). Aitäh selle eest stilistile ning grimeerijale.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht