Nii suurelt kui võimalik!

Ülevaade selleaastasest filmi- ja meediauurijate konverentsist Atlantas

TEET TEINEMAA

Tänavu telesarja „Elavad surnud“ sünnilinnas Atlantas toimunud filmi- ja meedia­uurijate konverents meelitab kohale järjest suuremat hulka eksperte.

Tänavu telesarja „Elavad surnud“ sünnilinnas Atlantas toimunud filmi- ja meedia­uurijate konverents meelitab kohale järjest suuremat hulka eksperte.

Kaader sarjast „Elavad surnud“

30. märtsist kuni 3. aprillini peeti Atlantas maailma suurim filmi- ja meedia­uurijate konverents. Ürituse korraldas Filmi- ja Meediauuringute Ühing (SCMS – Society for Cinema and Media Studies), organisatsioon, mis ühendab filmiuurijaid juba 1959. aastast. Atlantas on mitu korralikku ülikooli, mis keskenduvad muuhulgas ka filmile, ning kiiresti arenev filmi- ja meediatööstus, mille tõenäoliselt suurim hitt on igikestev teleseriaal „Elavad surnud“ („The Walking Dead“, 2010 – …). SCMSi konverents annab Filmi- ja meediateaduse seisust hea ettekujutuse. Selle suurust aitab mõista 2400 eksemplaris trükitud programm, mis oli mõeldud registreeritud esinejatele ja mitte niisama saalinurka lauale vedelema.

Ettekande pidasid enamasti humanitaarteadlased, kuid töötubades said sõna ka filmitegijad, produtsendid, kirjastajad ja kunstnikud. Igal ajahetkel käis üle kahekümne paralleelsessiooni. Akadeemilises tohuvabohus orienteerumiseks on aastate jooksul esile kerkinud teaduslikud huvigrupid, mis toetavad teatud ettekandevoorusid neid esile tõstes. Nende huvigruppide kaudu on kõige lihtsam hinnata filmi- ja meedia­uurimise valdkonnas toimuvat, nende põhjal saab ka välja tuua mõned peamised uurimissuunad.

Meediumispetsiifika poolt ja vastu on erialakirjanduses nii palju sõna võetud, et see teema hakkab juba meenutama kulunud raadiohitti. Konverentsilt jäi aga mulje, et see on ja jääb. Filmi ja ammugi veel digimeedia olemusliku juurtetuse üle võib polemiseerida kui tahes filosoofiliselt, aga lõpuks kogunevad televisiooni-, raadio-, animatsiooni-, dokumentaalfilmi-, eksperimentaalfilmi-, tummfilmi-, arvutimängu-, mittelevifilmi- ja helifilmiuurijad siiski igaüks oma tuppa isekeskis juttu puhuma. Mängu-uurijad näiteks kinnitavad aasta-aastalt üha tugevamalt meediauurimises kanda. Ühes nende ettekandeplokis jäi kõlama huvitav tõsiasi, et New Yorgi moodsa kunsti muuseumil võttis arvutimängude püsikollektsiooni lisamine täpselt sama palju aega, kui seda oli kunagi kulunud filmi kunstiväärseks kuulutamiseks – 40 aastat. Seega ei ole uue meedia puhul küsimus ehk niivõrd nende enda väärtuses, vaid pigem sümboolset kapitali kaitsvate institutsioonide uuendusmeelsuses.

Uurijad koonduvad jätkuvalt ka žanriküsimuste arutamiseks, kuigi sedagi valdkonda on nüüdseks dekonstrueeritud iga võimaliku nurga pealt. Siiski on traditsioonilisemate žanride nagu komöödia ja huumori uurijad ühed vähestest, kes on veel säilitanud oma huvigrupi. Üha võimsamalt tõstavad pead uued žanrid nagu koomiksi(filmi)d ja pornograafia. Ettekannete teemad tõusevad aga valdavalt üle traditsiooniliste žanripiiride, rääkimata kunstilisest tekstist enesest. Näiteks on klassikalise Hollywoodi huvikeskmes nii stiili kui ka tootmisvahendite küsimused ning sõjafilmide grupis tegeldakse sõja ja meedia uurimistega märksa laiemalt. Žanriülesed on ka kõikvõimalikud sotsiaalse rõhuasetusega teemad, näiteks naised, latiinod ja mustanahalised nii kaamera ees kui taga, ning kvääri- ja klassi-teemad. Arusaadavalt on selliste eluliste probleemide puhul selge, et vaatluse all ei saa olla pelgalt kinolinal kujutatav, vaid seegi, kellele ja kuidas on üldse tagatud ligipääs filmitegemisele.

Seekordsel konverentsil loodi ka filmifilosoofia grupp, mis ühendab filmi ja filosoofia suhtest huvitatud uurijaid. Kui analüütilises filosoofias ollakse enamasti valmis tunnistama, et filosoofias võib võtta oma uurimisobjektiks filmi (meediumi või konkreetse filmiteksti) ning et paremal juhul võib filmi kasutada filosoofiliste ideede illustreerimiseks, siis kontinentaalse traditsiooniga filmifilosoofias on hakatud üha enam rõhutama ka filmi enda võimet filosoofiasse panustada. Kuigi see lähtepunkt põhjustab praegu veel tulist debatti, on toetajaskond kasvanud nii võimsalt, et räägitakse üha enam filmiteaduse filosoofilisest pöördest. Kuna seda teemat käitlevad ka mitmed analüütilisest filosoofiast lähtuvad uurijad, siis on see ehk ka tulevikus üks võimalusi, kuidas ületada lõhe kahe koolkonna vahel, vähemalt filmiuuringutes.

Võrreldes 12 aasta taguse ajaga, mil konverents oli viimati Atlantas, on ettekannete arv suisa kahekordistunud. Kuigi on positiivne, et filmi- ja meedia­uurimine on rahvusvaheliselt vitaalne ja viljakas distsipliin, kaasneb konverentsi pideva kasvamisega mure, et üritus on liiga suur ja valgub laiali. Nüansseeritum infovahetus käib siiski juba teistel kokkusaamistel, pealegi puudub SCMSi konverentsil teadusliku mitmekesisuse tõttu temaatiline rõhuasetus, mis liidaks ettekandeid. On ka küsitav, kas konverents annab ülevaate rahvusvahelisest filmi- ja meediateadusest, või esindab see ennekõike Põhja-Ameerika vaateviisi. Meiegi erialateadlaste suust on kõlanud väited, et perifeeriat ja muukeelset filmi puudutav uurimistöö ei jõua SCMSi möllus publikuni. Selline hinnang on kindlasti põhjendatud, kuigi tõsi on ka see, et me kõik elame Ameerikas, nagu raiub ühes oma kunagises hitis ansambel Rammstein.

Selleaastase konverentsi suurem küsimus on ehk filmi koht omaenda distsipliinis. On tõenäoline, et kui 2002. aastal lisati alguses ainult filmi­uurijaid ühendanud seltsi nimetusse sõna „meedia“, siis võisid mitmed konservatiivsemad uurijad tunda ärevust filmi koha pärast uue meedia esiletõusmise olukorras. Seevastu nüüd süvenes mulje, et oluliseks on kerkinud valdkond, mida elutööpreemia saanud Briti filmiakadeemik Richard Dyer on kirjeldanud ühes hiljutises ettekandes kui filmiuuringut ilma filmita. Iroonilisel kombel on analüütilisest traditsioonist lähtuv kognitivistlik filmiteadus ja kontinentaalset mõtet hindav filmifilosoofia – igipõlised vastased filmiteaduses – ühed vähestest, kus säilinud huvi ka filmiteksti enda vastu.

Selge, et meediauurijate tähelepanu alla jäävad näiteks ka värisevate kätega tehtud videod, mis on tihti mingi ülekohtu tunnistajaks või lausa asitõend kohtus. Tahaks aga uskuda, et ka traditsioonilisemal filmil on selles teaduspaabelis oma kindel koht.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht