Paar sammu parema ajakirjanduse suunas

Kaarel Tarand

Tsunftide, tänapäevaselt alaliitude või eluvaldkondade eetikakoodeks pannakse kirja mõttega tugevdada korda ja tasakaalu süsteemides, mis muidu kaldu kipuvad kiskuma. Heas usus ja suurte lootustega kehtestati Eestis 1990ndate keskel ka ajakirjanduse eetikakoodeks, mis pidi reguleerima eeskätt trükiajakirjanduse käitumist. Importusk eneseregulatsiooni kõikvõimsusse oli toona vankumatu, lisaks kannustas oma „seadust” tegema pidevalt õhus rippuv kirves, riigivõimu oletatav himu ajakirjandust kas või vähesel määral seadusega kontrollida, piirata, tsenseerida. 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tehti küll, aga õigupoolest eetikakoodeks eriti midagi reguleerima ei hakanud, nõrgemad (kelle kaitseks ju demokraatia mängureeglid üldse välja on mõeldud) koodeksi abil kaitset ei saanud. Ja seda mitmel põhjusel. Koodeksi koostajad ei osanud ette näha Interneti mõju ajakirjandusele endale ja kogu avalikkusele, kuid hätta jäädi juba põhimõistetega: mis on ajakirjandus, kes ajakirjanik, mis avalikkus, mis avalik huvi, kes avaliku elu tegelane, kust jookseb lubatava ja lubamatu anonüümsuse piir? Olukorda ei parandanud sugugi tõsiasi, et aja jooksul sai trükimeedia korrapidajaks ja kohtumõistjaks ajalehtede omanike  moodustatud pressinõukogu. Kas omanikud ongi ajakirjandus? Kas omanikud teevad lehti ja tunnevad selle tegevuse kõiki nüansse? Ega vist. Omanike loodud kohtuorgan mõjub umbes samasugusena, nagu oleks näiteks tööliste ametiühingute aukohus, mille liikmed määraks eranditult tööandjate keskliit. Et pressinõukogus ei istu aktsionärid ise, vaid nende palgatöötajad, näiteks lehtede peatoimetajad, ei kahanda sugugi huvide konflikti tõenäosust ega kalduvust peremeeste soove nende silmist lugeda.     

Kes on kõige nõrgem?

Kuna peale eneseregulatsiooni ja riikliku regulatsiooni kolmandat võimalust ei ole, siis tuleb kahtlemata valida eneseregulatsioon, see tähendab – XXI sajandi tingimustesse sobiv eetikavõi aukoodeks. Tugev eetiline tegevusalus on ühtviisi kasulik nii ajakirjanduse tootjatele kui tarbijatele. Seda muidugi tingimusel,  et häid uusi reegleid ka praktikas rakendama hakatakse. Ses mõttes on ajakirjanduse ettevõtjad olnud lühinägelikud küll, et ei ole ajakirjanike kutseühingust tugeva partneri või oponendi väljakujunemist soosinud, vaid seda igati takistanud. Demokraatia heaks toimimiseks tuleb tõsise opositsiooni puudumisel see ise tekitada. Opositsiooni puudumise tagajärgi võib meenutada N Liidu allakäigu näitel. Kuid kõik algab arusaamast, et lisaks õigustele (mis on kehtivaski eetikakoodeksis ulatuslikult sõnastatud) on ajakirjanikul ka kohustused ja vastutus. Suhtes riigiga võib kui tahes vaba ja  organiseerunud ajakirjandus endistviisi olla nõrgem või täiesti abitu, kuid suhtes kodanikuga on ta kindlasti tugevam pool.

Seega, ajakirjanduse eetikakoodeksi põhipunkt peab olema, et ajakirjandus kaitseb nõrgemaid, kaitsetumaid. Kes on konfliktis nõrgem, võib olla sageli keeruline hinnata. Nõrgemaks ja kaitset vajavaks võib kodanikuna osutuda ka poliitik, ettevõtja või muu avaliku elu tegelane. Tuntuima juhtumina Eesti poliitilisest lähiajaloost meenub demonstrantide füüsiline kallaletung sotsiaalminister Marju Lauristinile Toompea lossi ees. Minister oli seal ilmselgelt nõrgem ja pensionär konflikti tugevam pool.  Aga sisuliselt sedasama ebaõiglast ja autut kohtlemist, mida pensionärid toona kätega, võib ajakirjandus sõnaga rakendada iga poliitiku suhtes. Ja on seda korduvalt ka teinud. Ühtki ajakirjanikku selle eest kunagi karistatud ei ole. Aasta tagasi ajakirjandust kritiseerides väitsin („Riigikukutajad”, Sirp nr 9, 22. II 2008), et see on kaotanud viimsegi mõju ja võimu, et sellest ei sõltu ühiskondlikes otsustusprotsessides suurt midagi. Tõesti, riiki, mõnd valitsemisala või eluvaldkonda ega isegi üksikut ettevõtet kahjustada või mõjutada ajakirjandus üksi ei suuda. Küll võib ta põhjendamatult põrguks teha iga  kodaniku elu. Selle väite vastu kostab ajakirjanike leerist tavaliselt vastuseks, et too mõni näide, absurdsuse tipuna see, et keegi pole kohustatud lugema näiteks netikommentaare – et kui sa ei loe ega tea, siis pole sa ka kannatada saanud.       

Igikehtiv seadus

Õigupoolest pole siin leiutada midagi. Universaalne kõlbluse kuldreegel kehtib kõigis kultuurides juba aastatuhandeid (ülevaade on lugeda Leonid Stolovitši artiklis „Kõlbluse „kuldreegel” kui üldinimlik väärtus”, Akadeemia nr 1, 2008). Selle reegliga –ära tee kunagi teistele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks – peaksid algama ka kõik III aastatuhande eetikakoodeksid. Oma tegevuse vastavust kuldreeglile saab iga ajakirjanik iga päev kontrollida ja peakski seda tegema. Ükski artikkel ei tohiks  trükki minna sellist kontrolli läbimata. Paraku on vastupidi ja iga päev saab hulk inimesi põhjendamatult kannatada. Ja abi otsida pole kuskilt, vastutusele pole võta kedagi, sest vastutus toimetustes on hajutatud ning arvestatav osa ajakirjanikest tegutseb varjatult. Kuna on nii, siis pole ka lõpptulemuse puhul selge, millistel motiividel on valitud teema, allikad, käsitlusrakurss.

Tegutsemise varjatus annab ajakirjanikule ebaeetilise eelise igaühe ees, kelle tegevust ta (avalikult) käsitleb. Võtame näiteks Eesti suurima päevalehe Postimees, kus pidevalt, häälekalt ja avalikkuse õiglustundele rõhudes nõutakse  avaliku võimu esindajate sissetulekute vähendamist, karistatakse inimesi verbaalselt grupikuuluvuse (riigikogu, valitsus, avalik teenistus) alusel. Kes on need, kes ütlevad, et rahvaesindaja, ministri, kantsleri või peadirektori palk on liiga suur? Millega või kellega nad kritiseeritavaid võrdlevad? Ajakirjaniku tegevuse varjatus avaldub ses kriitikas mitmel viisil. Esiteks ei tea me, kas ka reporteri nime all ilmunud artiklis esitatud seisukoht on autori enda või toimetuse seisukoht. Seisukoht võibki olla lihtsalt anonüümne. Loogiline on konkreetse vastutaja puudumisel eeldada, et lõppvastutus pesitseb ikka  hierarhia tipus. Tähendab, kui öeldakse, et tegu on Postimehe seisukohaga, siis tuleb eeldada, et tegu on Postimehe peatoimetaja Merit Kopli seisukohaga.     

Kui palju teenime? 

Kerkib kaks küsimust. Esiteks pole teada, milline on Kopli maailmavaade üldisemalt ja seisukohad muudes küsimustes, sest erinevalt muude lehtede peatoimetajatest ta neid ajalehes oma nime all ei avalda. Postimehe võrgulehe otsingumootor ei leidnud mitte ühtki peatoimetaja Kopli viimase aasta jooksul avaldatud lugu. Me ei tea ka, kas peatoimetaja on valmis igale lehes ilmunud juhtkirjale alla kirjutama või mitte. Kuni peatoimetaja „mina” pole avalikkuse ees, pole lehelugejatel ka võimalik otsustada, kas leht järgib peatoimetaja joont või juhivad omanikud/mänedžerid ajalehte hoopis ise või kellegi kolmanda  varjatud huvide kohaselt. Teine ja mitte vähem tähtis on kritiseerija reaalne positsioon kritiseeritava suhtes. Ajakirjandusjuhid ei tohiks oma tegevuse avalikkuse poolest erineda muudest avaliku elu tegelastest (kehtiv eetikakoodeks jätab kõik ajakirjanikud avaliku elu tegelaste kategooriast välja). Arvestades seda, et ajakirjandusjuhi igapäevane ligipääs kodanikele oma sõnumiga ületab tunduvalt keskmise poliitiku võimalusi, on loomulik eeldada, et tegu on avaliku elu tegelasega. Algaja reporter ei pruugi seda olla, alates osakonnajuhatajast, kes langetab otsuseid selle üle,  mis lehte pääseb ja mis mitte, aga juba kindlasti. On oluline vahe, kas ametnikupalga kriitik vaatab arvustatavat palka ülalt või alt, kas saab ise rohkem või vähem. Niisiis, kõlbluse kuldreeglit meenutades – kui palju saavad palka avaliku elu tegelastest ajakirjandusjuhid?

Meile on teada rahvusringhäälingu juhtide palgatase, aga kui palju teenivad peatoimetajad Merit Kopli, Lea Larin, Priit Hõbemägi ja Sulev Valner, kui palju lehtede majanduskurssi määravad peadirektorid Erik Roose ja Mihkel Reinsalu? Millist töö- ja lisatasu, hüvitisi ja boonuseid maksti peatoimetaja asetäitja ja toimetuse juhataja  ametikohal möödunud aasta eest? See on väga oluline küsimus. Kuni avalikkus seda ei tea, pole tal ka mingit põhjust uskuda ajakirjandusjuhtide kriitikat avaliku sektori palkade aadressil. Võrdne ja õiglane oleks, kui igal ministeeriumiametnikul, keda ajakirjanduses alailma muiduleivasööjaks tituleeritakse, oleks võimalik ka tituleerija tööpanuse ja sissetuleku vastavust hinnata. Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis mina sain tuludeklaratsiooni järgi 2008. aastal SA Kultuurilehest töötasu (sh lisatasud ja puhkusetasu) kokku 263 048 krooni, millest arvestati maha 63 152 krooni tulumaksu. On seda vähe või palju, pole minu  hinnata, selleks aga, et kõrvutada, peaksid oma palgasumma avaldama ka eralehtede juhid. Olge lahked! Kui sissetulek on mõistlik ja puhas, ei tohiks ju kellelgi midagi häbeneda olla. Lehepinda ka laialt käes, kuhu andmed trükkida.       

Hullumaja mahitajad

Uue meedia võidukäik on avanud varjatud tegutsemiseks uusi piiramatuid võimalusi. Varjatud tegevuse musternäidiseks on „väljaspool toimetuse ajakirjanduslikku loomingut” sündinud nn informatsioon ehk kommentaariruum, kus leiduva õigsuse eest toimetus vastutust ei võta. Aastaid on õhus hõljunud kahtlusi, et kommenteerimisvõimalust kasutavad avaliku arvamuse mõjutamiseks ära erakonnad. Aga kus on garantii, et kommentaaride abil ei manipuleeri avaliku arvamusega ajakirjanikud ise? Toimetuse nimel on ju valitsustele esitatud poliitilisi nõudmisi ning nende toeks siis „rahva arvamust” ehk hääli kogutud. Võib-olla oli see kõik sama lavastatud nagu ühe erakonna netiküsitlus, mida seesama ajakirjandus karmilt hukka mõistis. Mugav on laiendada klassikalist allika kaitse põhimõtet ka kommenteerijatele, aga see on ju eetiliselt vale. Juba sada aastat tagasi teati Tallinnas, et psüühikahäiretega inimesed vajavad rahu ning eemalolekut välistest ärritajatest ning neile rajati raviasutus metsa ja merega Seewaldi. Kommentaarikeskkond võrgulehtedes näeb selle analoogia põhjal välja hullumaja paigutamisena klaasi taha Viru keskuse aatriumisse.  Usk sellesse, nagu kommenteerimise kaudu visualiseeritud tarbimisaktiivsus (klikivabriku efekt) mõjuks otse reklaamituludele on ju teisisõnu usk, et kõik ettevõtjad-reklaamiandjad on primitiivsed rahapildujad, mitte mõtlevad ja kainelt kaalutlevad isikud. Miks peaksid nad kõiki tooteid kinnisvarast ja autost kuni esmatarbekaupadeni reklaamima kalli raha eest mõnelesajale narrile, kes kunagi arvuti tagant ei lahku? Miks peaksid nad arvama, et nende äriedu sõltub sõgedate käputäiest? Ja kõige selle juures imestavad portaaliomanikud, et reklaamitulu ei kasva!       

Pimedusest väljuda on lihtne

Põhimõtteliselt on kommentaarivõimaluse pakkumine ju ajalehe juurde hämara, seega potentsiaalselt kuritegeliku tsooni loomine. See on tänavavalgustuseta koht, kus politsei patrullib ainult päevavalges, mitte siis, kui tapetakse või röövitakse. Väidet, et see ongi sõnavabadus, ei tohiks ükski vastutusvõimeline inimene enam ammu muuks kui mõnituseks pidada. Netis totaalset sõnavabadust piirav ainus barjäär on võrguühenduse kuutasu. Sealt edasi sõltub kõik ainult igaühe oskusest informatsiooni üles laadida ja levitada. Miks peaksid ajalehed selleks  praegusel kujul tööriistu pakkuma? Ükski kaubamaja ei ehita „oma äri eduks” keset müügisaali prügimäge. Miks arvavad ajalehed, et seda tuleb teha? Nagu Tiit Hennoste laupäeval Postimehes pikalt selgitas („Mis küll saab sest meediast?”, ak, 4. IV), pole meediaorganisatsioonidel ka hullumaju ja prügimägesid ehitades lootust majanduslikult pinnale jääda. Sest muutuvad nii tehnoloogia, rahavoosäng kui ka tarbimisharjumused. Kõlbluse kuldreegel aga on universaalne ja jääv, mistõttu see saab olla ja peabki olema organisatsiooni pikaajalise tegevuse aluseks. Kui kirjutada ja  võtta tegevuse aluseks terve ja toimiv uus eetikakoodeks, siis ehk saab ka muude hädadega hakkama. Tõhus ja rakendatav on eetikakoodeks siis, kui ta sunnib meediaorganisatsiooni sama läbipaistvaks, nagu meedia nõuab teistelt organisatsioonidelt, ning sunnib ajakirjanikke iseennast samaväärselt kohtlema kui kõiki muid inimesi. Seda kõike pole ju üldse palju soovitud!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht