Palju kära ei millestki?

Mart Soidro

Presidendi institutsiooni on naeruvääristatud. Süüdlasi justkui ei olegi, vaid julgestuspolitsei juhil Ain Lepikultil oli mundriau olulisem kui küünte ja hammastega ametikohast kinnihoidmine. Lapselapsed olid ka natukene süüdi, sest ei pidanud kokkulepetest kinni. Mõte on ümbritseda Kadrioru loss taraga, sest nagu mainis presidendi pressinõunik Eero Raun, on ka Ameerika Ühendriigid pärast 11. septembrit oma julgeolekuriski üle vaadanud. Küllap tuleks ka lossis  üht-teist kohendada, et julgeolekuriski hajutada “Vabariigi presidendil ei ole pretensioone turvameeskonnale ega presidendi kantseleile, ta ei soovi kellegi tagasiastumist ega kavatse ka ise tagasi astuda,” teatas Raun avalikkusele. Kõik.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Selles kurbmängus on tegelikult kolm osanikku: “tumm direktor” Tarmo Mänd, “täiskasvanud noor” Marek Paulson ja meie “vaba ajakirjandus”. Muidugi võiks niiditõmbajat otsida ka Edgar Savisaare või “isamaaliste sigade” hulgast, aga nii läheks see lugu veelgi piinlikumaks.

Ma ei tea, palju oli neid naiivseid poliitikuid ja ajakirjanikke, kes tõemeeli uskusid, et pärast noorte pidustusi Tarmo Mänd mingeidki selgitusi jagab või pärast uurimistulemuste selgumist endal süüd näeb või äkki isegi tagasi astub. Kui hakata mälu pingutama, siis meenub üksainus intervjuu Tarmo Männiga, mille Urmas Ott arusaamatutel asjaoludel tegi kolm-neli aastat tagasi vana-aastaõhtul.

Kas oli süüdi küünlasära või igatsus möödunud aegade järele, igatahes oli “teflonmees” leebus ise. Terviklikuma pildi saamiseks soovitan üle lugeda Tiina Kaalepi artikli “Asepresident” (EE 26. VI 2003). Kantseleiülema iseloomulikumad märksõnad on: pealtkuulamine ja hirm, Angela Saks-Tammekand ja äriklass, salastamine ja kahtlustamine, muidugi ka vilkurid.

Männi elulugu ja töömehekarjäär on üldse muljetavaldav: sündinud 1950, NLKP liige 1973 – 90. Töötas 1972 – 77 ELKNÜ Hiiumaa rajoonikomitees, oli 1979 – 84 EKP Hiiumaa rajoonikomitee II sekretär ja 1984 – 90 Hiiumaa rajooni RSN TK esimees. Hiiumaa maavanem aastast 1990 (“KES ON KES Eesti poliitikas 1988 – 1992”). Segastel asjaoludel kutsus president Lennart Meri Männi presidendi kantselei direktoriks juba 1990. aastate keskel. Peagi oli Mänd aga riigikantseleis ja Andrus Ööveli ajal kaitseministeeriumi kantsler. Endine kaitseminister Jüri Luik ongi õigupoolest ainus, kel on õnnestunud tülikas tegelane ametist vabastada. Ja sellekski tuli muuta seadust, mis lubab ministril  kantsleri pärast aastast “koostööd” sobimatuse tõttu vabastada. Omas elemendis on Mänd taas 2001. aasta sügisest ja on Kadriorus täpselt nii kaua, nagu on seal Arnold Rüütel. Nende aastate jooksul on mees kui marmormänd, kelle ametijuhend on salastatud, kogunud aumärke küllaga: 2002. aastal sai Riigivapi IV klassi teenetemärgi, III klass jäi vist üldse vahele, sest tänavu paistab Kadrioru tegelikule peremehele juba Riigivapi II klass.

Seega on aumärke pea sama palju kui Arnold Rüütlil terve okupatsiooniperioodi eest: orden “Austuse märk” (1964), Lenini orden (1971) ja Rahvaste Sõpruse orden (1981). Euroopa nõukogu parlamentaarne assamblee mõistis küll kommunistlikud kuritööd hukka, kuid kommunistlik mentaliteet elab paljudes edasi.

Ajakirjandus käitus kahepalgeliselt, kui kukkus hädaldama ja ahhetama pärast pealekaebaja Marek Paulsoni ülestunnistusi. Näiteks presidendi pressinõuniku Eero Rauna ajasid saunafotod naerma ja ta ei näinud laste müramises isegi uudisväärtust. Ilmselt usuti, et lossis mängitakse vanavanemate äraolekul Tarmo Männi balalaikaviiside saatel üksnes kulli ja pimesikku. Aga võta näpust, tehakse ka kraad kangemat koerust! Et kõik ilustamata avalikkuseni jõuaks, selle eest hoolitses tulevane tööandjate hirm, 21aastane Marek Paulson.

Minu meelest on perversne juba see, et täismees, selle asemel et näiteks sõjaväkke minna, logeleb kutsumata külalisena presidendi lossis ja lõbustab ennast 13aastaste tüdrukutega.

Ja selle asemel, et lapsed korrale kutsuda, läheb ta mitte kaitsepolitseisse tunnistusi andma, vaid Mihkel Kärmasele kaebama ja fotosid müüma (400 krooni tükk). Õilis noormees oli  mures, et kõik peolised peale tema ei austa Eesti Vabariigi tähtsamaid sümboleid ja institutsioone ning turvakontroll lossis on nõrk. Sellist oinajuttu pole ühegi täie aruga inimese suust ammu kuulnud.

Aga olgu, pärast lossipidude sisejuurdluse avalikustamist pole mõtet enam rusikatega vehelda. 18 aastat tagasi, enne Eesti Vabariigi 70. aastapäeva, kutsus tollane ENSV Ülemnõukogu esimees USA kongresmene üles mitte sekkuma ENSV siseasjadesse. See üleskutse on jätkuvalt aktuaalne, ennekõike meile endile, kodurahu huvides ja vabariigi aastapäeva eel.

 

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht