Peegel Britannia lõusta ees

Mari Laaniste

  “Little Britain” reede õhtuti kell 22 BBC Prime’is.

 

Brittide kultuuriretseptsiooni läbib üldiselt pidev mure oma popkultuurilise ülemvõimu kokkukuivamise pärast: nii peetakse jooksvalt arvet Briti päritolu artistide niru esindatuse üle Billboardi muusikaedetabelites ning iga kord, kui see langeb teatud kriitilise piirini, paiskuvad pressi teemakohased probleemartiklid (seda muret tõukab muidugi tagant Briti muusikatööstuse märgatav majanduslik kaal). Samuti on traditsiooniks kujunenud nende kurtmine kodumaiste filmide “edutuse” üle, kuigi need enamiku teiste riikide standardite seisukohalt pigem hiilgavalt hakkama saavad. Ent on üks valdkond, mille üle britid ei kaeba: telehuumori osas püsib Britannia ülemvõim kõigutamatuna.

Selle fenomeni taustaks on halastamatu konkurents. Inglismaal ei tule kõne alla, et telekomöödia jookseks viis, seitse, kümme hooaega nagu USA sitcom’id. Esiteks on lävi, mis koomikupretensioonidega kodanikel seal televisiooni pääsemiseks ületada tuleb, ilmselt üks maailma kõrgemaid: sõelast läbipääsemiseks tuleb olla sensatsioonilähedasel tasemel. Teiseks saab Briti huumori järelkasv miskipärast ikka ja jälle hakkama oma eelkäijate ületrumpamisega, mistõttu ei tunta selles vallas mingit vajadust alalhoidlikkuse ilmutamiseks. Kriitikud saavad endale lubada ka kõige originaalsemate ja võrratumalt teostatud sarjade lõhkikiskumist hiljemalt kolmandal hooajal, samuti tüdib umbes siis oma hetkelemmikutest hea valikuga hellitatud publik. Koomikud omakorda peavad targemaks lõpetada ise enne päriselt sellesse punkti jõudmist: lähiaastate sensatsioonidest piirdus “The Office” 14 osaga, “Da Ali G Show” 18ga, “League of Extraordinary Gentlemen” 19ga, umbes sama palju on kokku ka erinevate Alan Partridge’i sarjade episoode jne.

Praegune peksupoiss on “Little Britain”, mis pole komöödiana eelnimetatutest põrmugi vähem geniaalne, ent asub parasjagu kurjakuulutavas faasis: kolmandat hooaega näidati Inglismaal mullu novembris ja detsembris ning käivad läbirääkimised neljanda tootmise üle. 2001. aastal suhteliselt tagasihoidlikult raadios alustanud kahemehe-sketšisari on sooritanud lennuka kaare vähetähtsa telekanali kultushitist BAFTA-võitude ja üldrahvaliku lemmiku staatuseni – viimast niisugusel määral, et mulluste valimiste eel püüdis Tony Blair endale sarjas pisiosa kaubelda (talle öeldi ära). “Väikebritannia” vahepeal täiesti tülgastava ulatuse omandanud populaarsus õhutab aga tagant vastumeelsust, mida parema maitsega õnnistatud elanikkonnaosa nüüd selle vastu üles näitab. Vaenamise ilmsete lisapõhjustena peaks märkima, et sari on rikas erakordselt ärritavatest “kildudest” ning valdav enamik selle uskumatult vulgaarsetest ja nihilistlikest naljadest on rajatud kordustele.

Väliselt on sketšisari maskeeritud episoodiliseks kultuurantropoloogiliseks dokumentaaliks, kus stseene Britannia asukate igapäevaelust saadab absurdset raaminformatsiooni esitav taustahääl. Matt Lucas ja David Walliams kehastavad grimmi ja kostüümide abiga valikut karaktereid, kellest enamik on piinlikud, poliitiliselt ebakorrektsed, solvavad või jõledad, või kõike seda korraga. Soliidse vanaproua Maggie akuutne ksenofoobia vallandub hästi sihitud oksekoskedena. Walesi külakese isehakanud “ainuke gay” Daffyd on praktikas küla suurim homofoob. Kodumaa tulevik kehastub roosas Kappa dressipluusis ringitatsavas süüdimatult lollis puberteediealises chavette’is nimega Vicky Pollard. Ülejäänud tegelaste galeriid iseloomustavad õelus, küündimatus, silmakirjalikkus, nilbus, väiklus ja naeruväärsus. Samas on sarja lopsakas grotesk kuidagi ebamugavalt elulähedane. Ei saa mööda vaadata asjaolust, et tegelaste püüdlused on südantlõhestavalt inimlikud: üks otsib armastust, teine eneseteostust, kolmas sõprust, õnne, tunnustust või lihtsalt mugavamat äraolemist. Ning enamik neist kukub oma lihtsates inimlikes taotlustes episoodist episoodi läbi.

“Väikebritannia” on maitsetu ja julm tragikomöödia Suure maitsetust ja julmast argielust. On pisut kummaline heita enesekordamist ette millelegi, mis ammutab ainest ümbritseva keskkonna rutiinsest vulgaarsusest, lõputust nõmedusest ja vaiksest perspektiivitusetundest. Küllap õhutab “Väikebritannia” praegust vaenamist brittide seas vaikselt tagant tõik, et pikapeale paistab pilt lõusta ees hoitavas peeglis aina masendavam.  

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht