Sel reedel Sirbis

MARI-LIIS SEPPER: Vabadus olla vegan
Veganlus võib veendumusena olla individuaalne toidueelistus, ilma et võetaks seisukohta keskkonnahoiu või loomaeluhoiu küsimuses. Paljudes elulistes olukordades saab aga taimse toidu eelistaja elustiilist poliitiline küsimus, kui enamik näeb teda normist hälbijana.
1993. aastal tegi Euroopa inimõiguskohus otsuse kolmeaastast vanglakaristust kandva vegani asjas, kes keeldus töötamast vangla trükikojas, sest seal kasutati loomadel testitud trükivärve. Vangla oli teda trükitööst keeldumise tõttu mitmel korral distsiplinaarkorras karistanud. Tema kaebus jõudis kohtu ette 1991. aastal ning andis võimaluse tõlgendada Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 9 mõtte-, usu- ja veendumusvabadusest veganluse küsimuses. Konventsioon lubab veendumusvabadust piirata üksnes seaduses ettenähtud kitsendustega ja kui see on vajalik turvalisuse huvides, avaliku korra, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste kaitseks. Kohus leidis, et vegani seisukoht, mis puudutab loomseid või loomadel testitud tooteid, on kaitstud veendumusvabaduse artikliga.

KADRI AAVIK: Kas laboriliha on mõistlik ja eetiline lahendus inimkonna toitmisele tulevikus?
Kuna lihal on endiselt kõrge sümboolne väärtus, võib peamiselt laborist pärineva liha kõrval alles jääda ka traditsiooniline loomakasvatus ja liha on kättesaadav vaid eliidile, vähem jõukad peavad leppima madalama sümboolse väärtusega odava tehislihaga.
Elame ajastul, mis on saanud nimetuseks antropotseen ning kus inimkond kui liik on pöördumatult muutmas Maa biosfääri. Inimtegevus kujundab täielikult ümber planeedi ökosüsteeme. Inimliik põhjustab ja süvendab kliimamuutusi, teiste liikide kadu ja maapinna degradeerumist.  Teisisõnu, oleme jõudnud ülemaailmsesse jätkusuutlikkuse kriisi.
Nende laiaulatuslike negatiivsete muutuste ühe põhjusena on teadlased ja rahvusvahelised organisatsioonid hakanud järjest rohkem välja tooma inimkonna sõltumist teiste loomade tarvitamisest söögiks ja muuks otstarbeks. Hiljuti on ÜRO nimetanud lihatarbimist maailma kõige aktuaalsemaks probleemiks, mis vajab kiiret lahendust.  Aastas tapetakse üle 56 miljardi farmilooma.  Loomakasvatusega paisatakse atmosfääri 18% inimtegevuse tagajärjel tekkinud kasvuhoonegaasidest, mida on rohkem kui tekitab kogu maakeral kasutatav transport kokku.  ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel kasutab loomakasvatus ligi 80% kogu maakera põllumajandusmaast.  Loomapidamine, eelkõige tööstuslikes suurfarmides, ning loomade tapmine põhjustab miljarditele elusolenditele suuri kannatusi. Loomsetest toodetest loobumisega saab ära hoida kannatuste põhjustamise tundevõimelistele elusolenditele, säästa põllumaast vähemalt 50%  ning vähendada atmosfääri paisatavate kasvuhoonegaaside hulka.

JANEK KRAAVI: Post-sõnastik XLIII. loomaõudus
Looma ja inimese vahel arenevad tänapäeval kummalised suhted. See võib olla kartliku metslooma ja seenelise põgus kohtumine metsasihil, mille juhuslikkust aitab edaspidi kompenseerida linnainimeste lemmikloomandus, loomaaedade külastused, loomi kujutavad mänguasjad jms. Industriaalne loomapidamine lisab tänapäeva inimühiskonna ja loomade suhtele eraldi tumeda või võõrandava tonaalsuse. Täiesti omaette praktikana integreeritakse loomad inimeste kogemusse loodusteemaliste teleseriaalide, dokfilmide ja fotograafia kaudu. Kõik see on tunnistus loomade „kadumisest“ – marginaliseerumisest ja eksootilisse maailma pagendamisest.

SIRGI SAAR: Mõtleks kastist välja, aga mida selle kastiga teha?
Tuleks luua jätkusuutlik süsteem, kus mitte ainult inimesel, vaid kõigil liikidel oleks võimalikult hea olla.
Ühel hetkel avastasin, et mõõdan seda, kui palju ma tööd olen teinud, sellega, kui palju mu kontoriprügikastis prahti on. Ikka päeva jooksul ju sööd midagi, viskad tehtud asjade nimekirja minema või teepuru sõelast välja. Aga tegelikult tundub, et inimeste tegevust saabki mõõta niimoodi: näritud nätsudes, kommipaberites ja muus sellises. Maakera on praeguseks jõudnud oma arengus antropotseeni – inimene on domineerivam jõud kui geoloogia. Kui tuleviku arheoloogid peaksid Maal miljonite aastate pärast väljakaevamisi tegema, siis leiaksid nad praegusest ajast, et kõik kohad on inimeste asju täis. Klaasi, plasti, ilmselt ka mõningaid metalle, betooni, telliseid ja töötlemismärkidega kive leiduks omajagu. See, millest nad läbi peavad kaevuma, et praeguse ajahetkeni jõuda, on aga meie teha.

MATS VOLBERG: Filosoofia kasu ja kasutus riigikohtu lahendites
Kui õiguse kõige tähtsam allikas on õigusakt, siis viitavad kohtunikud eeldatavasti oma lahendites eelkõige õigusaktidele, kui aga kohtunike endi loodud pretsedendid, siis on neil palju suurem vabadus toetuda oma argumentatsioonis õigusvälistele allikatele.
Oktoobri alguses peetud XIV Eesti filosoofia aastakonverents kandis alapealkirja „Filosoofia kasu ja kasutus“. Pealkirja võib tõlgendada korraldajate soovina arutleda selle üle, mis tulu filosoofia toob ning kuidas seda tarvitatakse. Selge on, et sellise küsimuse saab esitada vaid mõne teise distsipliini kohta, sest filosoofiat ei saa filosoofia enda raames rakendada. Kuna filosoofia aastakonverentsiga samal ajal toimusid ka XXXV Eesti õigusteadlaste päevad ning ühtlasi tähistati õigusemõistmise nädalat, siis tundub sobilik küsida filosoofia tulu ja rakenduse kohta seoses õigusemõistmisega.

MARJE KARU: Disainmõtlemise poliitilisus
Ruumilahendused, mis tehakse teoks ilma sisulise dialoogita, õõnestavad demokraatlikku riigikorda, kuna lahendamata paradoksid hakkavad ühiskonna arengut pidurdama.
Disainmõtlemine on disainiteoorias 1950–60ndatel kasutusele võetud termin, mis peaks eelkõige tähistama interdistsiplinaarset probleemilahendusviisi, loovat meetodit, mille abil seotakse modernses maailmas killustuma kippuvad distsipliinid taas inimesele hoomatavaks tervikuks. Algselt lineaarses tootmisahelas erisuguse loogilise mõtlemisega tegijaid (insenerid, disainerid, ökonomistid jne) sidunud metoodika on levinud eriala piirest väljapoole – disainmõtlemist käsitletakse erinevate diskursuste osana, selle terminid on jõudnud poliitikute sõnavarasse.

PÄRTEL TOOMPERE: Laulupidu juba ammu käib
Lauluväljakul toimuv on kooridele ja nende dirigentidele vaid protsessi jäämäe veepealne osa, ning sama kehtib kõigi kohta, kes koore laulukaare ees juhatavad.
Räägin teile loo ühest koorijuhist. Aastakümneid tegeles ta oma kirega: juhatas koore, viis neid regulaarselt laulupeole. Ta tegi proove, muul ajal kirjutas projekte, valmistas proove ette, korraldas laululaagreid, suhtles nii omavalitsuse kui ka lauljatega. Aga mitte enam, põhjuseks laulupidu. Eelmise üldlaulupeo eel ilmus Õhtulehes temast artikkel, kus ta tunnistas, et koorijuhtimise isu on täiesti otsas ja ta kaalub ametist loobumist.  Nii ka juhtus. Pärast laulupidu läks tema juhatatud maakoha mudilaskoor laiali ja tema segakoori võttis üle noorem kolleeg. Varbola naiskoori Astra dirigendiks jäi ta veel mitmeks aastaks, kuid tõotas lauljatele kohe, et laulupidudeks ta enam ühtegi koori ette ei valmista.

LIISI LAANEMETS: Pilguheit eeskujuliku esitusnoodikogu tööle
MARGARET TALI: Otsekohene diskussioon ja kuraatori roll
Intervjuu Islandi režissööri Ari Alexander Ergis Magnússoniga, Riia Uue teatri kunstilise juhi Alvis Hermanisega, kotkauurija  Urmas Sellisega, filosoof Robert Simpsoniga
KEELE-ELU: liivlased, kreevinid, leivud, lutsid taas Lätis pildil

Arvustamisel
Maarja Kangro „Minu auhinnad“
debüütromaanid: Peedu Saare „Pascual“ ja Taavet Kase „Surmamaks“
Giorgio Colli „Filosoofia sünd“
näitus „Toimumata jäänud tulevikud“
kogumik „Joonistatud ruum. Töid Eesti Arhitektuurimuuseumi kogust“
mängufilm „Põrgu Jaan“
Bronisław Wojciech Linke näitus „Tagasitulek“
Riia I nüüdiskunsti biennaal ehk Riboca
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsert „Mozart ja Beethoven“
Nukuteatri „Vari“