Sel reedel Sirbis

HELELYN TAMMSAAR: „Üheksa kuud aastas me lihtsalt külmetame“
Noortega avalikus ruumis, nende igapäevastel radadel jalutades on antropoloogi soov lihtne: „Näidake mulle oma linna.“
Noortel ei ole avalikus ruumis oma kohta ning meie, täiskasvanud kipume noori linnaruumis kohtlema kui huligaane. Kõik noored ei ole aga „Kanuti aia peksjad“, iga lärmakas noortekamp ei ole kriminogeenne. Noorte ja laste uurimise puhul avaldub omalaadne paradoks: meesuurija ei saa kunagi tunda, mis tunne on olla naine; kolmekümnendates eluaastates teadur ei saa ka suurima pingutuse korral kogeda, mis tunne on olla vana ja väeti. Ometi oleme kõik olnud noored. Miks me siis ei mõista neid? Miks me ei mäleta? Seda, kui külm meil oli. Seda, kuidas meid pidevalt jälgiti ja kõikjalt ära aeti.

KAUR RIISMAA: Nutivaesus ja -vaegus praktiku silme läbi
Lastel on küll kogu inimkonna tarkus taskus või peopesal, kuid nad ei oska selleni jõuda, kui lapsevanemad ja kool ei õpeta nutiseadmeid kasutama.
Mõne aasta eest ühes Eesti ülikoolis jälle esimesel kursusel istudes kogesin kummastusega, et õppejõud rääkis noortele, 20 tuuris inimestele, kel kõigil nutitelefonid taskus, laual või kotis, info leidmisest. Ja see kursus polnud pooltki nii lihtne, nagu esmapilgul tundus. Nutipõlvkonnal, kes on suurema osa oma teadlikust elust viibinud nutiseadmete läheduses ja neid kasutanud, oli uudiseks Saaga ja Digari olemasolu, rääkimata ülikoolide andmebaasidest.

Arne Merilai: Lapsik klassika
Kõigile on selge, et visuaalkultuur ja virtuaalsuhtlus murendavad aktiivselt lugemiskultuuri, aga ühtlasi toodab see lapsikut suhtumist nii kirjandusse kui ka kõigesse muusse.
Kirjandusel on religioonipäraseid tunnuseid. Kirjandusel on demagoogiapäraseid tunnuseid. Mõlemal teemal tuleb teha konverents. Muu hulgas annab usuküsimusest märku ka püha hoiak, et kallist klassikat ei tohi vapustada. Ometi on paroodiad teretulnud, sest need rohkem betoneerivad kui lammutavad.
Ehkki kirjandus peaks olema koht, kust algab mõtlemine, kipub see mõnikord seal paradoksaalselt hoopis lõppema ja asenduma kinnistunud mantraga, mis hoiatab vaimu allakäigu ja muu maailmalõpu eest. Mis sest et ajatuid sõnakunstiteoseid – nende vormi sidusust ja struktuuri, kultuurilist kandejõudu – ei ole võimalik tühistada. Seda loomulikum tundub siiski meie osaline või täielik ülekasvamine suurteoste kunatisest sisust. Ühiskondliku emantsipatsiooni ja hingelise individuatsiooni kvaasireligioosne takerdumine ei ole kindlasti soovitav, saati selle kuulutamine kohustuslikuks. Kuigi areng, arenematus ja taandareng põimuvad, seadkem siiski omad eelistused.

AIRI-ALINA ALLASTE: Lasnamäe noored ja ruumiharidus
Kui elukohaga seotud hoiakud on pigem negatiivsed, on abi ruumiharidusest, see on töötubadest, kus õpetatakse oma elukeskkonda hoidma ja hindama.
„Noorte oma Raadiku“ on lastele ja noortele suunatud tegevusprogramm, mille eesmärk on arendada käelise ja mängulise tegevuse kaudu sotsiaalseid oskusi ning õpetada tundma ja märkama keskkonda enda ümber. Ettevõtmisi koordineerib ja viib läbi Linnalabor koostöös MTÜga Lasnaidee, noorteklubiga Active ja MTÜga Rabarber. See on osa Eesti Noorsootöö Keskuse programmist „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“.

Heidi Koolmeister, Daniel Kotsjuba: Teekond kaasava ja kestliku ühiskonna poole
Muutunud ühiskond ja inimvajaduste mitmekesisus pakuvad innovatsioonivõimalusi. Universaaldisain ei ole takistus ega seaduse sund, vaid kõiki kaasav looming.
Lapsevanemad teavad, mida tähendab näljast hüsteeriliselt nutva lapsega ostukeskuses käimine: tuleb paaniliselt otsida kohta, kuhu saaks peitu pugeda. Mitte selleks, et laps kedagi ei häiriks, vaid et saaks rahulikult oma toimetused tehtud, nii et keskkond ja teised inimesed ei häiri. Moodsates hoonetes on selliseks kohaks imetamistuba (mitte segi ajada inva-WCga). Seal pole liiga eredat valgust, vaiksem on ka taustamüra ja -muusika, saab lapsetoitu soojendada ja mähkmeid vahetada ega ole ka hindavaid pilke.

Kes aias, kes väljas. Reet Varblase intervjuu Kunsti noorteni toomise võimalustest Kumu hariduskeskuse juhataja Mary-Ann Talvistuga. MARY-ANN TALVISTU: „Koordineeritud ja rahastatud tegevusel on laiem kandepind, Eestis on noortega tegutsemine killustatud või siis tegelikust elust liiga lahus.“

TAMBET KAUGEMA: Tehasest sirguski teatrimaja
Narva endises Baltijetsi tehases avatakse kolme mitmeotstarbelise saaliga Vaba Lava teatrikeskus.
1. detsembril avatakse projektiteatri R.A.A.A.M ja Vaba Lava ühise dokumentaallavastusega „Transiit. Peatage muusika“ ning 11. detsembrini kestva etenduskunstide nädalaga Vaba Lava Narva teatrikeskus. Vaba Lava juhatuse liige ja tegevjuht Kristiina Reidolv ning Narva teatrikeskuse juht Anželika Štõkalov kinnitavad, et ülioluline on tuua Ida-Virumaale professionaalset ja eksperimentaalsemas laadis teatrit.

ÜLO NIINEMETS: Monsanto dokumendid II. Kas glüfosaat põhjustab vähki?
20. märtsil 2015 avaldas mõjukas meditsiiniajakiri Lancet Oncology Rahvusvahelise Vähiuuringute Agentuuri (International Agency for Research on Cancer, IARC) artikli, kus leiti, et maailmas kõige enam kasutatav herbitsiid glüfosaat põhjustab tõenäoliselt inimesel vähki. Artikkel oli kokkuvõte IARC rahvusvaheliste ekspertide ulatuslikust uuringust, mille käigus analüüsiti kogu teadaolev teaduskirjanduses glüfosaadi mõjude kohta leiduv informatsioon ja lõpptulemusena saadi ekspertide konsensuslik hinnang, mida IARC traditsiooniliselt publitseerib oma monograafiate seerias

Debüüdiaasta kirjanduses

Urmas Lüüs, „Made in China ehk Märkmeid Hiinamaalt“

Olev Remsu, „Film kui revolutsiooni akt“

Kurmo Konsa, „Kui paberi asemel hakati säilitama bitte“

Art Leete, „Hämaruse rahvad. Kerekkide etteaste“

Arvustamisel
Triin Paja luuleraamat „Nõges“
Põhjamaade filmipäevad Lübeckis
Rühmituse õhuLoss näitus „Rõhuloss“
Vanemuise „Kaunitar ja koletis“ ning Endla „Märter“
Helen Lepalaane, Mati Turi ja Martti Raide kontsert Mustpeade majas