Sel reedel Sirbis

AILI KÜNSTLER: Riigikeel 100 ehk Igaühe vabast keelevalikust jääb väheks
Eesti keele aasta riikliku avaüritusena sai eile teoks konverents „Eesti riigikeele sajand“. HTMi keeleosakonna juhataja Piret Kärtner – ja mitte üksi tema – on Eesti keelepoliitikast rääkides rõhutanud, et ennekõike on eesti keele elujõu allikas ikka inimene ise: „Suhtluskeele ja sõnade valik on igaühe enda teha ning näitab keelekasutaja suhtumist.“ Tõsi, kui aga omas kodus ja köögis eesti keelt tarvitame, avalikus ruumis ja asjaajamises, riigi ringhäälingus ja hariduses-teaduses inglise (või vene) keelt eelistame, ahendame oma riigikeele kasutusala ja õõnestame oma tulevikku rahvana. Igaühe vabast keelevalikust jääb riigi toimimiseks väheks.

ELO KIIVET: Unistus võrdsest ruumist
Eelmisel laupäeval sai nautida harva kogetavat luksust ja kõndida jala otse üle Nunne tänava ja Toompuiestee risti Balti jaama. Otseühendus vanalinna ja raudteejaama-turuhoone vahel võiks olla loomulik asjade seis, kuid ei ole seda Tallinna viimaste aastakümnete linnaplaneerimise transpordikesksest ja masinlikust loogikast tulenevalt paraku mitte. Ikka on jalakäijad need, kes suunatakse ebameeldivasse maa-alusesse urgu, sest nii on ju ohutum (loe: autoliiklus sujuvam). Ja enamjaolt mööda treppi, sest nii on lihtsam (loe: odavam), mis tähendab, et nt ratastoolis inimene peab tegema suure ringi – otsetee ei ole temale mõeldud.

KAAREL TARAND: Võta võim, naine!
Kui naisvalijad seda organiseeritult soovivad, on nii riigikogu järgmine koosseis kui ka valitsus naisenamuse ja -juhiga.
Mitu korda ei taha sama reha peale astuda isegi justiitsminister Urmas Reinsalu. Seetõttu saatis alalhoidlike leer naiste marsiga kaasnenud sõnasõtta radikaale nahutama konservatiivsete vaadetega naised. Nende põhisõnumina jäi kõlama, et naistel on juba kõik õigused olemas ning kõik, mida juurde küsitakse, saab tulla ainult meeste huvide ja õiguste arvelt. Nullsumma mäng, mida see aga ei ole, nagu pole kunagi olnud mis tahes õigusluse võitluse puhul viimastel sajanditel.

OTT KARULIN: Hakkab looma!
Loosungite tasandil osatakse kultuuri ning ennekõike hariduse ja majanduse kokkupuutepunkte välja tuua, kuigi veenvat tegevusplaani, laia haardega kultuurikäsitlust ei ole veel ühelgi erakonnal.
„Vaade maailmavaateta vaateisse“ – nii pealkirjastasin oma eelmise erakondade riigikogu valimiste kultuuriprogrammi analüüsi, tõdedes: „On vist paratamatu, et poliitikute tööturul paremate isikute nimel võitlevad massiparteid ei saa endale selgelt eristuva maailmavaatega poliitikat lubada, saati siis kultuuri osas, mille puhul veel üle-eelmistel riigikogu valimistel piirdus enamik parteisid põhiseaduse preambuli tsiteerimisega“ (Sirp 13. II 2015). No hakkab looma, võib sel korral öelda, sest enamikul erakondadel on tõepoolest programmis nii üksjagu lubadusi kui ka maailmavaatelisi valikuid.

TARMO SOOMERE: Demokraatia kui alternatiivmõtlemise suplus peavoolus
Oleme silmitsi globaalprobleemiga, mille sisuks on teaduse pakutava olemuslik muutumine. Määramatuse kasv ja normaalteaduse asendumine normaalsusjärgse teadusega on pisiasjad.
Peavoolu panetunud, pahtunud, kivinenud ja iganenud struktuuride palgal oleva inimesena (ja seetõttu ilmselt kallutatud subjektina) aiman siiski, kuidas peavooluvärk toimib. Kõik, keda sinna liigitatakse, kirjutavad kõhklematult ja kahe käega alla printsiipidele nagu austus kõige elava vastu, ühiskondlike protsesside läbipaistvus, konstruktiivne koostöö või holistiline lähenemine. Siis aga annavad neile Murphy seaduse variatsiooni ehk Hertzi retoorikaseadust (iga arutlus, mis on viidud küllalt kaugele, suubub semantikasse) untsu keeranuna hoopis teise tähenduse. Nii näiteks tähendab meie suures naaberriigis „valimine“, et valitsejad valivad, kui kaua või mis ametis nad on. Või siis rahvaste enesemääramise õigus, mis kindlasti kehtib, aga ainult suurriikide jaoks (Mälksoo, 2015, 2016).

MARGUS OTT: Teaduspesu
Eesti on vaba maa ja võib luua mis tahes nimetusega asutusi. Aga avalikkus peab aga õppima teaduspesu läbi nägema. Ja igal juhul ei peaks tavameedia teaduspesu tiražeerima.
1. Mis on teaduspesu?
Viimasel ajal on palju juttu olnud tõejärgsusest. Sellele oli pühendatud 2017. aasta filosoofia aastakonverents „Faktid, vaidlused ja argumendid „tõejärgsuse“ ajastul“, mille põhjal anti Leo Luksi toimetamisel välja sama pealkirjaga Studia Philosophica Estica number.  On uue teravusega esile kerkinud küsimus teaduse positsioonist ühiskonnas. Sellega seoses tuleb senisest enam tähelepanu pöörata nähtusele, mida võib nimetada teaduspesuks. Laialt on käibel mõiste „rohepesu“, mida Vikipeedias määratletakse niimoodi: „Rohepesu ehk ökoeksitamine on keskkonnavaenuliku tegevuse üldsusele positiivsena esitamine.“ Vastavalt oleks teaduspesu mitte- või ebateadusliku tegevuse üldsusele esitamine teadusena. Ja kuna teadusel on ühiskonnas positiivne kuvand, siis on see ühtlasi ka selle tegevuse esitamine positiivsena. Selle tegevuse eesmärk on mingi (eeskätt ärilise või poliitilise) tulemuse saavutamine, rikkudes tolle teaduse norme, millena esinetakse. Sellest on Monsanto näitel kirjutanud Ülo Niinemets (teaduspesu mõistet küll kasutamata).

TIIT RIISMAA: Kas Molotovi-Ribbentropi pakt lööb NATO Baltikumist välja?
Balti riikide saamine NATO liikmeks ärritas venelasi. Aga kui neisse riikidesse hakkasid saabuma võitlusvõimelised NATO väeosad, tekkis uus olukord, mis ajas venelased marru. On selge erinevus, mida tähendab „Balti riigid NATOs“ ja mida tähendab „NATO Balti riikides“.

PILLE-RIIN LARM: Kõigepealt soovitan ma …
Sõbramehekriitika ja iseenda soovitamine
Heauskne lugeja, kes ei ole soovitaja eraeluliste ja töiste finessidega kursis, võtab auväärt soovitajat sõnast. Tema usaldust ei tohi kuritarvitada.
Oli aeg, mil eesti kirjanduselu määndas sõbramehekriitika. Ei ole see nähtus kadunud nüüdki, kuid enam ei saa kurta selle vohamise üle. Pigem on viimasel ajal jäänud häirivalt silma üks teine sellega sarnane nähtus – iseenda soovitamine. Seda kohtab vahel näiteks Postimehes aasta parimate raamatute nimekirjades või ERRi „Autahvli“ puhul. Tähendab see olukorda, kui parimate teoste pähe käiakse välja ka iseenda toimetatud, oma abikaasa kirjutatud vms raamatud.

AIMAR VENTSEL: Plaadipood vs. mail order: muutused reggae DJ-kultuuris
Pidudel kõlava muusika valikut võivad mõjutada pealtnäha kõrvalised seigad. Asi ei ole ainult selles, kust, vaid ka mismoodi DJ oma muusika on ostnud.
See oli 1994. aastal, mil elasin Berliinis ja läksin järjekordselt kesklinnas asuvasse (nüüdseks juba ammu hingusele läinud) plaadipoodi Tower Records. Kastides ja laserplaadivirnades sobrades avastasin kolme CDga kogumiku „Trojan Ska Box“. Esimese loo esimeste sekundite jooksul käis minust läbi võnge ja mu hing oli igaveseks Jamaica muusikale müüdud. Oli asjade loomulik areng, et hakkasin Berliinis regulaarselt väisama tol ajal tegutsenud Jamaica muusika plaadipoode. Reggae-fännile oli see aastakümme kuldaeg. Internet oli veel lapsekingades ja keegi ei olnud veel kuulnud CD-piraatlusest, mp3-dest ega voogedastusest (ingl streaming).

MERLE KARRO-KALBERG: Rahu, ainult rahu!
Rahu kinohoone lammutamine ja asendamine plekist kastiga on sama mis musti riideid mitte pesta, vaid osta uued, odavamad ja veel kiiremini määrduvad rõivad.
Põhja-Tallinna ehitatud keskkonda on tabanud kaotus. Lammutama hakatakse endist Rahu kino, asemele ehitatakse uus kaubanduskeskus. 1959. aastal valminud hoone saanuks tänavu 60aastaseks. Lühikese eksistentsi jooksul räsiti kadunukest omajagu, liikuvaid pilte pole selles majas näidatud juba üle 20 aasta, praegu on seal kasiino. Kindlasti pole tegu silmapaistva arhitektuurišedöövriga, kuid lammutatakse osa ühtsest asumist ja ajaloolisest terviklikust elukeskkonnast. Üks kiht aja- ja kultuurilugu kirjutatakse taas üle, kuid pole kindel, et uus on parem ja kestab kauem.

KATRIN POELL: Tänavamekk
Jalakäijate ühingu liikmed ja sõbrad hindavad tänavaid ja toovad esile huvitavaid maitsenüansse. Tänavate degusteerimine edendab arutelu hea avaliku ruumi üle.
Eripalgeline Tondi tänav
Tondi tänav kesklinna ja Mustamäe vahel on omapärane: see võiks olla üks linnaliikluse tuiksooni, kuid on jäänud võluvaks inimmõõdus nurgataguseks.
Tondi tänav Tallinnas saab alguse kesklinnast, Pärnu maanteelt, kulgeb Kristiine linnaosas kuni Tammsaare teeni ning läheb seejärel üle Rahumäe teeks. Oma nime on tänav saanud siiani alles Tallinna raehärra Jobst Dunte suvemõisa ehk Dunten’i järgi, tänava lõpus asub sellest mugandatud nimega Tondimõisa park.

Arvustamisel
Ernst Mayri „Bioloogilise mõtte areng“
ulmekogumik „Vinguv jalaluu“
Rein Veidemanni romaan „Piimaring“
Kinoteatri „Gesamtkunstwerk“
R.A.A.A.Mi „Transiit. Peatage muusika“
Endla teatri „Elu ja armastus“
mängufilm „Mees, kes üllatas kõiki“
joonisanimatsioon „Lotte ja kadunud lohed“
näitused: „Liginull“, „Laetud objektid“, „Asjade võim“, Varvara ja Mari „Kameeleon“, Eva Mustoneni „Ämbliknaine“
Sven Grünbergi autoriõhtu  „Jäljed sinu sees“
mängufilm „Johannes Pääsukese tõeline elu“