Sel reedel Sirbis

KAAREL TARAND: Noored stagnandid
Kui kedagi pole valida, ei ole see valija süü. Seetõttu ei tohi temas kõrgetest kantslitest ses osas ka süütunnet tekitada.
Nad tulid, et jääda. Massiparteide ehitamise hoogtöö aastatel sajandi alguses noortekogudes läikima löödud aktivistid on tänaseks keskmiselt 40aastased, Eesti poliitikaelus alalise koha sisse võtnud ega kavatse oma platsi seal kellelegi loovutada. Nad ei oska ega taha muud teha kui ainult olla avaliku võimu ja rahva juhid ning nad on, nagu olid kunagi kangelaspioneerid, alati valmis. Valmis end jäägitult pühendama oma ametipositsioonide taastootmisele, kui tahes palju pastakaid ja teekotikesi see ka maksma ei läheks. Rahu ja stabiilsuse ajajärgul Euroopas on nad riigile enam-vähem ohutud, sest ideid neil ei ole (kui mõnel oleks, pidanuks see ju 20 aasta jooksul kuidagi avalikuks tulema), ei ole ka otsustusjulgust ja -tahet. Kuidas saakski olla? Ajal, mil nende eakaaslased õppisid ja eksisid, harjutasid end otsustama ja vastutama, oli noorparteilaste ülesandeks ainult oma tolle aja ülematele ja eeskujudele suhu vahtida, teha, mis kästakse, ja korrata järele, mida juhid ette ütlesid.

EIK HERMANN: Naeruväärne koloniseerimine
Kuidas on võimalik, et pärast XX sajandil toimunut on siiani filosoofe, kes ei oska ühe mõtlemisviisi ja ühe õpikutüübi ainuvõimalikuks pidamises midagi kahtlast näha?
Eelmisel aastal avaldasid kolm Tartu ülikooli filosoofiaõppejõudu õpiku pealkirjaga „Sissejuhatus filosoofiasse“.  Iseenesest on ettevõtmine ju kiiduväärt, kui juba õpiku sissejuhatusest ei selguks, et käsitlemisele tulevad üksnes ühe kultuuri ühe ajastu ühe filosoofiakildkonna vaated. Aasta lõpus Sirbis avaldatud Henrik Sova retsensioonist (loe: õigustusest) selgub, et filosoofiast ongi tänapäeval võimalik ainult selline õpik kirjutada.
Mis on pildil valesti? Vaadelgem esmalt pildi laiemat ümbrust.

MARI-LIIS SÖÖT JA URVO KLOPETS: Tava ei hammusta, seadus aga küll ehk pilk riigikogu liikmete huvide konfliktile
Valimiseelsel perioodil räägitakse Eestis tavapärasest rohkem korruptsioonist, seda nii võimukandjate tavapärase töö kui ka valimiste enda kontekstis. Kui valimised on läbi, saabub igapäevane korruptsioonirahu ning inimesed asuvad oma tavaliste juttude ja toimetuste juurde. Juba valituks osutunud saadikute eetika- ja korruptsiooniküsimused tõusevad siis päevakorda seoses valdavalt mõne skandaaliga. Nii on just õige aeg vaadata, millised on rahvasaadikute praktilised võimalused korruptsiooniks ning kuidas neid võimalusi vähendada.

Janika Kronberg: Kõigepealt soovitan ma … Maakera pöördub itta – jälle?
Üha väiksemaks tõmbunud maailmas oleme hiinlastega ju peaaegu naabrid. Seda kinnitab pilk viimasel ajal trükivalgust näinud raamatutele.
Tänavu 2. veebruaril tähistati Eesti Vabariigis korraga kahte sündmust. Esiteks üleriigiliselt muidugi Tartu rahu 99. aastapäeva ja teiseks Tallinnas Vabaduse väljakul suure show’ga Hiina kalendri järgi kollase maasea aasta peatset algust. Viimane oli vaata et suuremgi meediasündmus – Tartu rahu aastapäev on ju igal aastal –, aga ka uusaasta tuleb niikuinii meil ja ka Hiinas, ainult erineva numbriga ja väheke erineval ajal. Selleks puhuks korraldatud rahvusvaheline kultuuripidu oli varasematega võrreldes – tiu-tiu ja teisiti! – suurejoonelisem ja vaatemängulisem.

Oma tuba Eestis aastal 2019. Katrin Kivimaa intervjuu näituse „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ kuraatori, kunstiteadlase Ingrid Ruudiga. INGRID RUUDI: „Feministlik arhitektuurilugu püüab laiendada objektide ringi, mida pidada piisavalt väärtuslikuks, et neid analüüsida ja seega need ajalukku kirjutada.“

JÜRGEN ROOSTE: Kõhkluseusku Urmas Lüüs
Urmas Lüüs: „Enesekindel inimene on surnud inimene, sest kindel saab olla vaid muutumatutes ja paigal seisvates asjades – ainult surnud asjad seisavad paigal.“
Urmas Lüüsi näitus „Mortal Kombat 2. Järelvärelus“ võeti Hobusepea galeriis just nädala hakul maha. Ajasime juttu näituse viimasel päeval ja viimasel hetkel. Põhjus oli lihtne: Urmas Lüüs on teinud mõned mind viimastel aastatel enim puudutanud tööd-asjakesed ning alati on põnev piiluda julge (aga mitte tapvalt enesekindla ja -küllase) looja silmade taha …

Visionäär Mikk Üleoja. Iris Oja intervjuu kooridirigent Mikk Üleojaga. MIKK ÜLEOJA: „Kui meil laulupidu ei oleks, lõpetaksid mitmed koorid tegevuse, sest nende olemasolu mõte ongi peol osalemine.“

KARIN BACHMANN: Väliruumipealinn Tartu
Linn peaks olema elupaikade hoidja ja looja, kuigi loodusega kooskõlas elamine nõuab veel harjutamist ja sissejuurdunud arusaamadest loobumist.
Kolmandat aastat järjest tulid nii kultuurikapitali kui ka maastikuarhitektide liidu väliruumi preemiad Tartusse. Kuidagi on juhtunud nii, et ülikoolilinna avalikku ruumi suunavad otsused on viimastel aastatel eriti hästi tehtud. Küllap on sellele kaasa aidanud  arhitektuuriametnike ja linnavalitsejate õnnestunud komplekt ja linna kompaktsus, mille „lühikesed juhtmed“ võimaldavad kiiremaid läbirääkimisi ja julgemaid otsuseid. Tartu-suuruste linnade hulgas maailmas inventuuri tehes võib uhkelt sedastada, et jalakäijate ja ratturite eelistamisega hakkame paljudele linnadele kandu näitama, kuigi edasi minna on mõistagi veel vaja.

ANDRES KRUMME:a Plastid, probleem ja lahendus
Plastide keskkonnamõju on läbi aegade tähelepanu pälvinud ning huvi võimalike lahenduste vastu kasvab koos plastjäätmete probleemi süvenemisega. Enam kui poole sajandiga on plastidest saanud inimühiskonna lahutamatu osa ning hoolimata probleemidest võimaldanud praeguse heaolu taseme ning tehnoloogia arengu enamasti eluliselt olulistes valdkondades, nagu toidu kvaliteet, ehitus, transport, elektroonika, meditsiin, põllumajandus, rõivastus jne. Seetõttu ei aita siin emotsioonid ega roheline ajupesu, mille taga on tihti teatavate huvigruppide omakasupüüdlikud soovid. Kui me ei soovi tagasi pöörduda XIX sajand tehnoloogilise taseme ja elukvaliteedi juurde, siis tuleb keskenduda sellele, kuidas tagada jätkusuutlik ja keskkonda säästev materjalide, sh plastide kasutus.

EESTI NOORTE TEADUSTE AKADEEMIA: Toome noored teadustalendid tagasi koju. Kas tõesti võimatu missioon?
Eestis kaitseb doktorikraadi 200–250 inimest aastas.  Pärast doktorikraadi omandamist on teadlaskarjääri soodustav etapp järeldoktorantuuri läbimine. Vastavalt SA Eesti Teadusagentuur tellitud uuringu tulemustele läheb aga üsna tihti nii, et järeldoktorantuuri läbinud teadlased ei naase kodumaale, vaid otsustavad karjääri jätkata välisülikoolides ja teadusasutustes.  Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) otsustas lähemalt uurida, millised tegurid soodustavad ja millised takistavad noorteadlastel Eestisse naasmist.

Eesti teatri aastaauhindade nominendid 2018. aasta loomingu eest
Janek Kraavi, „Postsõnastik XLV. Péter Esterházy „Teekond karistusala sügavusse“
Astrid Mai Barsegjan, „Tänavamekk. Kolme näoga Trummi tänav“

Arvustamisel
Ursula K. Le Guini romaan „Ilmajäetud“
Mait Vaigu romaan „Kurvake sügis“
Tõnu Trubetsky ja Kalev Lehola „Vaikne hooaeg. Eesti punk 1990–1999“
näitused Taavi Suisalu „Valgus ookeanide vahel“, Albert Gulgi „Suurte liblikate öö“ ja
Mati Karmini „Mati Karmin LX“
Vanemuise „Persona“
mängufilm „Asepresident“
ERSO „Tulevikumuusika“ sarja kontsert „Elts ja Brahms“