Sel reedel Sirbis

KAAREL TARAND: Ka ükskõiksusel on tagajärg
Euroopa Parlamendi valimised tähendavad siseriikliku sündmusena valitsuskoalitsioonile uusi raskusi.
Meid jaotatakse ümber. Parteilise mõtlemise järgi on suurem osa kodanikkonnast valijana kinnistatud püsivalt ühe erakonna ja selle ideoloogia külge ning peab alati valimistel ka ootuspärase otsuse tegema. Valijad, sindrinahad, vabas maailmas asjast nii aru ei saa, vaid kipuvad arvama, et neil on igal valimiskorral täielik vabadus oma eelistust muuta. Pole ju maailmavaade sünniga või jumalast aegade lõpuni antud. Kui inimene saab midagi uut ja olulist teada, korrigeerib ta oma seniseid seisukohti. Muutuda võivad huvid: noor lasterikas isa tahab avaliku raha ümberjaotamisel hoopis muud kui aastate eest mehe matnud lastetu memm. Vastaspoolel muutuvad ka parteid. Kommunistid nimetasid parteid kunagi küll ühiskonna avangardiks, kuid päris elus kujutavad erakonnad endast pigem järelväge, kes seab sammud pidevalt avalikku arvamust kombates vastavalt valdavale tuule suunale.

TÕNIS SAARTS: Parempopulistid valitsuses – kas meie kartused on põhjendatud?
EKRE-l on raske reaalsete poliittulemitega rahuldada oma ülimalt kirjut toetajaskonda kuhu kuuluvad nii vene-vastased rahvusradikaalid, endised savisaarlased, lootuse kaotanud maapiirkondade valijad ja päris neonatsid.
Eesti demokraatia laguneb meie silme all. Sõnavabadust hakatakse piirama. Meie välispoliitilisused liitlased pöörduvad meist ära. Eesti maine saab jäädavalt kahjustatud, jne. Need on hirmud, mis ühiskonna mõõdukamat ja liberaalsemat tiiba järjest enam vaevavad, kui mõeldakse eesootavale ajale, mil meil tuleb koalitsioonis oleva EKRE taktikepi all elada.
Kuid kas on mõtet siiski nii mures olla? Kas ekrelastel on ikka sellist seesmist väge ja võimu, nagu nad välja paista lasta üritavad? Vaadakem, kuidas on parempopulistlikel (või paremradikaalsetel) parteidel Euroopas valitsustes seni läinud. Kas tegu on olnud nende jaoks edulugudega, või pigem ilmselgete ebaõnnestumistega, kus kaotatakse liigseid kompromisse tehes nii oma endised valijad kuni hääbub ka erakond ise? Kas parempopuliste „taltsaks“ tegemine toimib kõigis valitsustes või ainult mõnedes? Milliseid poliitikavaldkondi suudavad parempopulistid kõige enam mõjutada? Enne, kui me pole analüüsinud Euroopa kogemust nii Läänes, kui Idas, on meil raske prognoosida, mida EKRE suudaks valitsuses olles ära teha ning kas meie kartused pole äkki ennatlikult suured.

Sõna ise on see, mis loeb. Intervjuu festivalil „HeadRead“ üles astuva inglise kirjaniku Julian Barnesiga. Julian Barnes: „Kunstniku suhe ühiskonnaga, kus ta elab, sõltub tema enda ja ühiskonna iseloomust. Ei ole mingeid raudseid reegleid, et loomeinimene saab või peab tahtma ühiskonda muuta.“

LOE LISAKS! Eneken Laanes, „Ajaloo sosin üle aja müra“ – Julian Barnesi romaani „Aja müra“ arvustus.

TRISTAN PRIIMÄGI: Oh, õudust!
Õudusfilm sööb end vaikselt sisse ka konservatiivse Cannes’i festivali põhiridadesse ja pakub seal väga tugevat konkurentsi.
Cannes’i filmifestivali tegijad võivad ise ette kujutada, et tegu on väga uuendusmeelse institutsiooniga, aga tegelikult on seda üritust sobilik iseloomustada ka omadussõnaga „konservatiivne“. Õudusfilmid on tegelikult Cannes’is olnud kõrvalprogrammides küll alati kohal – ja rahvas neid armastab –, aga eelmine aasta tõi kaasa ühe vaevumärgatava muudatuse. Nimelt tunnistati kahes kõrvalprogrammis parimaks filmid, mida võiks rahulikult näidata ka õudusfilmide festivalil, sest nende žanrielement on piisavalt tugev: „Kõrvalpilgu“ („Un certain regard“) parimaks krooniti 18 filmi hulgast Rootsi trolliromantika „Piir“ ja „Autorite kaksiknädala“ peaauhinna viis koju Gaspar Noé „Ekstaas“. Eks sellised muutused saa tekkida mitme teguri koosmõjul. Publik on hakanud suhtuma neisse filmidesse tolerantsemalt ning on valmis aktsepteerima sedagi, et žanrifilmi kaudu saab öelda midagi suuremat. Otsustajad-žüriiliikmed, enamasti lavastajad või näitlejad, tajuvad aga, et nende ühiskondlik vastutuskoorem on kergenenud, mistõttu on neil justkui avalikkuse luba selliseid filme premeerida ja pääseda pärast meedias ja kolleegide ringis puhta nahaga. Pigem isegi nii, et žanrifilmide autasustamine näitaks justkui trendidega kaasaskäimist. Ja kolmas põhjus, kui põhivõistlust vaadata, on see, et tavadraamasid, seda Cannes’i põhileiba, tehakse tänapäeval ikka suhteliselt tüütus ja iganenud vormis, mille kõrval võivad fantaasiarohkemad filmid silma jääda oma värskuse ja uudse temaatikaga.

ANDRES MAIMIK: Ajud ja tissid
Naiskarakterid vallutavad suure ja väikse ekraani. Naist ei mängita  enam välja kui imaginaarse vaataja ihalusobjekti, vaid kui omaenda universumi keskpunkti.
Huvitav on vaadata, kuidas kümnendite kaupa on kino- ja teleekraanil toimunud naise kujutamise metamorfoosid. Mida lähemale meie kaasajale liigume, seda allapoole vajuvad süütuse ja abituse kõverad, sellal kui enesega toimetuleku, kohanemise ja otsusekindluse vektorid ronivad järjest ülespoole. Seda täiesti ilma #metoo karguta.
Arhetüüpsed ja stereotüüpsed figuurid – naiivne süütuke, saatuslik võrgutaja, päästjat ootav printsess, vana fuuria, ohvrimeelne big mama, müstiline oraakel, madonna, frivoolne perenaine – on andnud teed isikupärasematele karakteritele. Koos viimase kümnendi teledraamade renessansiga on väikese ekraani üle võtnud tugevad naiskarakterid – näiteks sarjas „Teenijanna lugu“ („Handmaid’s Tale” 2017–…) Elisabeth Mossi June, kes millegi poolest ei jää alla jõulistele meestegelastele.

2 × Veneetsia biennaal

JAAN ELKEN: Elame kunsti mõttes huvitaval ajal
Seekordsel Veneetsia biennaalil on arvestatud ennekõike publikuga. See ei tähenda aga mingil juhul hinnaalandust kvaliteedis, vaid otsekohesust ja vaheldusrikkust.
Tänavuse Veneetsia biennaali tunnuslause „Võite elada huvitaval ajal“ on kuraator Ralph Rugoff võtnud 1936. aasta märtsis Inglise provintsilehes Yorkshire Post ilmunud Suurbritannia parlamendiliikme Austen Chamberlaini kõnest, kus too kirjeldab ärevaid aegu Euroopas kui „üht kriisi teise järel“ ja nendib: „Me elame üle üha uusi vapustusi ja šokke.“ Värvikuse lisamiseks tsiteerib Rugoff Briti diplomaadi kõnest ka lõiku, kus too on väidetavalt kasutanud iidset hiina needust, mis sõnades oli võtnud veidra vormi „Võite elada huvitaval ajal.“ Needuselaadset vanasõna hiina folklooris siiski ei ole olnud, aga tõlkes kaduma läinud või modifitseerunud lause on kuraatorile olnud hea ettekääne viidata Teise maailmasõja eelse Euroopa õhustiku sarnasusele praeguste meeleoludega maailmas.

REET VARBLANE: Kolm kord pihtas, nüüd põhjas 
Leedu paviljon võitis Kuldse Lõvi eelkõige ootamatu asukoha, eksperimentaalse lavastuse ja nutikalt esitatud päevakajalise temaatikaga. 
Veneetsia biennaali Leedu paviljon „Päike ja meri (marina)“ („Sun & Sea (Marina)“) Marina Militares (Castello Calle de la Celestia) kuni 31. X. Kunstnikud Lina Lapelytė, Vaiva Grainytė ja Rugilė Barzdžiukaite, komissarid Rasa Antanavičiūtė ja Jean-Baptiste Joly ning kuraator Lucia Pietroiusti 
LVIII Veneetsia biennaali parima rahvusväljapaneku, paviljoni peapreemia Kuldse Lõvi on võitnud Leedu. Žürii (Stephanie Rosenthal Saksamaalt, Defne Ayas Türgist ja Hollandist, Cristiana Collu Itaaliast, Sunjung Kim Koreast ja Hamza Walker Ameerika Ühendriikidest) oli vaimustatud väljapaneku eksperimentaalsusest ja ootamatust esitusviisist – eelkõige lavastuse brechtilikust vaimust, just sellest, kuidas ooperi vormis kritiseeritakse praegust antropotseeni ajastut ja jõudeolekut. „Päikest ja merd“ etendatakse üha uuesti kaheksa tunni jooksul igal laupäeval kuni 26. X. Laulvat performance’it ehk ooperit esitavad kakskümmend näitlejat ja kakskümmend vabatahtlikku. Ooperi iga tsükkel kestab 70 minutit, seega veidi üle tunni. Ning siis jätkub kõik algusest peale.

TEET RANDMA: Eesti strateegilised valikud Euroopa kliima- ja energiapoliitikas
Eestil on CO2 vähendamiseks lihtne tee: alustada põlevkivienergeetikast väljumise plaaniga ja üle minna kvoodi ostjast ülejäävaid kvoote enampakkumistel müüjaks.
Eesti liitus Euroopa Liiduga 2004. aastal pärast rahvahääletust, kus Euroopa Liitu astumise poolt oli hääletanud umbes 2/3 kodanikest. Selle otsusega sai meie rahvas seninägematu vabaduse elada ja töötada peaaegu igal pool maailmas ning ennenägematud rahalised võimalused. Samuti seob leping meid kohustustega, mis tulenevad Euroopa Komisjoni direktiividest. Liikmesriikidel on siiski paljuski vabadus valida direktiivide täitmiseks parim või oma viis.
Võib mängida mõttega, et äkki tasuks mõnel puhul olla kangekaelne: ei täida direktiivi ja kõik! Juhul kui seda teed minna, siis kaebaks Euroopa Komisjon Eesti Euroopa Kohtusse ning tõenäoliselt võidaks. Kohtupraktikas sätestatakse sellisel juhul riigile igapäevane trahv. Näiteks andis Euroopa Komisjon 2014. aastal Iirimaa kohtusse ja riigilt mõisteti välja trahv 9,3 miljonit eurot aastas liiga aeglaselt taastuvenergia 2020. aasta eesmärkide poole liikumise eest. Lisaks oleks pidanud Iirimaa ostma puudujääva taastuvenergia protsendi teistelt liikmesriikidelt, mille hinnaks eeldati 69–315 miljonit eurot.
Eestil on energeetikas probleeme mitme direktiivi nõuete täitmisega. Juba 2020. aasta perspektiivis on problemaatiline energiatõhususe, transpordi taastuvenergia osakaalu ja prügi taaskäitlemise kohustuste täitmine.

Teadus ja arendus käsikäes. Intervjuu Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi juhi dr Reet Kurega. Reet Kurg: „Meil on praegu väga head kõrgetasemelist haridust andvad ülikoolid, aga näen trendi, et andekamad õpilased lähevad õppima välismaa ülikoolidesse.“

Tallinn otsib suurt pilti. ELO KIIVET intervjueerib Tallinna linnapead Mihhail Kõlvarti. Mihhail Kõlvart: „Kahjuks oleme varasemate otsuste pantvangis. Väga palju arenguid, kus meil ei ole enam mingit mõju, tulevadki võib-olla isegi viie aasta pärast.“
11. aprillil valiti Tallinna linnapeaks Mihhail Kõlvart. Tema sõnul ei saa linna juhtida Exceli tabeli järgi, vaid vaja on visiooni ja seda toetavat struktuuri: „Selles visioonis tahame näha, kuidas kõik linnaelu valdkonnad on omavahel seotud – linna planeerimine koos linnateenuste süsteemiga.“ (Pealinn 15. IV) Enne volikogu esimehe ametit oli Kõlvart seitse aastat abilinnapea hariduse, kultuuri ja spordi valdkonnas ja see aitab suure pildi nägemisele kaasa, näiteks aru saada mõjurist, mida paljud näha ei oska või ei taha – koolid-lasteaiad on haridusküsimuse kõrval selgelt linnaplaneerimise teema ja märgatav liikluskorralduse mõjutaja.
Võtmeküsimus on, kust seda suurt pilti otsida. Kas minevikust või tulevikust, vigadest või eeskujudest? Uuendusmeelse meeskonna kokku panemine ja õige sihi seadmine on alati keeruline, eriti pealinna labürintlikes ametikoridorides, kus vanad ajale jalgu jäänud kombed kipuvad silmapiiri hägustama. Selles valguses on Kõlvarti struktuurimuudatuste plaan igati teretulnud, olgugi sõna ise tekitab samasugust allergiat nagu „struktuurne ülejääk“. Ehk saab nii vastandleerides võitlevad suletud vürstiriikidest linnaametid ümber kujundada, kehtestada ühine eesmärk – kõigile hea elukeskkond – ja üheskoos tegutsema asuda. Jõudu tööle!

2 × MAAILMA MUUSIKA PÄEVAD TALLINNAS, TARTUS JA LAULASMAAL

AMANDA COOK: Täiuslik maailm ja kava koostamise tegelikkus
Kas maailma muusika päevade ainus eesmärk on anda heliloojatele võimalus koguneda ja nende teoseid üksteisele esitada?
Rahvusvahelise kogunemise puhul on pakutud võimalustele teatud ootused. Rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu iga-aastane festival World Music Days ehk maailma muusika päevad kõlab nagu tohutult mitmekesise üle maailma kokku tulnud delegaadirühma inkubaator ja nad kõik on oma koduriigi muusikasaadikud. 2. – 10. V ühendasid maailma muusika päevad oma jõu Eesti muusika päevade 40 aasta juubelifestivaliga ning esitlesid üle saja teose peaaegu 50 ISCMi liikmesriigist, kusjuures ettekanded leidsid aset Tallinnas ja Tartus.
Ehkki see üleilmne tava mõjub teoorias hästi, ei vastanud kavavaliku teostus mu ootustele: valged meesheliloojad olid valitsevas ülekaalus, naised ja people of color olid suuresti alaesindatud.* Kogu festivali kavas ei olnud ühtki mustanahalise helilooja teost. Minu teada ei olnud seal ka ühtki transinimese, mittebinaarse inimese ega sooliselt mittenormatiivse inimese teost. Sellisel tasemel tõrjumine ei ole juhuslik. Et mõista, kus on vältimatud takistused, pidin kaevuma sügavuti sellesse, kuidas ISCM maailma muusika päevade kava koostab.

KERRI KOTTA: Teos ja teemapealkiri
Eesti uus muusika põhineb reeglina võrdlemisi piiratud kujundite ringil, mis viitab küll korduvale metsamustrile, kuid mida saab seostada ka laulu arhetüübiga.
Sõna on tegelikkusega suhestumise ja selle loomise viis. Sõna tähendus või sisu luuakse seeläbi, et tervikust eraldatakse mingi osa. Sõna ongi see tervikust eraldatud osa, kuid ühtlasi on see ka kõik see, mis sõnas ei sisaldu või sinna enam ei mahu (see, mis osa eraldamise tulemusena üle jäi). Ka see ülejääk on osa ehk siis mitte enam tervik. Seega lahutab sõna terviku kaheks ehk teeb selle nähtavaks – tervik saabki nähtavaks ehk objektiivseks alles eraldamise tulemusena – ning lahutamise kaudu siis see nn reaalsus luuaksegi. Näiteks meie kultuurilises teadvuses viimasel ajal märgilise tähenduse omandanud mets ei ole lihtsalt tegelikkuse – või siis konkreetsemalt looduse – teatav ilmnemise vorm, vaid eelkõige viis, mille kaudu (kultuuriline) teadvus olemist mõistab, sest väljaspool teadvust ei ole mingit metsa, ükskõik kas siis puupõllu või inimesega sügava sümbiootilise suhte moodustava ökoloogilise koosluse tähenduses. Avalikkuses peetavad debatid Eesti metsa olevikust ja tulevikust on seetõttu kultuurilises teadvuses toimuv sõda, milles põrkuvad erinevad arusaamad sellest, kuidas olemise tervik kaheks jagada.

OLIVER ISSAK: Poliitiline nukuteater distantsi ja neutraalsuse otsinguil
Tõsiseltvõetava poliitilise nukuteatri loomiseks on vaja alustada nukuteatrile omase keele rehabiliteerimisest tõendamaks, et peale satiiri ja koomika kätkeb see ka võimalust rääkida tõsistest asjatest tõsisel toonil.
Nukuteater on olnud suurtest poliitmängudest enamasti eemal. Eileen Blumenthali1 XVII ja XVIII sajandi teatrielu kirjeldusest selgub, et Euroopa teatrikeskustes (Pariis, Brüssel, London, ka Rooma) küll piirati teatrite tegevusvabadust, ent nukuteater jäi sellest üldjuhul puutumata. Ka eesti nukuteatri elav legend Rein Agur on nentinud, et repressiivsel Nõukogude ajal ei vaevunud tsensuur neid peaaegu kunagi külastama.2
Nüüd aga paistab, et ajad on muutumas. Leino Rei ja Peep Ehasalu kirjeldavad ERRi kultuurportaalis, kuidas Venemaal on poliitikud ajanud küüned taha ka nukuteatrile: teatrite juhtkondi vahetatakse kahtlastel põhjustel välja, esitatakse kahtlustäratavaid küsimusi ning seatakse üldse kahtluse alla (nuku)teatrikunsti vajalikkus.3 Ajal, mil poliitika üritab nukuteatrit politiseerida, on paslik heita vastupidine pilk ning esitada küsimus, kas ja kuidas saab nukuteatrit ennast teha poliitiliselt.

NIKOLAI ANISIMOV Elavad ja surnud Udmurdi kultuuris
Arvatakse, et nii nagu inimene suhtub surnutesse ja nad teise ilma ära saadab, võetakse teda ennast kunagi vastu surnute maailma.
Surm, mis on looduses loomulik protsess, moodustab kultuuriruumis keeruka representatsioonide ja uskumuste süsteemi (esivanemate kultus), mille juured sukelduvad sügavasse minevikku. Võib nentida, et udmurtide kultuuris on esivanemate kultusel oluline koht, mille allesjäänud vormid ja ilmingud on säilinud tänapäevani. Minu uurimused näitavad, et kommunikatiivse käitumise situatsioonid surnute hingedega tulevad udmurtidel ette pea iga argi- ja rituaalse sündmuse juures nii üksikisiku kui ka kogukonna puhul.

JUHAN HINT: Skoone – mullakamakas, mis tõrgub tsiviliseerumast

Arvustamisel
Mark Galeotti „Vargad seaduses. Vene supermaffia“
Andres Aule luulekogu „Valge hajub ridade vahel“
Sigrid Viiru näitus „Võltspuhkaja“
Tartu Uue teatri ja TÜVKA „100 m more“
VAT-teatri „Kiskja“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht