Sel reedel Sirbis

KAAREL TARAND: Meer mõtleb, partei juhib
Tribüünisündroom ja demokraatia defitsiit põhjustavad pealinna planeerimises kulukaid juhuotsuseid.
Kui Karl Vaino 1980ndatel Moskvas partei keskkomitees aru andmas käis, oli ta alatihti teiste kolleegide-kommunistide pilkealune, sest tema valitsemisala ENSV pealinn Tallinn oli omataoliste seas ainus, kus parteijuhtidel ei olnud paraadide vastuvõtmiseks ning mööda marssivate pioneeride, soldatite, tööliste ja talupoegade tervitamiseks oma alalist tribüüni. Häda ja alandus, mida kommunistid tundsid toonase Võidu väljaku ajutisel ja kipakal kaadervärgil seistes, viis seltsimees Vaino tema suurima ideeni linnaplaneerimise alal. Nööbi külge kujundati kuub ehk tribüüni rajamise kattevarjuks mõeldi välja Lenini (praeguse Rävala) puiestee läbimurre Süda tänava kvartalist. Plaan on jäänud realiseerimata, aga taas õhus.

INDREK PEIL ja VEIKO VEERPALU: Pantvangistatud peatänav
Kui varem põhjendati peatänava ehitamise venimist Reidi tee valmimisega, siis nüüd püütakse seda edasi lükata Estonia puiestee tunneli vajadusele viidates.
Tallinna peatänavast loodeti linnaplaneerimise innovatsiooni, mis oleks andnud pealinna südame enam inimeste, mitte autode kasutusse. Kuigi märgid ja vihjed, et asjad ei suju nii nagu esialgu kavandatud, jõudsid avalikkuseni juba enne, siis nüüd, 10. VII toimunud pressikonverentsil ütles linnapea Mihhail Kõlvart välja, et projektiga sel kujul edasi ei minda ning peatänava valmisehitamine sõltub Estonia puiestee tunneli ja Rävala puiestee pikenduse väljaehitamisest. Linnapea viitas K-Projekti koostatud liiklusmodelleeringule, mille kohaselt vähendab uus peatänav ühissõidukite läbilaskvust.
Peatänava eskiislahendust, pressikonverentsil kõlanud etteheiteid ja K-Projekti uuringut kommenteerivad projekti autorid arhitekt Indrek Peil ja teedeinsener Veiko Veerpalu.

KADRI AAVIK: Ajud Marsilt ja Veenuselt?
Naiste ja meeste ajudest neuroteadlase pilgu läbi
Gina Rippon, The gendered brain: the new neoroscience that shatters the myth of the female brain. Penguin Books 2019.
Naiste ja meeste erinevusi peetakse tavateadmises enesestmõistetavaks. Binaarne soojaotus – inimkonna liigitamine naisteks ja meesteks – tundub loomulik ning üldjuhul seda ei vaidlustata. Need arusaamad on ühiskonna alustalad ning väljenduvad näiteks seadustes ja poliitikakujunduses. Populaarmeedias leiavad endiselt kajastust uudised teadusuuringutest, kus rõhutatakse naiste ja meeste käitumise, mõtlemise ja aju erinevusi. Müüt, et naised on Veenuselt ja mehed Marsilt, on visa kaduma ning osta võib kirjandust naiseliku ja meheliku energia, naiste ja meeste paremini mõistma õppimise ning poiste-tüdrukute erinevate õppimisstiilide kohta. Kuid milline on nende teadmiste teaduslik alus?

RAGNE KÕUTS ja PRIIT PÄRNAPUU: „Meie Eesti“
„Meie Eesti“ artiklites on harva mitu allikat, ei püüelda tasakaalustatud, mitmekesise käsitluse poole, vaid esitatakse selgelt ja varjamatult kellegi käsitlust sotsiaalsest reaalsusest.
Palju on olnud vaidlusi selle üle, mida kujutavad endast Postimehes „Meie Eesti“ leheküljed. Oleme kuulnud, et toimetuses ja ajakirjanike hulgas laiemalt valitseb nende suhtes kaksipidine arvamus: kas tegu on ikka ajakirjandusega, ja kui, siis millise ajakirjandusega? Postimehe rubriigi kohta hiljuti avalikustatud kriitilises seisukohas avaldab rahvusvaheline organisatsioon Piirideta Reporterid muu hulgas oma seisukoha.
Esialgu võis kõrvaltvaataja suhtuda positiivselt käsitlustesse, millega need leheküljed panustavad Eesti ajakirjanduse mitmekesisusse. Mõte on ju jumekas. Tahetakse esitada andmepõhine analüütiline vaade ühiskonnas toimuvatest protsessidest ning seeläbi juhtida tähelepanu probleemidele, millega tuleb tegeleda: „edendada avalikku debatti ja väidelda ideede üle on üks nende külgede eesmärk“.

JAANUS PIIRSALU: Petseris eesti arhitektuuri otsimas ja leidmas
Peale paari erandi on eestiaegse arhitektuuri säilimisega Petseris halvad lood, kauaks seda ilmselt enam ei jätku.
Petseri pakub peale oma kuulsa kloostri huvitavat külaskäiku ka arhitektuurisõbrale, sest seal on säilinud veel üksjagu Eesti kultuuriloole olulisi hooneid. Eesti võiks mõelda, kuidas osaleda nende hoidmisel. Seda enam, et üks hea näide sellisest koostöös toimunud taastamisest on juba olemas.
1919.–1944. aastani Eesti Vabariigi ja Eesti NSV alla kuulunud Petseris jõudis selle ajaga välja kujuneda terve eesti linnaosa, mis on väliselt jäänud enam-vähem selliseks siiani. Asub see linnaosa Petseri keskusest ja kloostrist viie- kuni kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel põhja ehk Koidula piiripunkti suunas. 1939. aasta kuulsast Petseri põlengust linnaosa pääses, sest asus kesklinnas möllanud tulekahjust eemal.

TRISTAN PRIIMÄGI: Fantastiline kellavärk
Neuchâteli fantaasiafilmide festival pakkus mitmekesist nägemust, mis püsis enamasti hea maitse piirides.
Neuchâteli rahvusvaheline fantaasiafilmide festival Šveitsis. 5. – 13. VII.
Huvitav, mis värk sellega on, et õõvafestivalid leiavad endale kodu rahulikus väikelinnas? Šveitsi väikelinn Neuchâtel on koduks ühele maailma tunnustatuimale fantaasiafilmide festivalile, ja järve ääres asuvas, enesekindlalt rahulolevas linnakeses ringi jalutades on esmamulje ülimalt filmilik. Valige ise mõni selline film, kus kodanliku idülli glasuurikiht alguses veatult vastu särab, aga mõne aja pärast kergelt praguneb ja pragudest hakkab välja pressima hoopis midagi jubedamat. Oma mõnepäevase visiidi jooksul ma seda mõranemist ära oodata ei jõudnud, aga linn tundus peitvat saladusi. Siin liikus kõik sahinal – trammid, autod, inimesed – ja elu ei ületanud hea maitse detsibellide piire. Kuskil siinsamas aga alustas ehk oma esimesi süžeepöördeid mõni kaasaegne „Pleasantville“ või „Stepfordi naised“. Paralleele Haapsaluga polnud siin keeruline leida.

Arvustamisel
David Vseviovi „Elulugu“
Ugala „Ruth“ ja „Toru“
Tommy Cashi ja Rick Owensi „Süütud ja neetud“
Rudolstadti folgifestival
biennaal „Momentum10“ Norras
Indrek Kofi „Võimalus jääb“