Sel reedel Sirbis

KAAREL TARAND: Pikk tee Visegrádi
Peataolek ja juhuotsused ehk Varssavi ja Budapesti moe järgi viljeldav sisepoliitika viib Eesti välispoliitilisse üksindusse.
Euroopa Liidu peadepoos käib vilgas töö. Uut värvi vajab ešeloni viimane vagun, mille välisküljele oli seni suurte tähtedega maalitud „Visegrád“. See kolmanda klassi vagun on kuulus sees vohava haige õigusriikluse poolest ning vagunisaatja on seal korraga nii peaminister kui ka kõrgeim kohtumõistja. Kupeesid seal ei ole, vaid rahvas pinkidel segamini nagu Daumier’ maalil. Ühes vahes paisutavad oma niigi suuri katoliiklikke perekondi vaesunud šlahtitšid ja Sileesia kaevurid. Teises valvavad kaasreisijate tõupuhtuse järele enda meelest kunagi türklased Euroopast välja kihutanud madjari husaaride järeltulijad, kelle jutt on lühike: kui oled juut, liberast või sootuks mooramees savannist, siis tamburisse järele mõtlema ja meelt parandama! Selle seltskonnaga, kes arvavad, et kõrgema klassi kupee ja isegi platskaart on patupesa, millesse pääsust unistaminegi mõtteroim rahvusriigi püha ürituse vastu, on eneselegi märkamatult liitumas väike vapper Eesti ja nii peab ka vagunil selgelt kirjas olema. Poliitika on avalik asi.

ANDREI HVOSTOV: Ülestõusnu nimega Swir
Varssavi ülestõusu veterani Anna Świrszczyńska luuletused haaravad lugejal kõrist juba esimesest reast.
Tõlkija Hendrik Lindepuule tuleb juba ei tea kui mitmes kord öelda tänu selle eest, et ta aitab eesti lugeja poola kirjanduse varasalvede juurde. Sedapuhku on ta andnud meile luuletaja Anna Świrszczyńska kogumiku „Ma ehitasin barrikaadi“.
Kuna Świrszczyńska on viimasel ajal üpris tuntud Ameerika Ühendriikide lugejaskonna seas, siis võib leida võrgus tema kohta nii mõnegi huvitava teksti, mis on kirjutatud valitsevas maailmakeeles ning seega arusaadav ka siinses kolkas elavale inimesele. (Millega seoses ei väsi imestamast, et nii suure riigi ja rahvuse – nagu poolakad ja Poola seda on – hoomamisel tuleb loota tõlkija Lindepuule ning ingliskeelsele internetile. Ma tean veel kahte eestlast, kes valdavad poola keelt. Aga ma ei tea kedagi, kes oleks mõnes Poola ülikoolis õppinud või õppimas.)

INTERVJUU: Euroopa riigid ei soovi end siduda
Miklós Szanyi: Maksud on kõige suurem eurointegratsiooni komistuskivi. Kõik tahavad riigisiseste regulatsioonide juurde jääda.
Mais külastas Tartu Ülikooli majandusteaduskonda Ungari Teaduste Akadeemia Maailmamajanduse Instituudi direktor prof Miklós Szanyi, kes kommenteerib Ungari majanduslikku käekäiku ja ühiskondlikke arenguid.
Viimastel europarlamendi valimistel sai Viktor Orbáni Fideszi partei 52,3% häältest. Kui suur osa oli selles majandusküsimustel ja kui tähtis oli identiteedipoliitika?
Majandus ei mänginud siin mingit rolli. Fideszil on muidugi vedanud, sest ELi toetused tagavad Ungari majandusele hea käekäigu – meil on ligi viieprotsendine majanduskasv. Makroökonoomilised näitajad on korras, mistõttu pole ka mingitest majandusprobleemidest tajutavaid märke. Nii on olnud juba mitu aastat. Majanduslikus mõttes on Orbáni režiim edukas ja valijatele pole see mingi uudis. Heade asjadega harjutakse kergesti ära. Kui tahad valijaid mõjutada, pead midagi erilist ütlema.

SIIM KARRO: Tajuline lootusetus pinnapealsuse ajastul
Nüüdiskeskkonna ratsionaalsus, kommertslik pealiskaudsus ning domineeriv visuaalsus ei toeta mitmekülgset tajulist kogemust. Tajul on kas liiga vähe või hoomamatult palju stiimuleid.
Geograaf Edward Relphi arvates on nüüdisaegne keskkond ebainimlik just seepärast, et see on muudetud liiga inimlikuks. Inimesed on loodusest kaugenemas mitte ainult geograafiliselt, vaid ka vaimselt. Põhjus on ühest küljest linnaelu atraktiivsus, teisalt aga ka ruumiloome põhimõtted. Modernistliku arhitektuuri esiisa Le Corbusier’ sõnul sümboliseerib linn võitlust ning võitu looduse üle. Inimese tsiviliseerumine tähendab keskkonna organiseerimist. Sellest tulenevalt (vähemalt lääne ühiskonnas) vastandub puhtus ja kord looduslikule kaosele ja mitmekesisusele. Keskkonnaesteetika mõtleja Kaia Lehari leiab, et just puhtus ja kord sümboliseerivad jõukust ja võimu, mis on aidanud kehtestada hierarhiat nii ühis- kui ka keskkonnas. On tekkinud antropotsentriline maailmavaade, mille keskmes on inimene. Loodusest on saanud tarbeese, mitte võrdne partner.

PEETER OLESK: Teadus kõige täiega
Teadus ei ole post ega kriips. Tal on rohkesti dimensioone, mistõttu on arukam arvestada võimalikult paljusid mõõte.
Alustagem mitte nii väga üldiselt, nimelt teadlasest loomuldasa. Sest nimelt just tema kannab teadust, mitte raha hind vanas/uues vääringus või teadus kui niisugune.
Etnoloogist ja lingvistist, foneetikust sealhulgas, akadeemik Paul Aristel oli kümmekond lähemat õpetajat. Mõned neist olid väga isiklikud sõbradki, näiteks Tartu ülikooli läänemeresoome keelte professor ja hilisem Lundi ülikooli dotsent Julius Mägiste. Kuid Tartu ülikooli uurali keelte professor Julius Mark Paul Aristet ei armastanud. Ei teda ennast ega ta uurimistöödki. Paul Ariste oli paljukirjutaja ning esines meelsasti, Julius Mark avaldas vähe ega võtnud igas küsimuses sõna. Kui Ariste 1939. aastal kaitses doktoritööd hiiu murrete häälikuist, arvas Julius Mark, et see pole päris teadus, vaid on üksnes abiteadus (Mark ise oli oma elutöö esimesel poolel range häälikuloolane). Nii-öelda pooletera rakenduskeeleteadus, allameetri-distsipliin.

RISTO TANNER: Teadusele raha juurde! Kellele siis ja mis otstarbeks?
Riigi tasemel ei tohi teadus olla asi iseeneses. Teadus on riiklik infrastruktuur, mitte vähem tähtis kui raudtee- või maanteeliiklus, haridus- ja tervishoiukorraldus.
Olen teaduses rohujuure tasandil töötanud juba üle poole sajandi, selles valdkonnas kaasa ja üle elanud reorganiseerimisi ja reforme ning kurvalt jälginud, et midagi väga olulist ja põhjapanevat meie teaduskorralduses on seni ikka puudu jäänud. See on ratsionaalne proportsioon meie nn alusuuringute ja rakendusteaduse vahel. Nüüd viimastel aastatel ja eriti möödunud aasta lõpus reklaamirohkelt teadusrahastuse suurendamise ühiskondliku kokkuleppe allakirjutamise järel 13 auväärse poliitiku poolt on räägitud-kirjutatud palju sellest, et teadusele juurde planeeritud raha peaks rohkem meie ühiskonda teenivate rakendusuuringute toetamisele kuluma kiirendamaks majanduse arengut ja tehnoloogilist innovatsiooni. Juba on aga kuulda-näha ka teadusringkondade umbusku selle suuna vastu. Ehk aitavad selles mõttevahetuses tasakaalu leida ka allakirjutanu pikaajalise rakendusuuringute valdkonnas töötamise järeldused.

EERO TAMMI: Sametrevolutsiooni pärand Karlovy Varys
Miloš Formani elulugu ja 30 aastat tagasi toimunud Sametrevolutsioonile keskendunud retrospektiiv elavdasid Karlovy Varys kohalikku publikut.
Karlovy Vary rahvusvaheline filmifestival Tšehhis. 28. VI – 6. VII.
Karlovy Vary filmipidu on publikufestival, ja oma kohalikus isikupäras arvatavasti üks Euroopa lummavamaid filmifestivale. Kuna dokumentalist Helena Třeštíkovál on sünnipäev, sammub festivali kunstiline juht Karel Och lavale lillekimbuga ja 1200-pealine vaatajaskond soovib režissöörile lauldes palju õnne. See võiks olla maailma kõige juustusem spektaakel, kui see poleks nii ehe ja ei tuleks inimeste südameist. Ekspressiivne ja tõeline kultuuripärimuspidu mõjub minu kui soomlase pilgule paralleelreaalsusena. Nii mõnigi ajakirjanduse ja valdkonna esindaja festivali seda külge ei tunne, kuigi käib igal aastal kohal. Muidugi võib värsket dokumentaalfilmi „Forman vs. Forman“ vaadata pressilinastusel või videoteegis, aga Tšehhi esilinastus on hoopis midagi muud. Filmi on kaua oodatud ja seda on ka tunda.

ŠELDA PUĶĪTE: Melanhoolne tants Olemaal
Kaido Ole kunstiga on alati rõõm kohtuda, kuid Riia liiga steriilsel näitusel on tunne, et vaataja jäetakse pealispinnale kinni.
Kaido Ole näitus „Dance at the Lonely Hearts Club“ ehk „Tants üksildaste südamete klubis“ Läti riikliku kunstimuuseumi Arsenālsi näitusesaalis kuni 25. VIII, kuraator Māris Vītols.
Kaido Ole, aga ka Marko Mäetamm ja Jaan Toomik on vähesed Eesti kunstnikud, kes on suhteliselt hästi tuntud ka Lätis. Seetõttu ei tulnud üllatusena, kui kuulsin, et XIX sajandi tollilao, mis on nüüd Läti riikliku kunstimuuseumi Arsenālsi näitusesaal, valgetes võlvitud saalides tuleb sel suvel suur Ole näitus. Kujutan ette, et ta oli muuseumi näitusekomisjonile lihtne ja kindel valik, sest Ole on Eesti tunnustatud ja armastatud kunstnik (kui mitte juba kaasaegse kunsti klassik). Kaido Ole teoste tehnika ja formaat on demokraatlikud, tema maalid on silmale meeldivad ning neis on paras annus huumorit ja eneseirooniat. Kunstnik kasutab peaaegu alati oma sõnumi edastamiseks akrüülmaali – meediumi, mida ühiskonna suurem osa näeb kunsti tõelise, kui mitte ainukese vormina.

Arvustamisel
Põlva keskväljak
Marika Mägi jt „Taanlaste ristisõda Eestis“
Anna-Stina Treumundi ja Anja Niemi näitused
Kadri Voorandi album
„Sõduri lugu“ Mustjala festivalil
Carolina Pihelga „Sõnad on õhk“ ja „Valgus kivi sees“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht