Sel reedel Sirbis

Riigist ja indiviidist, ajast ja ruumist. Sirbi vahel Diplomaatia.
KAAREL TARAND: Kolm karjast ja patused lambad
Valitsuse üldhoiak toitub veendumusest, et kogu ajakirjandus on valitsuskoalitsiooni-vastane.
Valitsuse kolme erakonna keskmisest pidulikumal pressikonverentsil, millega tähistati saja päeva täitumist võimu võtmisest, kulges alguses kõik tavapäraselt ja uinutavalt. Põhiküsimuseni jõuti alles teise kolmandiku alguses, kui rahandusminister Martin Helme sõnastas Eesti avaliku elu peaprobleemi: „Need on peaaegu üksteisest lahus olevad maailmad: see, mismoodi valitsus töötab avalikkuse huviorbiidist väljas oma koosolekutel, läbirääkimistel, ministrite omavahelises suhtluses, ja see, missugune pilt avaneb meedias. Need on täiesti eri rada käivad lood. Vahepeal on natuke kurb seda vaadata, vahel ei jõua ära seletada oma valijatele, et ärge nüüd kõike ka uskuge, mida te loete.“ Hiljem sekundeerisid Helmele meediakriitiliste tiraadidega ka kolleegid, eriti välisminister. Võimu ja kodanikkonna normaalse läbikäimise ning üksteisemõistmise põhiline takistus on valitsuserakondade arvates mingi viga ajakirjanduses. See järeldus on valitsuse ametlik seisukoht olukorras, kus ajakirjandus on pärast valimisi poliitilisele võimule ainus järjepidev dialoogipartner.

ÜLO MATTHEUS: Riik karjainstinkti võimuses
Ekreiitliku mäs(s)u puhul äratab tähelepanu selle retoorika: see on agressiivne, terveid gruppe solvav ja ebaintelligentne, põhjustades vastumeelsust ennekõike haritlaskonna hulgas.
Eesti poliitilise kursi muutuse seoses EKRE domineerimisega valitsuses võib laiemas taustsüsteemis kokku võtta ürgse karjainstinkti võimendumisena: see sunnib otsustavamalt kaitsma oma gruppi ja selle toimetulekut. Selles mõttes on Mart Helme enda tituleerime alfaisaseks täiesti omal kohal. Paavianidel on alfaisane karja juht, kes domineerib kõigi teiste üle ja kelle peamine ülesanne on piltlikult öeldes lahendada demograafiaprobleem, mis on kesksel kohal ka EKRE agendas. Karja juhtimine tähendab seejuures oma õiguste pidevat kaitsmist ehk kraaklemist ja kaklemist ning sellega kaasnevat stressi, mis põhjendab agressiivset juhtimisstiili.

ANTS PARKTAL: Salakarid indiviidi ja riigi suhtlemises
Nõukogude aja järsk vahetumine iseseisva Eesti ajaks ja iseseisva Eesti aja vahetumine Euroopa ajaks tekitab küsimuse, kuidas ja mil moel on psühhoanalüütilise vaatenurga alt vaadatuna muutunud eestlase enesetundmus.
Eestis võib märgata üha kasvavat rahulolematust eluoluga, veel enam, hoolimata meedias valdavalt levivast rõõmsast ja rahulolevast meeleolust märkab psühhoanalüütik kliinilises töös, kuidas tänapäeva sotsiaalne õhustik kahjustab inimese vaimset tervist. Kunagised Freudi-aegsed neurootilised häired on asendunud piirialaste, autistlike ja psühhootilistega, kunagised suguelumured puudustega tundeelus ja suhetes. Nihe pole toimunud mitte ainult Eestis, vaid kõikjal, kus laiutab läänelik tarbijakultuur.
Mis toimub eestlasega Eesti riigis? Miks hoolimata heaolu kasvust vajub inimese meel vaikselt masenduse sohu või kiirustab maanilisse tormamisse? Mis on puudu või mida on liiast?

TARMO SOOMERE: Intelligentsus kui ruumivajaduse mõõt
Tehisintellekti üle mõeldes pole meil ju muid sõnu võtta kui neid, mis praegu inimesi või masinaid iseloomustavad.
Ajas rändamine ei ole ju üldse keerukas. Pole vahet, kas tegemist on inimese või tehisintellektiga. Vajud mugavasse tugitooli, sulged silmad ja kulgedki kiirusega üks minut igas minutis. Sama kiiresti, kui kulgeb aeg. Ei maha jäädes ega ette rutates. Kuigi aeg tundub vahel kulgevat erinevalt. Kindlasti kulgeb aeg omasoodu näiteks Saaremaal juunikuu ööl. Kuivõrd seda ööd üldse on. Albert Einstein vapustas sajand tagasi füüsikuid sellega, et aja kulg sõltub kiirusest, millega liigume. Ja et kuigi universumis, erinevalt Banachi ruumidesti, ei pruugi olla mitte ühtegi seisvat punkti, ei saa mitte millegi suhtes liikuda valguse kiirusest nobedamini. Aga erinevad kiirused on olemas. Kõige lihtsam relatiivsusteooria tõestus olevat see, kui erinevalt kulgeb aeg sõltuvalt sellest, kummal pool tualeti ust juhtub tulevikku rändav maailmakodanik olema.

JOONAS OJAP: Füüsilise arvamusrubriigi eripärad
Arvamusfestivalil oli poliitikute jälgimine suurim ajaraisk, mille tõttu nii mõnigi huvitav arutelu jäi nägemata.
Festivalialale jõuan liiga vara. Paide vallimägi on täis rendikaubikuid, töökaid inimesi, lahtipakkimisel kohvinurki ja paigaldamist nõudvat kila-kola. Rahulikus tempos saetakse viimaseid puitkonstruktsioone, sätitakse teatetahvleid, pihustatakse värvi või veetakse juhtmeid mööda puuoksi. Võilillelehti ja raudrohtu välja ajav vallimägi haaratakse samm-sammult enesele. Kui mahapõlenud kiriku varemeil aega veedan, möödub minust fotograaf, kes nagu muuseas minu rätsepaistes raamatuga aru pidava figuuri jäädvustab, meenutades mulle, et me kõigi siin olemise eesmärgiks on mingit muljet luua.

MERLE KARRO-KALBERG: Rail Balticu Lego klotsid
Juuli keskel esitleti Rail Balticu arhitektuuri, haljastuse ja visuaalse identiteedi loomise juhiseid ehk Baltimaade raudteejaamade stiiliraamatut.
Stiiliraamat on praktiline kasutusjuhend, millega kirjutatakse ette, kuidas ja milliseid elemente ettevõtte identiteediloomes kasutatakse. Enamasti on sellised stiiliraamatud ettevõtte logo ja visuaalse sümboolika kasutamiseks, harvem laienevad ettekirjutused ka ruumile. Ruumiidentiteedi loomise juhised kindlustavad näiteks selle, et McDonald’s on igas maailmanurgas äratuntav ja et ühe brändi poed annavad kliendile alati ühesuguse ruumikogemuse. Ühest küljest teevad ruumiloome juhised disaineri elu lihtsaks ja annavad kliendile näilise kindlustunde, teisalt on selline laiahaardeline eeskiri kohatute kohtade ehk paikade, mis igal pool, näiteks Austraaliast Alaskani, ühesugused välja näevad, loomise alus. Nüüd on siis ruumiloomise õpetus ka kavandataval Rail Balticul. Koostatud stiiliraamat annab juhised jaamade ja neid ümbritseva maastiku, ökoduktide, raudteesildade, märgistuste, müratõkete jms objektide projekteerimiseks.

JAANIKA SAU: Nägijaid ja vaegnägijaid ühendav ruum
Balti jaama kõrvale Toompargi serva võiks luua hübriidraamatukogu koos audiokinoga, et toetada nägemispuudega inimesi ning pakkuda ruumikogemus kõigile.
Nägemismeel domineerib teiste meelte üle, sest tajume ümbrust paljuski just silmadega. Kuigi juba lääne tsivilisatsiooni algusaegadel arvati, et inimene tunnetab maailma peamiselt visuaalselt, pole nägemismeel olnud meelte hierarhias alati esikohal. Prantsuse ajaloolane Lucien Febvre on kirjutanud, et XVI sajandil olid ümbritseva tajumisel nägemise kõrval olulised ka helid ja lõhnad. Alles XVII sajandil tekkis meelte hierarhia ning kõige olulisemale kohale tõusis nägemismeel. Kui suulisele suhtlemisele lisandus kirjalik, muutus ka ruumi tajumine visuaalsemaks. Trükise tõttu asendus mõtte- ja väljendamismaailmas domineerinud kuulmine nägemisega.

LINNAR PRIIMÄGI: Mõtisklusi kunstist. Ikoonist – eksponaadiks
Umbes aastal 1430 maeti Spasso-Andronnikovi kloostrisse vene ikooni suurmeister, святой преподобный Andrei Rubljov. Tema hauast ei leia nüüd jälgegi, sest XVIII sajandil läks tähis kaduma.
Erandlik kunstnik. Üks väheseid, kelle nime teame (peale Feofan Greki/Kreeklase ja veel paari), sest autorsus juurdus ikoonimaalis alles XVII sajandist alates. Ent mida ütlevad meile nimed Kirill Ivanov ja Timofei Timofejev, kelle ühistööna valmis „Zaraiski püha Nikolai“ (1642)?
Võib-olla mõistame Rubljovi valesti, kujutleme ta väärasse ja võõrasse kunstikonteksti. Näeme keskaja asemel renessansi fenomeni. Ja tema maalides mitte hindamatut hingeväärtust, vaid lääne mõistes kunstiväärtust, millele saab anda esteetilise hinnangu ja määrata hinna.

Intervjuu Meelis Friedenthaliga 

TRISTAN PRIIMÄGI: Lint, kett ja Pärt
Augusti lõpp pakub rohkeid filmiteemalisi eriüritusi veetmaks viimased kaunid suvepäevad kinosaalis

KAUR RIISMAA: Tuha(t)kunastnik. Valgustuse vajadusest

Arvustamisel
Nuccio Ordine „Kasutu kasulikkusest“
Emajõe Suveteatri „Kadri“
R.A.A.A.Mi „Põgenik“
Rapla keskväljak
Birgitta festivali avalavastus „Planeet Harmoonia“
VIII Pühalepa muusikafestival „Juubeli eri“
Tõnu Kõrvitsa loominguga muusikaline metsarännak „Thule mustrid“
muusikafestival „Kukemuru Ambient“
näitused „Hea olemise kunst“ ja Heldur Viirese „Näitus kohvris“
mängufilmid „Lubadus koidikul“ ja „Kutse kahele“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht