Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis tehnoloogialõks. Sirbi vahel Diplomaatia!

KAAREL TARAND: Presidendi meisterdamise töötuba
Riigipea olemasolu on risk, mille saab maandada vaid põhiseaduse muutmisega.
„Häbi, lihtsalt häbi reeturite pärast!“ Nii kuulutas Jaak Madison jaanuaris 2017, kui keskerakondlased võtsid tagasi oma allkirja seaduseelnõult, mille koos EKRE liikmetega olid riigikogule esitanud, et muuta Eestis president otsevalitavaks. Keskerakond taganes sellega oma pikaaegsest lubadusest teos, aga mitte sõnas. Viimaste valimiste eelses programmkõnes kinnitas Jüri Ratas, et „ühtlasi soovime tuua Eestimaa inimesed reaalselt riigijuhtimise juurde – seadustada presidendi otsevalimised“.

JOONAS KIIK: Põgene, vaba laps
On tuvastatud korrelatsioon sotsiaalmeedias veedetud aja ja madala enesehinnangu, ebarahuldava seksuaalelu, traumakogemuste võimendamise ja isegi suitsiidiriski vahel.
Jaron Lainer, Kümme põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeediakontod. Tõlkinud Lauri Vahtre. Toimetanud Lea Arme. Hea Lugu 2019. 176 lk.
Meil pole eriti kombeks tehnikat kritiseerida. Meil, tähendab Eestis, ja tehnikat laiemas mõttes kui mingid üksikvidinad. Vidinaid ikka arvustatakse ja reastatakse edetabeleisse, aga enamasti me ei tiku küsima tehnika kui sellise järele. Ei kipu kahtlema tema hüvelisuses, vähemalt avalikult. Tehnika on meie suur sõber, kes trööstib, toidab ja katab meid, viib ühest kohast teise, on staatusesümbol. Tehnika sai jagu jalavaevast ja igavusest, küll saab ka vaesusest, surelikkusest ja kliimasoojenemisest. Iga uus tehnoõnnistus, mis meile osaks antakse, tuleb tänuga vastu võtta. Eriti digitehnika ja infotehnoloogia annid. Kui ilmnebki üksikuid kitsaskohti nagu nutiseadme-sõltuvus, siis pole asi mitte niivõrd tehnikas, kuivõrd kasutajais. Ajutised kohanemisraskused.

LOE LISAKS: Robot võtab töö, robot annab töö. Carl Benedikt Frey „Tehnoloogialõksu“ („The Technology Trap“)  arvustus

Vahealal kohalolemise kunst. Eva-Maria Truusalu intervjuu Jaapani arhitekti Sou Fujimotoga. SOU FUJIMOTO: „Arhitektuur ei tohiks meie elu piirata. Vastupidi, arhitektuur peaks laiendama elamise ja olemise võimalusi.“
Sou Fujimoto (sünd 1971) on üks silmapaistvamaid Jaapani arhitekte. Tema mõttelaadis ja arhitektuurikäsitluses on rohkesti värskust ja lennukust, mille mõte on üks – tagada parem elu.
Fujimoto oli sellesügisese Tallinna arhitektuuribiennaali sümpoosioni „Ilu loeb. Nagu tõeline armastus“ üks kõnelejaid ning esineb ka kuraatorinäitusel „Ilu loeb“. Sou Fujimoto büroo arhitektid mõtestavad oma installatsiooniga „Avatud koobas“ elamise süvakihte, esitavad oma nägemuse tuleviku eluasemest. „Avatud koobas“ on kui algupärane, n-ö ürgne maja. Ühest lihtsast elemendist ehk puidust kuubikust on loodud keerulise ehitusega avatud süsteem, kus on hägustunud piir mööbli ja arhitektuuri, sise- ja väliruumi, maastiku ja arhitektuuri, põranda ja lae vahel. „Avatud koobas“ andis põhjuse vestelda Fujimotoga arhitektuurist ja elust.

MARJE INGEL: Tähtpäevafermaadid ja stardikiirendused septembris – sajast nullini
Eesti muusika- ja teatriakadeemia juubeliks ajastatud uue kontserdi- ja teatrimaja avaüritused kestsid mitu päeva ning publikust puudu ei tulnud.
September on tavapäraselt muusikaasutuste ja -üksuste hooaja avakontsertide kuu. Tallinna selle kuu muusikaellu mahtus ka hulk sünni- ja aastapäeva- ning mälestuskontserte. Septembri lõpu tegid eriliseks Eesti muusika- ja teatriakadeemia uue kontserdi- ja teatrimaja avapidustused.

MICHAEL HITCH: Eesti tulevik ja säästlik mineraalikasutus
Eestist võiks saada Euroopa liider linnakaevandamises ning jäätmetest strateegiliste ja muude pöördelise tähtsusega ainete eraldamises.
Astume esimesi julgeid samme järgmisesse sajandisse – sajandisse, mida iseloomustavad ühiskonna, keskkonna ja majanduse proovikivid, mis jätkuvalt määratlevad ja eristavad eestlasi maailmas kui tehnoloogiliste avastuste ja tehnoloogilise arengu juhte ja uuendajaid.
Üha enam sõltub see tulevik, millest räägin, kaevandatavate maavarade avastamisest, arendamisest, kaevandamisest, tootmisest, kasutamisest ja taaskasutamisest.

ART LEETE: Handi ja metsaneenetsi ohvritaiad
Ohverdamine on osa argirutiinist ja rituaalsest elust, aga ka poliitiliseks võitluseks valitud vahend.
Ohverdusrituaalid on head põlisrahva üldise maailmataju mõistmiseks. Ohverdamise ajal jälgitakse paljusid üksikasju, mis kõik on tähenduslikud ja see on vana aja tarkuse tunnetamiseks hea võimalus. Põhjapõtrade annetamine jumalatele on harilik ja tingimata vajalik ohverdamise laad. Tavalisust näitab see, et iga põhjapõdra tapmine toimub ohverdustseremooniana, tähtsust aga see, et põhjapõtradega tehakse ka suured ohverdustaiad. Andmaks aimu ühe taia võimalikust tähendusrikkusest, kirjeldan kokkuvõtlikult 1996. aastal Num-to järve ääres toimunud riitust.

Arvustamisel
Carl Benedikt Frey „The Technology Trap“
Jaron Lanieri „Kümme põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeediakontod“
VII rahvusvaheline improteatrite festival „Tilt“
Eesti muusika- ja teatriakadeemia „Sügisfest“
Tõnu Õnnepalu „Aaker“, Kärt Hellerma „Medusa juuksed“, Berit Petolai „Meoma ümisevad tuuled“
mängufilm „Tähtede poole“ ja nukufilmid „Lammas Shaun. Farmigedon“ ning „Vanamehe film“
TABi võidutöö „Steampunk“
näitused: Kate Lyddoni ja Angela Maasalu „Throbwerk“, Art Allmäe „Tulge suudelge tulevase presidendi kätt“, Martin Parri „Toona. 1990. aastad: Balti riigid ja Venemaa üleminekuajastul“, Gustavo Sagorsky „Sonja“
ERSO kontsert „Mythos. Erkki-Sven Tüür 60“
Paavo Järvi esimene kontsert Zürichi Tonhalle orkestri peadirigendina
Toomteatri ja ERMi „Kaupo ja Lembitu“, Rakvere teatri „Nagu peeglis“

ESIKÜLG: Robi Jõeleht

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht