Sel reedel Sirbis

KARIN PAULUS: Nooblilt sadamas
Tallinna kunagine tööstusarhitektuur on linlaste seas popp. Noblessneri piirkond tundub aga juba liiga ilus, luksuslik ja valmis, et meelitada alternatiivi otsijaid.
On täiesti hämmastav, et viimastel kuudel on mul olnud peaaegu iga päev Noblessnerisse asja. Hipsterlikus Põhjala pruulikoja Tap Roomis oli suvistel õhtutel õllejärjekord nii pikk, et tundus, nagu oleks nõukogude aeg tagasi. Kevadel Tallinna linnruumi ja arhitektuuri avastamise ekskursioone („Open House Tallinn“) korraldades selgus, et kunagist tööstusarhitektuuri tahtis uudistama tulla vaata et liigagi palju inimesi. Arhitektuuribiennaali ajal näidati ühes külmas saras, millel on aga ägedad sihvakad proportsioonid, üht filmikest, veidi hiljem, „Disainiöö“ raames, olid targemad tulnud samasse mütside ja kinnastega moeetendust ning kohalikku kaupa vaatama. Äsja avatud Proto avastustehases imetleti aga uhkeid näitusi. Kai kunstikeskuse avamisele oli kogunenud nii palju rahvast, et nad ei mahtunud majja lausa ära: inimesed olid täiesti läbi vettinud, kuid moodsad ja õnnelikud.

LAURI LAANISTO: Pigista vähemalt üks silm kinni, kui täiust tahad näha
Isegi esteetilis-vormilised hinnanguid kõrvale jättes tekib küsimus, kas Roslingite raamat üldse erineb  me raamatulette täitvast tekstuaalsest soolapuhumisest.
Hans Rosling, Ola Rosling, Anna Rosling Rönnlund, Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad. Tõlkinud Helen Urbanik. Toimetanud Kristiina Ainelo. Kujundanud Villu Koskaru. Tänapäev 2018. 308 lk.
Roslingite raamat lõi pärast eelmisel aastal ilmumist tublisti laineid, sest selle lugemisest saadud silmi avavast kogemusest andsid häälekalt teada Bill Gates  ja teisedki selle ilma mõjukad. Nii nagu globaalsel tasandil, nii ka lokaalsel – näiteks Mihkel Kunnus oli raamatut kätte võttes skeptiline. Ta kahtlustas, et äkki kaubastatakse sellega leina, kuna raamat ilmus suuremalt jaolt postuumselt (juhtautor Hans Rosling suri 2017. aastal) ja ka alapealkiri tundus väga naiivne. Kuid lugemise järel korrigeeris põhjalikult oma arvamust ja nimetas raamatut lõpuks ülimalt tervistavaks teoseks, mida võiksid lugeda võimalikult paljud inimesed.

Algoritmi, esoteerika ja poeesia piirimail. Intervjuu Roland Snooksiga.
Austraalias Melbourne’is tegutsev Roland Snooks on omanimelise arhitektuuristuudio juht ja eksperimentaaluuringute platvormi Kokkugia kaasasutaja. Ta õpetab Melbourne’i kuninglikus tehnoloogiainstituudis (Royal Melbourne Institute of Technology, RMIT) ja juhib sealset arhitektuurirobotite laborit.

KASPAR VIILUP: Kodumaised hirmud
Urmas Eero Liiv: „Aasta eest mõtlesin, et kodumaist õudusfilmi oodatakse suurema põnevusega.“
Urmas Eero Liiv alustas oma filmikarjääri 1990. aastate lõpus dokirežissöörina ning jõudis õige pea televisiooni, kus jätkas tõsieluprojektidega. Tema esimene mängufilm, päris sündmustel põhinev triller „Must alpinist“ esilinastus 2015. aastal lõpus PÖFFil. Nüüd jõuab kinodesse tema teine linateos, reklaammaterjalide sõnul Eesti esimene õudusfilm „Kiirtee põrgusse“. Intervjuus tuleb juttu nii Eesti filmist kui ka ebavõrdsusest telemaastikul.

STEN HALJAK: Vihkan eksperimentaalfilme, sest ma alahindan nende mõju
Eksperimentaalfilmid on sama vajalikud kui narratiivsed filmid, aga jäänud praegu teenimatult varju.
Eksperimentaalfilmi ajalugu on sama rikkalik kui narratiivipõhiste filmide oma. Võib väita, et nad on arenenud paralleelselt ja üksteist täiustades. 1920. aastatel, Esimese maailmasõja järgses Euroopas hakkasid visuaalkunstnikud ja kirjanikud ründama ning naeruvääristama tavapäraseid arusaamu süžeest, tegelastest ning aja ja ruumi kasutusest teostes, mida nad pidasid kodanlikuks ja piiravaks, ja astusid vastu tüüpilisele arusaamale, et on ainult üks viis, kuidas filme teha.

RASMUS PUUR: Tõnis Kõrvitsa tänamatu töö
Omaloomingust palju rohkem on Tõnis Kõrvits teinud teiste muusika arranžeeringuid ja orkestratsioone.
Augusti keskel oma 75. sünnipäeva pidanud arranžeerija, helilooja ja dirigendi Tõnis Kõrvitsa loominguga on kokku puutunud ilmselt iga eestlane kas tema lastelaulude, laulupeo seadete või estraadiklassika arranžeeringute kaudu. Ometi on tema tööd ja teeneid eesti muusikas raske üle hinnata, kuigi hinnatud ja märgatud on teda minu meelest kahetsusväärselt vähe. Miks?

LIISA PUUSEPP: Transformatsioon keskkonnahariduses
Hoolimata sellest, et keskkonnateadmised on justkui kogu aeg meie ümber, oleme eestlastena keskkonnateadlikkuselt tavalist prügi sorteeriv metsarahvas.
Praeguses olukorras, mil noored reedeti kliimastreigivad, mil Maa ületarbimise päev (Earth Overshoot Day) liigub jõudsal sammul aasta esimesse poolde – sel aastal oli see 29. juuli,* mil rahvusvahelised raportid (sh IPCC ja IPBES) hoiatavad, et ökokatastroof on kohal, mil Eesti elanike suur keskkonnateadlikkus  tegudega kokku ei lähe, on vaja kõneleda keskkonnaharidusest. Mitte ainult sellest, kuidas info koolilasteni jõuab – seda edasi anda oskame niigi (tasub vaadata PISA testide tulemustabeleid, kus Eesti on esirinnas), vaid just sellest, kuidas omandatud info meie käitumises kajastub, kuidas õppimine on toetatud ning tänu sellele ühiskond terve ja elu hoitud. Silmas tuleb pidada sedagi, et õppijad pole vaid koolilapsed. Me kõik – vanusest hoolimata – oleme õppijad. Aju ei saa täis ega väsi uut omandamast.

Arvustamisel
Rooma Immanueli sonetiraamat
Toomas Jürgensteini „Kes sa oled taevas“
Andrus Kasemaa luulekogud „Mees otsib naist“ ja „Muusa“
Christopher Badcocki „Diameetriline vaim“
Vanemuise „Tere, kallis!“, Kuressaare teatri „Röövsaak“, Nukuteatri „Röövel Hotzenplotz“
näitused: „Lase oma tähelepanul … pehmeneda ja laiali valguda“, Dénes Farkasi „Unenägudest, mis sind äratavad“ ja Krista Möldri „Jah, siit ma käisin tihtipeale mööda“
VII Eesti noorte koorijuhtide konkurss, festival „Üle heli“ ja kontsert „Juhan 20“