Sel reedel Sirbis

Juubeliaastat tähistab Sirp tagasivaatega eripalgeliste aastakümnete peegeldusele lehe esikülgedel.

HENT KALMO: Tartu rahu ja ajaloo õppetunnid
Ei jäta just enesekindlat muljet niisugune Eesti, kes vajab – ja üha rõhutab, et vajab – kinnitust, et Venemaa ikka loobub, ka tänapäeval ja tulevikus loobub, oma suveräänõigustest Eesti üle.
Veebruaris hakatakse tähistama Tartu rahulepingu sajandat aastapäeva. Mineviku ja tänapäeva kokkusulamise poolest on see ehk isegi mõjuvam sündmus kui vabariigi juubel ülemöödunud aastal. Sest ikka ja jälle tavatsetakse rõhutada, et Tartu rahu – või vähemalt selle vaim – peab juhatama Eesti välispoliitikat ka tänapäeval.
Ajalehtede juhtkirjades selline päevakajaline toon muidugi ei üllata.

Väestav arhitektuur. Merle Karro-Kalberg intervjueerib Kuu arhitekte
Juhan Rohtla: „Keskkonnasäästlik eluviis sõltub inimesest: kui mugavustes järele antaks, oleks suur samm parema maailma suunas juba tehtud.“
Eelmise aasta lõpus välja antud Eesti arhitektuuripreemiate koore riisus Kuu arhitektide Joel Kopli, Juhan Rohtla ja Koit Ojaliiva paela-, hilisemasse suka- ja sokivabrikusse kavandatud uus Eesti Kunstiakadeemia (EKA) hoone. EKA maja pälvis kultuurkapitali arhitektuuripreemia, arhitektide liidu arhitekti aastapreemia ja sisearhitektide liidu preemia (sisearhitektid Tarmo Piirmets ja Raul Tiitus). Kuu arhitekte on varem tunnustatud ka riikliku kultuuripreemiaga ja EKA hoonet aasta betoonehitise tiitliga.

ANNELI PORRI: Haridus pärast tööstust
Ruumikasutaja tähtsustamine on nüüdisaegse tööruumi eeldus. Moodne institutsioon tuleb kaasa, järgneb õppija või töötaja vajadustele ja eelistustele. EKA uus maja on just selline.
2018. aasta sügisel alustas Eesti Kunstiakadeemia (EKA) õppetööd uues majas, kus on üle pika aja koos kõik osakonnad, stuudiod, ateljeed ja tugistruktuur. Sellest, miks EKA hoone Põhja pst 7 arhitektuuriliselt ja avaliku ruumi kujunduselt silma paistab, on pikemalt kirjutanud Triin Ojari Sirbis ja Carl-Dag Lige Majas. Nüüd kui kolm õppetöö semestrit uues hoones on möödas, on võimalik arutleda, kuidas hoone töö- ja õpikeskkonnana toimib ja miks.

JOHANNA TOOM: Head ruumi peab ikka jagama
Pärast aastatepikkust sõdimist oma kodu nimel on kunstiakadeemial see nüüd lõpuks olemas ja see on hoolimata hoone pisivigadest ainus, mis loeb.

EVI ARUJÄRV: Kui Geenius on surnud ehk Kust tuleb informatsioon?
Enne poliitiliselt laetud rahvusvahelistumise loosungeid peaks tulema rahvusliku muusikakultuuri sisuline väärtustamine.
Eesti süvamuusika üks kaunimaid armastusavaldusi on Artur Lemba „Armastuse poeem“. Kõik leksikonid annavad selle loomisaastaks 1916. „1916. aastal nägi Lemba professor Nalbandanjani viiuliklassis äsja Ukrainast saabunud imekena tütarlast Sofia Mogilevskajat. Vastastikune kiindumus tabas mõlemat silmapilkselt, juba paari kuu pärast abielluti, kaasavaraks mängisid nad vastses ühiskodus seda pühenduslikku pihtimust,“ räägib teose sünnilugu. Idülli viimane pilt on siiski vaid kujutlus. Sest 1954. aastast pärit kaustikus pealkirjaga „Minu mälestusi (Autobiograafia)“ on kirjas: „Ma sain Helsingist direktor Melartini käest kutse tulla õpetajaks Helsingi muusikainstituuti. [—] Soomes ma kirjutasin ainult mõne väiksema asja, muuseas ka oma „Poème d’amour’i“ klaveri saatel.“ Soomes viibis Lemba aastail 1921–1922.

Linnakirjanikul on ees töine aasta. Pille-Riin Larm intervjueerib Carolina Pihelgast.
Carolina Pihelgas loodab linnakirjanikuna tuua Tartu linnapilti kunsti ja kirjandust natuke ootamatul moel ning lükata käima esindusantoloogia koostamise.

Kuniks kunstis on misjonäre, pole häda midagi. Reet Varblane intervjueerib Corina L. Apostolit.
Corina L. Apostol on üks kolmest Tallinna Kunstihoone kuraatorist. Ta läbis tiheda rahvusvahelise võistluse ja on nüüd töötanud pisut üle poole aasta. Paar kuud tagasi esitleti Tallinnas tema ja Nato Thompsoni raamatut „Tee veel üks maailm võimalikuks“ („Making Another World Possible“). Raamatu andis välja mainekas Routledge’i kirjastus.
Corina L. Apostol kaitses doktorikraadi Rutgersi ülikoolis ja oli aastatel 2010–2016 Zimmerli kunstimuuseumis stipendiaat. Ta on aktivismiplatvormi ArtLeaks üks asutajatest ja oli ajalehe peatoimetaja. Möödunud juunis kureeris ta Helsingi kunstiülikoolis festivali „Kosmopolitism, seltskond ja ühiskond“ („Cosmopolitics, Comradeship, and the Commons“).

ENELI KINDSIKO: Teaduse rahastamisest ehk Miks me raiskame 14 tööaasta jagu teadlaste aega?
Teadlastel on igal aastal kaks tähtsündmust – märts, mil tuleb esitada personaalse uurimistoetuse taotlus ning oktoober-november, mil selguvad rahastuse saanud projektid. Palju on räägitud edukuse määrast. Võrreldakse valdkondi ning nenditakse, et aasta-aastalt läheb konkurents järjest tihedamaks, aga ei ole selgitatud, kuidas näeb välja grandi taotlemise protsess ja otsuse analüüsimine grandi taotleja silmade läbi. Täpsemalt, selle noorteadlase silmade läbi, kes esindab alahinnatud valdkonda – sotsiaalteadusi, kus näiteks stardigrandi saamise protsent oli 2019. aastal kõigest 6. Seda protsenti arvestades on sotsiaalteadlase karjäär nukker valik ja raske on seda noortele soovitada.

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest
I osa. Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi
„Eestlased on nõiarahvas!“ kiputakse ütlema. Aga nõiarahvas ei ole me sugugi kogu selle tänapäevase new age’i virvarri kontekstis, vaid eelkõige oma ravimtaimeteadmistega. Maailma silmas pidades olgu lisatud, et kreeka keeles tähendab sõna pharmakeús (φαρμακεύς) ühtaegu farmatseuti, mürgisegajat ja nõida.
Pole vist perekonda, kelle köögiriiulil ei ole kümmekond purki kuivatatud taimedega, millel uhked sildid „Pärnaõied“, „Raudrohi“, „Kummel“ jne.

MELE PESTI: Tõmbejõud. Miks tasub mõneks ajaks metropoli kolida ja mis seal esialgu ehmatada võib?
Käisin hiljuti Tallinnas. Tähistasime koos Sirbi rahvaga toredasti läinud aastat. Mind ei oldud ammu nähtud ja nii küsis üks ja teine hirmus vanast ajast veidi tuttav inimene: „Oot, aga kus sa siis õieti eladki?“
„Noh, Saaremaal. Kuni täna hommikuni.“
„Ja kus sa homme elad?“
„Berliinis.“
Järgnesid loogilised teemajätkajad: „Kui kauaks?“ ja „Mida sa seal tegema hakkad?“ või siis ka lihtsalt „Miks ometi?“.

Arvustamisel
Eesti Rahvusballeti „Alice Imedemaal“
Vilmos Kondori „Budapest noir
Janika Kronbergi „Seitse“
Nasir-e Khusravi „Kahe tarkuse ühtsus“
näitus „Maša Ivašintsova – chiaroscuro
mängufilmid „Maria paradiis“, „1917“ ja „Judy“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht