Sel reedel Sirbis

Sel reedel Sirbis eriolukorra abimeetmed kultuurile. Järgmine Sirp ilmub laupäeval, 2. mail!

REET VARBLANE: Kultuurkapitali eristipendium
Kertu Saks: „Eristipendiumid on küll vajalik lisameede, kuid tahame kõiki kultuuri- ja spordiinimesi julgustada toetust taotlema eelkõige kultuurkapitali tavavoorude kaudu.“
Kuni 30. IV saab kultuurkapitalile eriolukorrast tingitult esitada eristipendiumi taotlusi. Ettepanekuid saavad teha tegevusvaldkondadega seotud juriidilised ja füüsilised isikud, sealhulgas abivajajad ise. Kultuurkapitali tegevjuht Kertu Saks avab eristipendiumi tausta.

MARIA-KRISTIINA SOOMRE: Toetus vabakutselistele loovisikutele
Seoses eriolukorraga on valitsusel kultuuriministeeriumi eelarves kavas loovisikute ja loomeliitude seaduse alusel makstava loovisiku toetuse vahendid neljakordistada.
Loovisikute ja loomeliitude seadus kehtib 2005. aastast, sama kaua jagatakse toetusi vabakutselistele loovisikutele, kes on kaotanud oma loometöö eest saadava sissetuleku. Toetus seisneb kuue kuu jooksul makstavas miinimumpalgas, millega kaasnevad ka sotsiaalsed tagatised, sealhulgas loovisikule ilmselt kõige olulisemana ravikindlustus. See on abiraha töötule loovisikule, kelle tegutsemisvorm ei võimalda mahtuda riigi tavapärastesse sotsiaalsete tagatiste mudelitesse. Toetust vahendavad tunnustatud loomeliidud, kuid alati on toetust taotleda saanud ka need loovisikud, kes liitu ei kuulu – selleks on kultuuriministeeriumi eelarves vastav reserv.

MARIA MÖLDER: Kultuurkapitali eristipendium muusikavaldkonnas
Kultuurkapital ootab hiljemalt 30. aprillil ka muusikavaldkonnas tegutsevatelt era- ja juriidilistelt isikutelt ettepanekuid eristipendiumi eraldamiseks.
Kultuurkapital on eriolukorras muutnud raha jagamise põhimõtteid ja loonud eristipendiumi, et valdkondi paremini aidata. Helikunsti sihtkapitali nõukogu esimees Marje Lohuaru räägib muudatustest muusikavaldkonna vaatenurgast.

VAHUR AFANASJEV: Kuidas peab elama?
Kultuuritoetused peaksid olema proportsioonis riigieelarve, keskmise palga ja majanduskasvuga.
Panin ühe luulekogu pealkirjaks „Kuidas peab elama“. Millegipärast küsimärgita, ehkki pidasin silmas vene kultuurist pärit eksistentsiaalset õhkamist – „Как жить?“. Mõni lugeja võttiski seda justkui juhiste jagamisena. No las võttis pealegi. Katkuajal, mil surve on ühtaegu majanduslik ja vaimne, on õhkamiseks taas põhjust. Seal on vist luuletuski Annikast, kes õpib moosi keetma.
Kirjaniku ellujäämise osas võib postuleerida, et loovisiku elu on niikuinii pidevas kriisis, kindlasti ka majanduslikus mõttes. Kirjanikupalka saavad vähesed ning seegi ei kesta igavesti. Kui majanduses on asjad korras, võib kirjanik alati palgatööle minna. Mõnele on see hullem kui surm. Praegu on palgatööga kitsas. Tõsi, trummarist sõber, kellel päevapealt esinemisotsad kadusid, käib metsa istutamas. Väike raha, kuid asi seegi.

PILLE_RIIN LARM: Kirjarahva abimeetmed
Võidakse ju arvata, et erinevalt teistest loomeinimestest kirjanike elu ja toimetulekut eriolukord palju ei mõjuta. Nii see siiski ei ole. Ka kirjanike ja tõlkijate kalendris on esinemised ja reisid, suletud raamatupoodide tõttu võivad kirjastused edasi lükata teoste ilmumise jne. Seetõttu on neilgi põhjust kuni 30. aprillini taotleda Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitalist eristipendiumi.

DAIGA RUDZĀTE: Läti Kultuurkapital ja eriolukord.
Edgars Vērpe: „Lätis pole sellist „pead“, kes ütleks, et kultuurivaldkonnad, sõltumata sellest, kas suudavad tagada rahavoo, on siiski tähtsad, sest need loovad riigi kuvandi.“
Läti Kultuurkapital asutati 1920. aastal kultuurifondi nime all ja taastati 1998. aastal paljuski Eesti Kultuurkapitali eeskujul. Praegu, mil erarahastus on peaaegu täielikult ära langenud, lasub just kultuurkapitalil kultuuri elushoidmisel suur vastutus. Läti kunstiportaali arterritory.com peatoimetaja Daiga Rudzāte  vestlus Läti Kultuurkapitali tegevjuhi Edgars Edgars Vērpega ilmus kunstiportaalis 17. IV.

PEETER OLESK: Julgeolek ja köide sellekohast
Kaitsepolitsei aastaraamat heidab valgust nii õiguskuulekuse kui ka õigusloome probleemidele.
Kaitsepolitseiameti aastaraamat KAPO 100. Koostanud Harrys Puusepp. Kaitsepolitseiamet, 2020. 76 lk.
Mõnikord ütlevad ka väga kogenud arstid mõne kriitilise katsumuse või aeglaselt paraneva haava kohta, et „unustage ära!“. Ma ei pane seda pahaks, kuigi ravim pole see lauseke kohe kindlasti mitte ning järelikult ei saa seda ka ordineerida ei kliiniliselt ega konsiiliumlikult. Ent kuni püsivad eesti keel ja tema mälestised, seni ei ole võimalik soovida, et unustataks ära sõna „julgeolek“ ohtlik pahupool. Ei kao meelest see asjaolu, et sõna „julgeolek“ seostus kauem kui pool sajandit nõukogude võimu loodud repressiivorganisatsiooniga mis tahes konkreetses vormis, olgu selleks siis kas genotsiid või küüditamine või aktiivne vaen teisitimõtlemise vastu või militaarne sekkumine teise riigi siseasjadesse. Unustada see kõik ära tähendaks rahvuslikku enesesalgamist, iseasi, et karistusõigus on nendes küsimustes võrdlemisi sporaadiline ja väga harva preventiivne.

JOONAS KIIK: Mis su elu, va sitikas, koa maksab?
Ratsionaalsus on hea põhimõte, kui see on tegelik, mitte pseudo.
Ikka öeldakse, et head kriisi ei tohi raisku lasta. Lihtne öelda. Kuidas sa keskendud uutele võimalustele, kui maja põleb, maailm variseb ja kogu ellujäämisest üle jääv jaks, kui seda üldse on, läheb sellele, et päästa, mis veel päästa annab? Pole õige hetk hakata põhiprintsiipe kaaluma või ümber vaatama, või esitada küsimusi, tuleb läbi ajada sellega, mis on, eks pärast kriisi näis. Pärast, paremail aegadel pole jällegi erilist põhjust suures kriisis karastunud tarkvara välja vahetada. Ja nii ta jääb, ring kordub, kuni elu ise halastab ja kinni jooksnud põlvkonna välja vahetab.

Tiit Riismaa: Kuidas äratada valitsusi?
Algava tulekahju saab ära kustutada kas või pöidlaga, kui midagi paremat käepärast pole. Kui tuli on aga juba suureks läinud, siis ei pruugi tema summutamiseks jätkuda kogu maailma veest. Erinevalt tuumaplahvatusest on COVID-19 epideemia aeglane ahelreaktsioon, mis on saanud alguse võib-olla ainult ühest inimesest kes teab kus maailma nurgas. Nakkus levib aga eksponentsiaalse seaduse järgi, haigestunute arv mingi ajavahemiku jooksul korrutub näiteks kahega või ka mõne muu, veel suurema arvuga. Mida varem plahvatuslikele protsessidele jälile saadakse, seda parem. Pandeemia lõpeb sama ootamatult, kui algas. Mida karmimad on piirangud, seda varem saabub ka murdepunkt. Kui liikumispiiranguid oskamatult vähendada, järgneb järelpuhang, mis võib olla esialgsest hullemgi.

KAJA KANN: Mõned mõtted lihtsalt tulevad pähe võõrkeelsena
Kui käsitletavad teemad ei klapi kokku ülejäänutega ega kõla kaanonina Eesti teatriruumis, siis sõnad ja mõtted tulevadki vahel pähe võõrkeelsena, kuna eesti keeles pole kellegagi dialoogi pidada.
Jaanuaris juhtis Sirbi teatritoimetaja Tambet Kaugema tähelepanu peamiselt Sõltumatu Tantsu Laval ja Kanuti gildi saalis etenduvate lavastuste ingliskeelsete pealkirjade rohkusele. Veel enne seda arvas kultuurikriitik Meelis Oidsalu eelmise teatriaasta kokkuvõttes, et viitsimatus panna lavastustele eestikeelseid (paralleel)pealkirju võtab lavastuselt pigem tüki ära kui lisab. See käivat mõlemale mehele lausa närvidele.

KRISTJAN PEIK: Reidi tee kui sümptom
Küsige endalt, kas Reidi kergliiklustee ja vaba aja ala oleks loodud ka juhul, kui magistraali poleks ehitatud.
Reidi tee senise kujunemisloo võib jaotada kolme etappi. Esimene hõlmab tee mõtte väljakäimise ja tulise vaidluse selle asjakohasuse üle. Seejuures kerkis esile kaks kardinaalselt lahknevatest mõttemallidest kannustatud leeri: ühel pool jäiga majandus- ja autokesksuse ning teisel kestliku ja tasakaaluka linnaplaneerimise pooldajad. Teine faas on tee ehitamine. Selleni jõudmine ütleb meile mõistagi, kumma leeri huvid jäid peale. Ehitusetapp kätkeb ka veel sammu, millega kinnistati võitjate üleolek ja soovimatus vastu tulla teise poole ettepanekutele, millega enne tee ehitamist oli nõustutud. Pean siin silmas otsust laiema maantee kasuks ehk taganemist MTÜdega kokku lepitud lahendusest. Kolmandasse ehk ehitusjärgsesse, idee teokssaamist tähistavasse, praegust aega iseloomustavasse faasi jõuti 2019. aasta novembris, kui kogu Reidi tee avati.

TRIIN TALK: Praegu on parim aeg luua taristu säästva turismi arendamiseks
Algaval suvel on võimalik valmistuda uueks turismi tõusulaineks, õppida vigadest ning ehitada rahulikult välja säästlikkust toetav infrastruktuur.
Kui me 2019. aasta sügisel Tallinna vanalinna väliskülastajaid käsitleva uuringuga alustasime, olid rahvusvahelise turismi mahud aastakümneid järjest kasvanud ning see tendents näis vääramatuna. Praegune eriline olukord on selles valdkonnas kaardid põhjalikult segi löönud. Head kriisi ei saa aga raisku lasta: just algaval suvel on võimalik valmistuda uueks turismi tõusulaineks, õppida eelmisel kõrgperioodil tehtud vigadest ning ehitada rahulikult välja vajalik infrastruktuur, mis võimaldab arendada turismi keskkonda ja vanalinna säästvamalt.

ANNE AAVIK: Tuhande seast Baieri riigiooperi stuudiosse
Mirjam Mesak: „Õnn on see, kui olen suutnud oma rolliga inimesteni tuua midagi, mis neid ühel või teisel moel puudutab.“
Ta pole veel 30aastane, aga on jõudnud esitada kümme rolli Saksamaa ühe tippooperimaja, Baieri riigiooperi laval, kuhu ta valiti ligi tuhande laulja hulgast. Seni on Eestist väljaspool saavutanud edu pigem metsosopranid – veidi harvem hääleliik kui lüüriline sopran nagu Mirjam Mesak. Tänavu pälvis ta Baierimaa kunstide auhinna ja ilmub tema esimene DVD. Sellele on salvestatud Tšaikovski ooper „Jolanthe“, kus Mirjam Mesak esineb nimirollis.

TRISTAN PRIIMÄGI: Jupiteri tõus
Toomas Luhats: „Jupiter.err.ee on tasuta ja seda ei ole plaanis muuta.“
22. aprillil avas Eesti Rahvusringhääling uue veebikanali Jupiter. Mõnele uue kanaliga seoses tekkinud küsimustele vastab Jupiteri peatoimetaja Toomas Luhats.

GREGOR TAUL: Tüpoloogiline paopunkt
Ükskõik, kuidas loovisikud Brüsselisse ka sattunud ei ole, on sellest linnast ja üldse Belgiast kujunenud üks ulgueesti aktiivsemaid kunstikeskusi.
Sten Eltermaa (sünd 1986) on Tallinnas, Tartus, Portos, Haagis ja Brüsselis filosoofiat ja vabasid kunste õppinud kunstnik ja kirjutaja, kes on olnud kunstiväljal tegev 2012. aastast saati. Tema esimene suurem isikunäitus „Brüsseli prelüüd: liminaalne tsoon“ toimus 2017. aastal Tartu kunstimuuseumis. Draakoni galerii veebruarikuist „Läbipaistvuse registrit“ võib pidada eelmise väljapaneku laiendatud ja ehk ka lõpule viidud arenduseks. Kui esinemist „Noore Tartu“ seerias võis kontekstist tulenevalt pidada institutsionaalseks proovilepanekuks, siis kunstnike liidu esindusgaleriis debüteerimine tähendab kunstivälja usalduskrediidi õigustamist ja esimeste (vägagi jõuliste) sammude astumist etableerumise suunas.

TANEL TAMMET, INNAR LIIV: Euroopa oma tehismõistus
Parem integreerumine Euroopa digisüsteemidega toob meid geograafilisest kolkast päris-Euroopasse.
Euroopa majandused on digitaliseerimise rongist hakanud maha jääma ning ELi juhtkond püüab olukorda poliitiliste suunistega ümber pöörata. Äsja avaldati kolm suunavat dokumenti, kuhu liikmesriikidelt küsitakse ideid ja täiendusi Euroopa digitaalsele tulevikuvisioonile ning tehismõistuse arendamisele, andmete kogumisele ja kasutamisele.

MELE PESTI: Pilk Berliinist IV. Lähedus isolatsiooni tingimustes
Pandeemia-Berliini linnaruum on kohati isegi toredam kui seni ja ergutab loovust.
Berliner on eriolukorra ajal kaasinimese vastu avalikus ruumis hoopistükkis lahkem kui seni. Nii on see vähemalt laiadel varjulistel kõnniteedel Charlottenburgi linnaosas. Õhku ja olemise ruumi on siin ka tavaelus: ei pea töölõunale suunduva massi või lapsekärude vahel trügima, nagu kesklinnas või hipsteriasumis. Nüüd on siin kandis eriti rahulik, nagu tavaliselt mõnes Eesti väikelinnas.

Arvustamisel
Erik Tergi „Mehed teisel pool malelauda“
Olga Tokarczuki „Aja oma atra läbi koolnute kontide“
Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“
Kinoteatri „Eriolukord ruudus“
lühifilmikassett „Värske veri. Parimate kavatsustega“
mängufilm „Kaks paavsti“