Sel reedel Sirbis
EPP ANNUS: Moskva küll keelas, aga ka muutused said alguse sealt
Kunstiinstitutsioonides väljendati korduvalt vajadust selgete ja täpsete instruktsioonide järele,kuidas teostada eksimatult ette nähtud ideoloogiline ja metodoloogiline pööre.
Krista Kodres, Kristina Jõekalda, Michaela Marek (toim). A Socialist Realist History? Writing Art History in the Post-War Decades. Böhlau Verlag, 2019. 280 lk.
Pandeemia on meid kõiki sundinud oma elu ümber häälestama. Neile, kes on olnud koduseinte vahele surutud, on see aeg küllap sisaldanud vastakaid mõtteid ja tundeid: ängistust ja ebakindlust, igavust ja väljapääsutust, kergendust, väsimust, mõnusust, tüdimust, hirmu, muret. Kindlasti pole ma ainus, kel on olnud raskusi keskendumisega. Miks teha kirjatööd, mis praegust aega otseselt ei kõneta? Siiski, kui tuttavad vahetasid mõtteid telesarjade üle – nii mõnigi vaatas üle vanu lemmikuid või tõmbas internetiavarustest seni nägemata jäänut –, siis leidsin, et nõukaperioodi kultuurikihtide lappamine võib vabalt täita sedasama mugava ajatäite funktsiooni. Vaatasin näiteks 1974. aasta Gruusia tantsufilmi „Veria kvartali meloodiad,“ lugesin järjest Vera Panova romaane ja sinna otsa Sonallah Ibrahimi romaani „Jää“ (Ibrahim õppis aastatel 1971–1973 välisüliõpilasena Moskvas). Nii oli meeleolutaust loodud, et võtta kätte ka tõsisemat süvenemist nõudev raamat.
JUHAN SOOMETS: Robocop kunstisaalis
Eriolukorras netti kolinud kultuuri suurim häda tundub seisnevat paratamatus konkureerimises kõige netis leitavaga.
Taaniel Raudsepa viimane töö Tallinna Kunstihoone juhatajana oli hiilgav sooritus kunstiteoste ja -näituste esitamisel kaugvaatamise vallas: „Eriliselt hea meel on lõpetada oma töö Tallinna Kunstihoones üsna kindlalt maailma parimat vaatamiskogemust pakkuva virtuaalnäituste platvormi avamisega.“
ANNELI PORRI: Kunstiõpe köögilaual
Aeglasi muudatusi hariduses eriolukord kiirendas. Nüüd on ülitähtis need õppetunnid edasiseks meelde jätta.
Me elame suurepärasel ajal. Kahe kuuga on hariduses toimunud muutused, mis tavaoludes võtaksid aastaid. Oli võimalik teada saada, kuidas õpilased tegelikult õpivad, kas nad oskavad õppida ja mis neid motiveerib. Uurisin, kuidas on kunstiõpetajad lahendanud kunsti kaugõpetamise. Tänan Jane Rauda, Eve Allsood ja KUHI grupi õpetajaid oma kogemuste jagamise eest.
MARIA MÖLDER: Uus aeg kultuurikorralduses nõuab uutmoodi õpet
Probleemipõhine õpe peaks kultuurikorraldajale andma kogemuse, kuidas muutusi uurida ja ellu viia ning teadmise, kuidas seda teha.
Kultuurikorralduse valdkonnas on praegu, mil paljude valdkondade lähitulevik on ebaselge, üle hulga aja vajadus tõepoolest kiirete ja põhjalike muudatuste järele. Juhtumisi on ka Eesti muusika- ja teatriakadeemia ja Estonian Business Schooli ühine kultuurikorralduse kaheaastane magistriõpe sügisest üles ehitatud täiesti uutmoodi. EMTA kultuurikorralduse õppejuht Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš tutvustab probleemipõhist kultuurikorralduse õppekava. Sellel õppida soovijate dokumente võetakse vastu veel 25. juunini.
KALVER TAMM: Kuidas ma elus esimest korda autokinos käisin
Tartu Elektriteatri autokinos liikus ringi üks päris viisaka välimusega rebane ja näidati „Keskpäevast praami“, eesti klassikat.
Leiba ja tsirkust! Leivapuudust eriolukord ei põhjustanud, tsirkusega olid aga lood üpris kurvad. Teatrid ja raamatukogud olid kinni, spordivõistlused keelatud. Kinomaja võis ainult eemalt vaadata. Meelelahutusnälga tuli kustutada koduste vahenditega. Veebi sirvides on ehk jäänud silma pilt end diivanil pikaks sirutanud dressipükstes meesterahvast, kes hellalt telekapulti pihus hoiab. Aasta tagasi oli tegemist laisa töllakaga, sel kevadel aga vastutustundliku koroonaennetajaga. Ühelt maalt läks selline ennetustegevus aga küllaltki tüütuks. Nii et kui leevendusmeetmetega jõuti sellesse faasi, et lubatud on teisaldatav ekraan õhku täis puhuda, sellele film projitseerida ja hulgal oma autosse suletud inimestel seda ilmaimet pealt vaadata, siis ei olnud neid inimesi raske leida.
ILONA GURJANOVA: Disainerite tunnustamine ja disain heaolu teenistuses
Praegune kriis on eredalt välja toonud teadusuuringute vajalikkuse, hea disaini osatähtsuse ning puudused teadus- ja disainivaldkonna koostöös.
COVID-19 tingitud kriisi tõttu muutub maailm kiiresti. Paljud töökohad muutuvad täielikult ning meie lapsed hakkavad töötama erialadel, millest meil aimugi pole. Praegu pole selge, kui kiiresti võivad taastuda üleilmne majandus ja tööstus ning kuidas muudab tehnoloogia edaspidi tööhõivet ja karjäärivõimalusi. Oleme saanud looduselt selge signaali: masstootmine ja ületootmine on out, väikse tiraažiga, ready to produce personaliseeritud jätkusuutlikud tooted in.
Kaanetekst
Kaanetekst. „Formaalselt on tegu raamatu, filmi või muu toote lühitutvustusega, mis kuulub enesestmõistetavalt moodsa kirjastamise juurde, aga sellel võib olla ka kultuuri- või kirjanduskriitilisi pretensioone,“ sedastab Janek Kraavi „Post-sõnastiku“ sarja LI loos (Sirp 2. V 2020). Mõnel raamatul ei olegi veel kaaneteksti, teisel on, aga pisut pretensioonitu, kolmanda kaanetekst on lihtsalt haip. Proovigem uues rubriigis ise teisiti.
Kirjutavad Janek Kraavi, Hanna Linda Korp, Karl Martin Sinijärv ja Pille-Riin Larm.
MERLE KARRO-KALBERG: Kui maja on liiga suur
Sadala kauplus-söökla juhtum tõstatab suurema küsimuse, mida teha nõukogudeaegsete teenindushoonetega. Kas lammutamine on tõesti ainuvõimalik tee?
Ajal, mil koolid kinni pannakse ja suuremasse asulasse kolitakse, vallad ühendatakse, vallavalitused jäävad tühjaks ning pangaautomaat on kättesaadav lähimas linnas, jääb tihti seal asulat koos hoidma ja südamena tuksuma kohalik kauplus. Paljud väikekauplused tegutsevad praegugi veel hoonetes, mis olid Nõukogude ajal selleks otstarbeks ehitatud. Tihti on need eriprojekti järgi valminud hooned, millest võib nii mõndagi välja lugeda toonase eluolu ja poepidamise kohta. Kõiki neid pole mõtet ja otstarbekas kaitse alla võtta, kuid võib juhtuda, et ilma riikliku kaitseta ei pruugi seda ajastukihti meie maa-asulatesse alles jäädagi. Üks näide sellest, et nii võib juhtuda, on Sadala kauplus-söökla hoone Jõgevamaal
Julgus katsetada ja oskus jutustada tähenduslikke lugusid. Aija Sakova intervjueeris Briti Raamatukogu innovatsioonilabori juhatajat, rahvusvahelise mäluasutuste innovatsioonilaborite ehk GLAM Labsi võrgustiku asutajaliiget Mahendra Maheyd. MAHENDRA MAHEY: „Tehisintellekt ja masinõpe ei ole mingi imerohi. Õnneks on väga palju asju, mida inimesed teevad palju paremini kui arvutid.“
VEIKO MÄRKA: Oli see Mati, mis ta oli, aga Vahing on hull. II osa
Eesti kirjanikud eesti näidendites. Kirjanikunäidend on paratamatult ideenäidend, kus põnev süžee ja haaravad näitlejatööd on lisaväärtus.
Kirjandusloost kirjandusmänguks. Kuni 1990. aastate keskpaigani oldi literaadinäidendites kultuurilooline: püüti olla usutav ja tõsiseltvõetav. Ehkki skeptilisemale vaatajale oli ammu selge, et päris nii need asjad käia ei saanud, sest ajalugu kordub farsina, eriti teatris.
Siis hakkas varjatud mäng muutuma varjamatuks (tegevusaja ja -ruumi segipaiskamine, näitlejate järsk ümberkehastumine eri tegelasteks jne). Tõsi, kultuurilooline suund pole siiani päriselt kuhugi kadunud ning selle elemente ilmneb ka kõige peadpööritavamalt traditsioone hülgavates näidendites (nagu juba käsitletud „Koidula veri“). Võib-olla mõjub näidendisse ja selle lavastusse kätketud informatsioon nii isegi efektiivsemalt, sest mängu kaudu õppimine on lihtsalt õppimisest kaasahaaravam. Üks on kuulutada lavalt, et Tuglas oli põlu all, teine asi visata selle näitamiseks talle tekk peale.
PEEP PALUMAA: Kuidas elab Eesti teadus?
Kuna me ei tea, missugune kriis või skandaal meid ees ootab, on mõistlik hoida igaks juhuks toimekana mitme valdkonna spetsialiste – toetada teadust laiapõhiselt.
Teaduse koha üle on meie ühiskonnas varemgi arutletud. Uskumatu, kuid juba 2002. aastal alustati teadus- ja arendustegevuse strateegiaga „Teadmistepõhine Eesti“, mida on järgitud kolmes etapis (2002–2006, 2007–2013, 2014–2020) kuni käesoleva aastani. Seega teaduse tähtsust tunnetatakse ning seda on peetud meie majandusliku ja ühiskondliku edu eelduseks. On 2020. aasta ja paras aeg küsida, kas oleme endiselt teaduseusku.
AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest IV osa. Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai
„Vanainimese hais!“ oli kombeks noortel paarkümmend aastat tagasi hüüatada, kui satuti mõnele 50aastasele rätikandjale liiga lähedale. Ja nii ei teagi nad nüüd ise samas eas, mis selle „vanainimese haisu“ taga peitus. Millegipärast on kunagine imerohi – palderjanitinktuur vajunud vähehaaval aegade hämarusse ja teda teatakse rohkem kassiviina kui inimeste ravijana. Seevastu palderjani nüüdisaegsed ravimvormid on teinud lausa teadusliku tähelennu. Küllap leidub neidki lugejaid, kes mäletavad eelmise sajandi keskpaigast ja hilisemastki tõelist universaalset rahvarohtu, millega raviti kõike alates külmetusest ja venitusest kuni paha tujuni välja – eeterpalderjani. Eesti ajal valmistati seda ametliku eeskirja järgi apteegis, aga hiljem kodusel teel, näiteks lisati palderjanitinktuurile paras kogus eetrit ja piiritust vahekorras 1 : 2 või siis tehti palderjanitõmmis otse eeterpiiritusega. Kõlbas sisse võtta, kõlbas peale määrida, ja see kaugete aegade lõhn …
MELE PESTI: Pilk Berliinist V. Ütle mulle, kus sa elad …
Iga linnaosa nimi toob berliinlase vaimusilma ette värvika rea stereotüüpe, mida selle kandi elaniku puhul eeldatakse.
„No kus sa seal Berliinis siis elad, mis linnaosas? Ohoh, Charlottenburgis?! Nii peenes kandis siis.“ Nii toksib vestlusprogrammis kunstiteadlane Harry Liivrand, kolleeg Areeni toimetuse päevilt. Ma ei taju irooniat, pigem positiivset üllatust.
Arvustamisel
Epp Annuse „Sotskolonialism Eesti NSV-s. Võim, kultuur, argielu“
Art History in the Post-War Decades“
Märt Lauri „Mürgiallikad“
näitused: Mihkel Ilusa ja Paul Kuimeti „Lõputa lugu“, Peeter Talvistu kuraatorinäitus „Esmaspäeval oli meil siin veel lumine“ ja Eike Epliku „Biomass – kummitus nurgas“
aktsioon „Eesti teatri päästmine“
Haapsalu õudusfilmide festival