Sel reedel Sirbis

JAAK ALLIK: Nõnda arvas Käbin …
„Mida Käbin arvab?“, „ma kaeban Käbinile“, „kas te Käbiniga olete rääkinud?“ – need oli Eesti NSV poliitleksika igapäevased fraasid rohkem kui veerandsajandi jooksul.
Johannes Käbin, Aastate ja kauguste tagant: mälestused ja päevikukatked. Tõlkinud Veronika Einberg. Toimetanud Olev Liivik, keeleliselt toimetanud Eha Kõrge. Kujundanud Mari Kaljuste. Saatesõna kirjutanud Tõnu Tannberg. Varrak 2020, 392 lk.
Johannes Käbin oli 28 aastat (1950–1978) Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär. Kui NLKP KK peasekretäri võimutäiust on võrreldud isevalitsejate omaga, siis sama kehtis ka väiksemate haldusüksuste (liiduvabariigid, oblastid, rajoonid) peremeeste kohta nende hooleks usaldatud territooriumidel. Esimese sekretäri tahte vastaselt ei saanud kellegi peas, piltlikult öeldes, juuksekarvagi liigutada. Kõik vähegi tähtsatesse ametitesse määramised ja mahavõtmised, autasustamised ja karistused (ka kohtulikud), elamispinna ja autosostulubade jagamised, turismituusikud ja väliskomandeeringud, raamatute trükki lubamine ja teatrilavastused said toimuda ainult esimese sekretäri tahte järgi.

ÜLO MATTHEUS: Kas surra või armastada?!
Meil on hirmsasti vaja olla teistega koos ning meile oluliste inimeste puhul lähemal kui meeter. See on sama eluline vajadus kui hingamine.
Paolo Giordano, Nakkuse kütkes. Elu taudi ajal.  Itaalia keelest tõlkinud Kaidi Saavan, toimetanud Teele Saul, kujundanud Villu Koskaru. Tänapäev, 2020. 64 lk.
Elo Selirand, Koroonalahing Kuressaare haiglas. Toimetanud Mari Karlson, kujundanud Virge Ilves, kaaneillustratsioon Oskar Suurorg. Elu eesliinil. Tänapäev, 2020. 176 lk.
Kas surra või armastada?! Nii võiks kokku võtta valiku, mille pandeemia on meie ette pannud. Sellele küsimusele tuli ja tuleb veel praegugi vastata iga kord, kui keegi tahab näha ja kallistada oma lähedasi, teades, et selle hind võib olla nende ja võib-olla paljude teiste nakatumine ning halvimal juhul surm. Koroonastatistika kõneleb ilmselt ka rahvuslikust temperamendist. Arvude põhjal võib järeldada, et ameeriklased või itaallased on valmis pigem eluga hüvasti jätma, kui et loobuvad kontaktist lähedastega. Selle artikli kirjutamise ajal on nakatumise ja ka suremuse eesotsas USA, Brasiilia, Venemaa, Ühendkuningriik, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Türgi.

KARIN BACHMANN, MERLE KARRO-KALBERG: 2 + 2 = ?
Karantiiniaeg näitas, et meie rohetaristu on puudulik: kogunetakse ühtedesse ja samadesse kohtadesse, sest häid ja mõnusaid paiku ongi vähe.
COVID-19 tingitud isolatsioon ja karantiin näitasid üsna ilmekalt kätte väliruumi kitsaskohad: avalikku ruumi on meie linnades ikkagi liiga vähe ja rohetaristu ei pidanud koormusele vastu. Kunagi pole juhtunud, et politsei oleks pidanud matkaradadelt inimesi tõrjuma ja parkides rahulikke kodanikke laiali ajama. Kui mõelda sellele, et sügiseks ennustatakse uut haiguslainet ja piiranguid, siis tuleks mõelda, mida teha teisiti, et värskes õhus jalutamine poleks kuritegu. Asi pole ju selles, et inimesed oleksid midagi valesti teinud.

MARIA MÖLDER: Normaalne kontserdielu ei hüüa tulles
Marko Lõhmus: „Eriolukorra kehtestumisel hoidis kultuuriministeerium initsiatiivi ja reageeris kiirelt. Eriolukorra lõppemisega seoses on aga rohkem muutujaid ja osalisi.“
Kogu kultuurivaldkonnal, sealhulgas kontserdikorraldajail, on tulnud eriolukorra tõttu kiirelt kohaneda. Seega on põhjust küsida Eesti muusikanõukogu juhatuse ja kriisinõukoja liikmelt Marko Lõhmuselt ning Live Music Estonia juhilt Henri Roosipõllult, milline on olnud poliitiliste kiirotsuste mõju muusikavaldkonnale, aga ka seda, kui selge on praegu raamistik, milles valmistutakse algavaks kontserdisuveks. Pandeemia põhjustatud kriisiolukord on esile toonud kitsaskohti ja küllap on nüüd kohane mõelda, kuidas edaspidi hakkama saada.

KÄTLIN KALDMAA: Kasuemakeel
Mitme keele vahel elamine ja neis läbisegi kirjutamine on tänapäeva maailmas üha tavalisem.
Jõudsin juba palju aastaid tagasi veendumusele, et kõige tähtsam kingitus, mille lapsele ellu kaasa saab anda, on mitmekeelsus. Kakskeelsus vähemasti, olgu need keeled kui tahes väikesed või suured – mida erinevamad, seda kasulikum järgmiste keelte omandamise seisukohalt.
Kes ei ole kuulnud toredaid lugusid kakskeelses peres üles kasvanud lastest ja nende keelenaljadest, kui ema ja isa keel lapse maailmas ainuisikulisel moel ühinevad? Mõelgem korraks kas või romaani keelte agua ja ebareeglipärase eesti sõna „vesi“ käänamise peale. Kumba te ise kakskeelse lapsena lihtsuse mõttes igapäevaelus kasutaksite?

TRISTAN PRIIMÄGI: Läbi raskuste tähtaegade poole
Eesti mängufilmid, mille ettevalmistusse või tootmisse tuli sisse kulukas sundpaus, on nüüd valmis taas jätkama. Aga millise hinnaga?
Pärast edukat Eesti Vabariik 100 filmikampaaniat ja mõninga püsiva lisarahastuse leidmist eesti filmile olid 2020. aastal hooga lendu minemas eesti uute ja kogenenumate filmitegijate uued, intrigeerivad projektid. Mingis arendus- või tootmisfaasis pidid oma tegevuse ülemaailmse pandeemia tõttu peatama Ilmar Raagi lastele mõeldud seiklusfilm „Erik Kivisüda“, Rainer Sarneti filosoofilis-religioosne kung-fu-film „Nähtamatu võitlus“, Kadri Kõusaare kaasaegne pantvangidraama „Surnud naine“, Ove Mustingu ajalooline eesti spordifilm „Kalev“ ja Tanel Toomi postapokalüptiline põnevik „Gateway 6“.

MERLE KARRO-KALBERG: Elu tikutopsis
Kitsalt elamise kunsti üks osa on mikromajad. Need on küll jäänud nišikaubaks, kuid valikuvõimalust pakkudes mitmekesistavad eluasemeturgu.
Less is more ehk vähem on rohkem, teatasid modernistid pea sada aastat tagasi. Selle tunnuslause võttis kasutusele arhitekt Ludwig Mies van der Rohe, iseloomustades dekoorita, uuele ajastu vaimule vastavat esteetikat ja elamisviisi. Möödunud on pea sajand, moevoolud tulevad ja lähevad ning pöördelised sündmused ei toimu enam korra sajandis. Iga kümnend kostitab meid mõne sündmusega, mille kohta saame öelda, et pärast seda ei ole maailm enam endine. Pöörasest kiirusest hoolimata elab mõtteviis „vähem on rohkem“ edasi ning on nüüd, kliimamuutuste ja kestlikkuse ajastul saanud täiesti uued tähenduskihid. See väljendub nii jaapanlase Marie Kondo populaarses koristamis- ja tarbetutest esemetest vabanemise kunstis, asjade vähem ostmises kui ka väikesel pinnal elamises.

PIRET VOOLAID: Püsi kodus, karu tuleb! ehk Millest jutustab Haabersti karujahiga seotud glokaalne folkloorilainetus?
Tänapäeva folkloori omadusena rõhutatakse ikka ja jälle võimet tundlikult reageerida ühiskonnas toimuvatele sündmustele ja peegeldada neid omal moel. Tohututes kogustes oleme folkloori näinud ka märtsis Maailma Terviseorganisatsiooni välja kuulutatud koroonapandeemia aegses suhtluses üleilmsel ja kohalikul tasandil. Folkloori, mis sõltub meedia loodud teadmisest aktuaalsete päevasündmuste kohta, on hakatud nimetama Russell Franki kasutusele võetud mõistega uudis(folk)loor (newslore, Frank 2011).

HELDUR SANDER: Kuidas XIX sajandi keskel taimeteadmisi jagati
Laiast maailmast omaks võetud taimede kasutamise ja kasvatamisega on tihtipeale kõrvale jäetud kodumaiste taimede toidu-, toitude maitsestamise ja ravipotentsiaal.
Teadmisi taimede kohta on läbi aegade hinnatud ja need ei aegu olevikus ega tulevikuski. Oleme taimi laialdaselt kasutanud toiduks, maitse- ja ravimtaimedena ning sellealane uurimistöö jätkub mitmes suunas. Kuid juba 155 aasta eest jagas Saksamaalt pärit aednik Adam August Heinrich Dietrich (1820–1897) soovitusi talle koduks saanud maa inimestele, kes olid rohkem haritud ja huvilised.2 Dietrich saabus 1840ndatel Haimre mõisa von Uexküllide aednikuks, lõi pere ja siirdus Tallinna, kus asutas puukooli ja tegutses aiataimede äri alal ning osales mitmes seltsis. Seene-, floora- ja kultuurtaimede uurimustega ning sisutihedate rahvavalgustuslike kirjutistega on Dietrich läinud teaduse ja looduskultuuri ajalukku.

PEETER OLESK: Igapäevane leib maapealselt vaatekohalt 
Luulesalv. Kärt Hellerma
Kaanetekstid
KARLO FUNK: Ühtekuulumise hind

Arvustamisel
Joel Sanga „Mäng versus äng“
Alberto Mussa „Qāfi mõistatus“
Margus Mikomäe „Surnute raamat“
fotoraamat „dRAAMAT“
virtuaalne „Theatertreffen“
ERSO veebikontserdid
näitused „Isiklik sajand. Mart Lepa kunstikogu“ ja „Viinistu kunstisadam ERMis. Valik teoseid Jaan Manitski erakogust“
Anne Katrine Senstadi ruumiinstallatsioon „Radikaalne valgus“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht