Sel reedel Sirbis

MARGUS OTT: Konstruktivismi ja essentsialismi libavastuolust 
Me ei vaja loomuse mõistet, mis jätaks varju soolise jaotuse kellakõvera äärealad, ega langema naiivsesse usku, et kõiki isiksuse aspekte saab suvaliselt ümber korraldada 
Polariseerunud meediamullide üheks aspektiks või väljenduseks on küsimus konstruktivismist ja essentsialismist (mis vähemasti mõningais tõlgendusisi kannab edasi vana nominalism-realism paradigmat). Filosoofiliste vahenditega meediamullide vastu muidugi ei saa, aga sellegipoolest on ehk mingi kasu selleski, kui need järelemõtlemise tagajärjel kasvõi lokaalselt ja ajutiselt hajuvad.  
Vaatlen seda küsimust soo ja soorollide näitel. Konstruktivismil ja essentsialismil on mõlemal palju eri tähendusi, aga siinse loo raames ma määratlen neid nõnda, et konstruktivismi järgi moodustavad sugu ja soorollid kontiinumi, mille sees tehtud liigendused on meelevaldsed ja suvaliselt (tahtlikult, teadlikult) ümbertehtavad (tõttan rõhutama, et see ei ole tähendus, mida kasutatakse sotsioloogias). Seevastu essentsialismi määratlen seisukohana, mille järgi sugu ja soorollid on täidetud selgepiiriliste vormidega (üldjuhul kahe vormiga, mehe ja naisega, nii et kummalgi on oma olemus ehk essents) ning neid ei saa omatahtsi muuta.

ALARI PURJU: Nobeli majandusauhind oksjoniteooria arendajatele 
Üheks Paul R. Milgrom arendatavaks valdkonnaks on oksjonid, kus müügiks on osade kaupa müüdav tervikuna toimiv majandusnähtus, nagu riigivõlg või kasutatav elekter, raadio lainealad või bussiliinid.
Nõudmist ja pakkumist tasakaalustavate hindade kujunemise kohta on tänapäeva ulatuvas majandusteoorias kaks kirjeldust. XIX sajandi viimasel veerandil üldise tasakaaluteooria loonud Šveitsi prantslane Leon Walras on kirjeldanud hinnakujundust avalikul turul, kui turule kogunenud ostjad ja müüjad hüüavad valjusti oma hindu ja tasakaaluhind kujuneb vastastikku kokkuleppele jõudnud inimeste vahel sõlmitud tehingute tulemusena. Inglase Frankis Ysidro Edgeworthi samal ajal kujundatud teoorias on kauplejaid kujutatud aga üsna igavate vennikestena. Nood käisid turul vaikselt ringi ning uurisid, millise hinnaga ollakse nõus ostma või müüma, ning sõlmisid tehingute eellepingud, millest oli võimalik loobuda või mida sai muuta. Kui tehingute sõlmimise protsess oli lõpule viidud, oli sündinud ka tasakaaluhind. Neid kaht käsitlust võrrelnud Lionel Robbins on muu hulgas rõhutanud rahvuslikku omapära – gallia esinemisvajadus on vastandatud inglise asjalikkusega – ja see on mõjutanud ka tehingute sõlmimise viisi.

TRISTAN PRIIMÄGI: Hunt murrab kodust 
Tänavuse Pimedate Ööde filmifestivali programmis leidub koguni 75 Eesti filmi
 Natuke väsitavaks läheb aasta viimasel veerandil see, kuidas ükskõik millise jututeema puhul pole enam võimalik vältida neid „erakorralisi tingimusi“, mis meid tänavu saatnud on. Kõikehõlmavaid ja muutvaid asjaolusid, mis sunnivad kogu inimkonda ümber hindama nii grupikäitumist ja üksiolekut 
Loomulikult ei saa sellest üle ega ümber ka tänavuse Pimedate Ööde filmifestivali puhul.

PILLE-RIIN LARM: „Sa oled iseenda kultuuriekspert“ 
Inga Žolude seisab hea Baltimaade kirjandussuhete hoidmise eest nii kirjaniku kui ka ürituste korraldajana. 
Küll tahaks öelda, et läti kirjanik, kriitik ja tõlkija Inga Žolude enam Sirbi lugejale tutvustamist ei vaja, kuid ilmselt siiski vajab. Žolude sulest on ilmunud kaheksa romaani ja jutukogu ning näidendeid. Kirjanikuna on ta pälvinud mitmeid Läti auhindu, „Mierinājums Ādama kokam“ ehk „Aadama puu lohutus“ tõi talle ka Euroopa Liidu kirjandusauhinna (2010). Hariduselt on Žolude doktorikraadiga kirjandusteadlane. Tema nimi tasub meelde jätta mitmel muulgi põhjusel, millest järgnevalt juttu tuleb. 

TAAVI HALLIMÄE: Määramatu luksus 
Kärt Ojavee: „Kui mõelda disaini peale, siis liiga vähe on kasutatud potentsiaali materjali kogemise kaudu midagi tajuda, materjali abil aktiveerida impulsse ajus.“ 
Interdistsiplinaarsus on tekstiilidisaineri Kärt Ojavee töödes ikka kesksel kohal olnud: tema esimene koostööprojekt Tallinna tehnikaülikooli mehhatroonika instituudi teadlastega valmis juba bakalaureusiõpingute ajal, sellele järgnes koostöö biorobootika laboriga. 2013. aastal kaitses ta kiitusega doktoritöö, mis valmis biorobootika keskuses. Ta on ise ennast harinud pehme elektroonika valdkonnas, mis on ka inseneridele üsna uudne valdkond. Praegu töötab Ojavee kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnas.  

MERLE KARRO-KALBERG: Arhitekt dokumentaalimaailma kõrgemas liigas 
Margit Mutso: „Film toob mu ellu seniajani värsket elevust ja särtsu, kuna on alles piisavalt võõras valdkond, nii et mul on palju avastada ja õppida.“
Arhitekt Margit Mutso on Sirbi lugejale ammune tuttav, kes toimetanud aastaid lehe arhitektuuriveergu. Seejärel on ta arhitektitöö kõrvalt jätkuvalt aktiivselt kirjutanud päevakajalistel teemadel ja nimetatud oma artiklite eest Sirbi ja arhitektuuriajakirja Maja ruumipublikatsiooni auhinna kandidaadiks. Nüüd linastus tema portreefilm arhitekt Leonhard Lapinist. See on tal juba teine arhitekti portreefilm, esimese keskmes on Fredi Tomps. Kõige selle kõrval projekteerib ta ka ruumi ja maju abikaasaga loodud büroos Eek & Mutso

TARMO JOHANNES, TALVI NURGAMAA: Alati uusi suundi avastav ansambel L’Itinéraire
Gérard Grisey, Tristan Murail, Hugues Dufourt jt lõid 1970ndatel ansambli L’Itinéraire selleks, et oma spektraalmuusikat ette kanda.
Tänavune festival „Sound Plasma“ on pühendatud spektraalmuusikale ja Eestisse on tulemas spektraalmuusika lipulaev ansambel L’Itinéraire. Esimest korda avaneb võimalus tutvustada Eesti publikule mainekat Prantsuse ansamblit, kes 1970ndatel lõi mõiste „spektraalmuusika“. Festivali kunstiline juht Arash Yazdani on öelnud, et ansambli L’Itinéraire nimi on prantsuse spektraalmuusika sünonüüm.
Tarmo Johannesega vestlesid ansambli pianist ja helilooja Fuminori Tanada, vioolamängija ja kunstiline koordinaator Lucia Peralta ning flöödimängija Julie Brunet-Jailly. Vestluse pani kirja Talvi Nurgamaa.

JENNI PARTANEN: Targa linna tulevik – kuidas planeerida teadmatust 
Tuleviku linnad on kvalitatiivselt erinevad – samuti nagu tänapäeva linnad erinevad 30 aasta tagustest linnadest.
Seisame tulevikulinnade lävepakul, tunnistades digitaaltehnoloogiate üha suurenevat ja kiirenevat mõju. Linnade pidevas muutumises olek on saanud täiesti käegakatsutavaks, ning tulevik tõotab tulla hetkeolukorrast drastiliselt erinev: võime kindlalt öelda, et meie linnad ja ühiskonnad 2050ndatel aastatel ei ole nagu tänapäeva linnad, lihtsalt veelgi enam läbi imbunud arenenud tehnoloogiatest. Tulevikulinnad on kvalitatiivselt erinevad, samamoodi nagu tänapäeva linnad erinevad 30 aasta tagustest linnadest. Lisaks on viimastel kümnenditel saanud üsna selgeks, et vaatamata meie katsetele juhtida linnu ülevalt alla läbi koondplaanide, poliitikate ja regulatsioonide, on need meetodid osutunud sageli ebapiisavateks.

Jaak Allik vastab Eero Epnerile
Mall Paris on tänavune Konrad Mäe preemia laureaat
Finlandia kirjandusauhinna kandidaadid 2020 
Betti Alveri auhinna kandidaadid 2020 
Luulesalv. Leanika Tamm
EBE PILT: Väikelinnast, kus ei ole rohkem aega,  vaid on enam ruumi 

Arvustamisel
Vahur Afanasjevi „Õitsengu äärel“
Rvīns Varde „Mis siin toimub“
läti kirjanduse näitus „Oma nurgakene, oma lapikene maad“
Theodor Adorno „Uue muusika filosoofia“
Inna Põltsam-Jürjo, „Viin, vein ja vesi“
näitused: Shezad Dawoodi „Leviaatan. Paljassaare peatükk“ ja „Rahutud muusad. Veneetsia biennaal kohtub ajalooga“
festival „Ideejazz“ ja uue koorimuusika kontsert
VAT-teatri „Sõjasõltlane“ ja Endla teatri „Vaade sillalt“
lühifilm „Mu kallid laibad“
dokumentaalfilm „Leonhard Lapin. Protsess“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht