Sel reedel Sirbis

ANNELI OTT: „Regionaalsuse aspekt peab olema iga poliitilise otsuse juures.“
Kultuurilehe peatoimetaja intervjuu kultuuriministriga
Kaarel Tarand: Kriisiaasta jooksul on iga professionaalse kunsti ja kultuuritegevuse ala oma hädade ja probleemide kohta ministeeriumile tohutult sisendit andnud. On seda tegutsemiseks piisavalt?
Anneli Ott: Kus see mõõdupuu asub? Mis meil on, sellega töötame, ja nagu kõigis kriisist rohkem puudutada saanud valdkondades, on pigem positiivne, kui sisend valdkondadest tuleb. Seda lihtsam on mõista ja seda täpsemad saame olla kriisipakettide väljatöötamisel ja lahenduste väljapakkumisel.

Usk, mida saab panna sõnadesse. Triin Paja intervjuu Lauri Sommeriga
LAURI SOMMER: „Kui inimkond tahab alles jääda ja väärikalt elada, peab ta loobuma enesekesksusest ja looma elava sideme oma keskkonnaga. Piltlikult öeldes: õppima ära loomade, lindude ja putukate keele.“
Lauri Sommeri tekstides ja muusikas on peidus ajatus, palve ja pühitsemine. Ta laulab inimesele ja linnule, läheb ränduri kerge sammuga moepärasuse haaravast voolust mööda, võttes istet mõne vaiksema ja käänulisema oja ääres, et seal omanäolist keelt ja maailma sepitseda. Tema üksirännakuid täiendavad tähenduslikud kohtumised teiste üksiklaste, öökullide, kasside, sõnade ja vaikusega: kohtumised, mida tõlkida ja põimida sõnasse.

HELIKA MÄEKIVI, RIINA REINSALU: Keeletoimetaja muutuste ristteel
Ehkki keeletoimetajat rõõmustavad kiiremad muutused keelekorralduses, on tähtis leida tasakaal korrastatuse ja vabaduse vahel.
Sügisest alates on kogunud hoogu arutelu seniste ja tulevaste keelekorralduspõhimõtete üle. Teemat on käsitletud päevalehtedes, Vikerraadio „Keelesaates“, 22. jaanuari toimetajaseminaril ja 19. veebruari teemapäeval „Keelekorralduse äärmised võimalused“i. Sõnavõttudes on muu hulgas kõneldud palju keeletoimetaja tööst. Avaldatud on nii toetust kui ka kriitikat, aga puudu näib olevat tervikpildist.

GUSTAV KALM: Islamo-gauchisme ja intellektuaalide koloniaalpohmell Prantsusmaal
Prantsuse eliit ei soovi tunnistada, kui keskne on kolonialism olnud Prantsusmaa lähiajaloos ning vabariikluse kujunemisel, kus neutraalsuse kehastuseks on jätkuvalt valge mees ning tema maitse ja eelistused.
Kui uskuda Prantsuse kõrghariduse, teadusuuringute ja innovatsiooniministri Frédérique Vidali ja mõnede tema kolleegide ja kaasmõtlejate sõnavõtte, näib, et Prantsuse ülikoolid vaevlevad islamivasakpoolsuse gangreeni all. Mida aga islamivasakpoolsus õigupoolest tähendama peaks ja kas selline fenomen üleüldse ka olemas on? Mille üle Prantsusmaal ikkagi vaieldakse ja mida on meil Eestis sellest õppida? Kuna see debatt on nüüdseks juba mitu kuud kestnud ning ajalehtede ja petitsioonisaitide kaudu on arvukalt kirju ja süüdistusi vahetatud, on ehk paslik alustada lihtsalt põhiliste sündmuste ja kirjade üles loetlemisega.

ANNA-LIIZA IZBAŠ: Äärelinna tööstusalast noobliks elurajooniks
Põhja-Tallinn seisab täieliku keskklassistamise lävel. Endistesse vabrikutesse ja sadama-aladele kavandatakse peeni kogukonnakeskusi, ärikvartaleid ja elamualasid.
Põhja-Tallinn on üks jõudsamini arenev Tallinna linnaosa, mis meelitab inimesi mitmekülgse arhitektuuri, mereläheduse ja küllaltki rohelise keskkonnaga. Piirkond on arhitektuurilt mitmekesine hulga tööstushoonete tõttu, mis tõusevad uue funktsiooni saanuna järk-järgult tuhast. Kasutuseta seisvat tööstusarhitektuuri, mis suuresti looduse hooleks jäetuna on getoliku hõnguga, väärtustatakse aina enam. Amortiseerunud tööstushooned teevad läbi metamorfoosi, neist saavad esinduslikud äri- ja elupinnad. Avalik ruum hoonete vahel kujundatakse kutsuvaks ja meeldivaks vaba aja veetmise kohaks.

ENN SÄDE: Tardunud helide maailmas
Heino Pedusaar: „Arvasin siis ja arvan praegugi, et mehaaniline salvestis säilib kauemini kui magnetiline.“
Luchino Visconti mõtiskleb kusagil umbes nii: „…. vanakesed, illusioonidest vabad, sulgunud mälestustesse, uhked oma kogemustele ja kultuurile…“
Mul on kaks kolleegi-sõpra: üks on märtsikuu juubilar Heino Pedusaar ja teine kauaaegne filmioperaator Ago Ruus, kaks eri põlvkonnast meest, kes – nagu nüüd välja tuleb – ajavad üht ja sama Eesti asja. Kes veel ei tea, äsja tuli trükist Ago Ruusi uhke raamat „Vana-Wõromaa päevapiltnikud“, uskumatult põnev vanadest fotodest restaureeritud ja vanade fotograafide käest kokku korjatud materjalidega fotoalbum. Just täpselt seesama hullumeelne töö, mida Heino Pedusaar on omal alal teinud ju 60 aastat! Ma suisa näen neid koos käimas talust talusse, majast majja, Ago rohkem oma sünnikandis Kagu-Eestis.

MAIT LAAS: Arvo Nuudi ruumiline maailm
Nukufilmi operaator ja produtsent Arvo Nuut saanuks 13. aprillil 80aastaseks ja täitunud oleks 60 aastat pühendumisest eesti animafilmikunstile.
1. märtsil 2020 sai Nukufilmi operaatori ja produtsendi Arvo Nuudi elus filmilint otsa. Paat lükati kaldast lahti ning nähtamatu jõud tirib seda igaviku silmapiiri poole … Tänu Arvo Nuudi erakordsele, innovaatilise tehnilise taibu ja kunstilise taju kokku sulatamisele on sündinud novaatorlikud operaatoritööd, mis on aidanud animafilmi rahvusvahelisel skaalal võtta kasutusele uudseid kunstilisi võtteid.

Kunstikogu ei ole ainult hinnasiltidega esemete kogum. Reet Varblase intervjuu Kadrioru kunstimuuseumi direktori Aleksandra Murrega
ALEKSANDRA MURRE: „Muuseum ei tohi olla kunstiteoste väärtuse kunstlik paisutaja. Me ei tee koostööd kogudega, kus teoseid ostetakse ja müüakse nagu aktsiaid.
Kadrioru kunstimuuseumi direktor Aleksandra Murre on olnud seotud Mikkeli muuseumi programmi kujundamisega ja kureerinud mitut erakogu näitust.

Muuseuminäitus ärgitab kogumisindu. Intervjuu kunstikogujate Külli ja Peeter Värnikuga
Külli Värnik: „Mikkeli muuseumi näitus on hästi meie moodi: see on kodune väljapanek. Kuid sellegipoolest oleme nii mõnegi oma kogu teose nagu uuesti avastanud.“
Näitus „Silmates maastikke. Perekond Värniku kogu“ Mikkeli muuseumis. Kuraator Kerttu Männiste, näituse kujundus ja graafiline disain Exporabbitilt, kataloogi tekstide autorid Eero Epner ja Kerttu Männiste.
Mikkeli muuseumis on erakogude tutvustamine saanud lausa traditsiooniks, vaat et igal aastal on väljas mõne kas rohkem või vähem tuntud erakogu teoste valik. Külli ja Peeter Värnik alustasid kunsti kogumisega kaksteist aastat tagasi: 1999. aastal ostsid nad Aleksander Vardi sügismaastiku. Nüüdseks on nende peamiselt maastikele keskendunud kogus Konrad Mäe, Nikolai Triigi, Ado Vabbe, Oskar Kallise, Roman Nymani, August Janseni, Juhan Grünbergi, Richard Sagritsa, Endel Kõksi ja paljude teiste eesti kunstnike töid. Mikkeli muuseumi väljapanek on nende kogu esimene avalik esitlus.

RENE KIIS: Kuidas mõtestada Tartu vaimu?
Tartu on sajandeid olnud kultuuride ja keelte ristumiskoht. Mitmekesisus on viljakuse võti, sest ühetaolisusest kuigi tihti midagi hääd ja uut ei sünni.
Tartu identiteet on omajagu vastuoluline: rahvasuu nimetab seda väikeseks puust linnaks ja kalurikülaks, aga ka Emajõe Ateenaks ja muusade linnaks. Üks võimalus neid vastandlikke määratlusi kokku sobitada on liigitada need eri sfääre kirjeldavateks ning öelda näiteks, et kaks esimest kõnelevad Tartu looduslähedusest, viimased kaks Tartu kultuuri- ja kunstilembusest. Heal lapsel on teatavasti mitu nime ning Tartul jagub neid kamaluga. On ju Tartu veel ka (Ema)jõelinn, ülikoolilinn, heade mõtete linn, Taaralinn, nooruse linn ja Eesti vaimupealinn. Lühidalt öeldes on Tartul ühe linna kohta lausa skisofreeniliselt palju määratlusi ja nimetusi.

MERLE KARRO-KALBERG: Liberty: vabadus laguneda
Tallinnas Haaberstis asuva terviklikult säilinud suvemõisa saatus on endist viisi lahtine, kuid nii kaua kuni riik mõtleb, hoone hävib.
ICOMOSi Eesti rahvuskomitee pöördus veebruari lõpus üldsuse poole märgukirjaga, milles osutatakse Haaberstis asuva Liberty suvemõisa ümber kestvale tohuvabohule. Liberty suvemõisa on pöördumises nimetatud Tallinna kõige terviklikumalt säilinud suvemõisaks, silmapaistvaks näiteks XVIII–XX sajandi sotsiaal-majanduslikust elukorraldusest. 68 806 ruutmeetri suurusel kinnistul asub seitse hoonet ja Vana-Liberty hoone vundament.

TARMO SOOMERE: Krooniga või koroonata ehk Pärgviirus akadeemikute hambus
2020. aasta hilistalvel algas midagi, mis mõnda aega tundus kui halb unenägu. Vahepeal tundus, et see saab mööda. Praegu on see aga märksa võimsamalt tagasi, paremini läbi tunnetatud ohuna, millest aegamisi on saanud elu osa. Muidugi, ükskord me võidame niikuinii sellegi haiguse. Inimene on nii vintske liik küll, et üks viirus teda rajalt maha ei võta. Kuigi haiget võib teha ja raviarve tuleb arvatavasti kopsakas.
Algusest peale oli selge, et see, milline saab olema ärkamine pandeemia-painajast, sõltub pea täielikult meist endist. Ennekõike võimest aduda, mis parajasti kõige hullemini ähvardab, kuidas neid ohte leevendada, mis kindlasti muutub ja kuidas end uueks olukorraks ette valmistada.

KURMO KONSA: Tulevik on määramatu, aga kuidas seda ikkagi ette näha?
Digitaalne taevas, matrix, made in China ja infotoopia on vaid võimalikud variandid.
Tulevik on igale organismile otsustava tähtsusega. Määrab ju tulevik ära selle, kui edukas on mingi organism oma geenide edasiandmisel. Kui esmapilgul võib tulevik paista ebaselge, siis õnneks päris nii see ei ole. Looduses esineb hulgaliselt korduvaid sündmusi, mida organismid on õppinud ette nägema. Karu ei pea olema futuroloog teadmaks ette, et suvele järgneb sügis ja selle omakorda talv, milleks tuleb valmistuda. Võime öelda, et organismid on kohastunud keskkonnatingimuste hooajaliste muutustega. Juhul kui aga näiteks korralikku talve ei tule, on osa loomi hädas. Paari aasta tagusel lumeta talvel torkas valge karvakasukaga nirk juba kaugelt silma. Ootamatute muutustega toimetulek on keerukas ning väga kasulik oleks neid ette näha.

URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Akadeemiline õunakook
Mõne kuu eest avanes kunstiakadeemias metallitöökoja akna tagant möödujale veider vaatepilt. Üliõpilased seisid ümber suure jahuse laua ja mätsisid koogivormidesse tainast. Mööda koridore hõljus magus kaneelilõhn. Mitmed jäid vesise suuga pikemalt piidlema, kiigati ruumi sisse. Palusime loengut mitte segada, kuid soovitasime tunni pärast tagasi tulla. Sellest, miks küpsetasime tudengitega akadeemilise loengu käigus hunniku kooke, veidi hiljem.

Arvustamisel
Lauri Sommeri „Lõputu soovid“
Jüri Lippingu „Etüüdid punases“
Gustav Suitsu „Nii tuli õhtu“
Ave Taaveti „Valerahategija“
foorum „Kultuurikompass. Kuidas tunda oma publikut?“
kontsert „Kõrvaring IV: Kaardimäng“
U: vana-aasta uue muusika kontsert
korterinäitus „see sinine maja Baeri tänaval“
2 × Von Krahli teatri „Aed“ ja Tallinna Linnateatri „Õed“
mängufilm „Keegi, kes hoolib“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht