Sel reedel Sirbis

MUBA otsib ehitajaid. Suur intervjuu loodava kooli direktori Timo Steineriga
Timo Steiner: „Tavaliselt läheme haridusest rääkides hästi morniks ja murelikuks, aga lahedale, kihvtile ja töökale elule peaks laduma just sellise põhja, kus lusti ja julgust.“
Unistus avada Tallinna muusika- ja balletikool ehk MUBA on täitumas. Juba järgmisel sügisel peaks ühendkool uksed valla lükkama Pärnu maantee hoones, mida praegu usinasti viimistletakse. Kuid sisunüanssides on nüüd vaja hoogsaid kaasamõtlejaid, loovjuhte ja õppejuhte, keda direktor Timo Steiner parasjagu pikisilmi kaasa lööma ehk kõigepealt tööle kandideerima ootabki.

Millest reovesi ei kõnele? Vestlusringis Peeter Selg, Triin Vihalemm ja Barbi Pilvre
Ühiskond vajab koroonakriisi lahendamiseks ka teistsuguseid teadmisi kui nakatumiskordaja näit või värsked reoveeandmed.
Koroonakriis on juba ammu üle kasvanud ühiskonna seisundiks, kui mitte kriisiks, mis vajab ühiskonnateadlaste – sotsioloogide, politoloogide, filosoofide – vaatenurka, et sellest aru saada ja seda lahendada. Kas COVID-19 tõrje teadusnõukoja eesmärk võiks olla laiem, sest kriisi olemus on muutunud ja ühiskond vajab koroonakriisi lahendamiseks ka teistsuguseid teadmisi kui nakatumiskordaja näidu muutumine ja värsked reoveeandmed? Kas ja kuidas saaksid ühiskonnateadlased aidata praegu olukorras selgust luua ja suurtele küsimustele lahendusi pakkuda?
Vestlusringis on poliitikateooria professor Peeter Selg Tallinna ülikoolist, kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm Tartu ülikoolist ja Tallinna ülikooli dotsent Barbi Pilvre.

VAHUR AABRAMS: Kelle lapsed me oleme?
Mäletan, kui kord aastaid tagasi pärast tööd Vanemuise teatri juurest Tartu linna peale vaatasin, käis korraga peast läbi küsimus: kelle laps ma õigupoolest olen? Tundus nimelt, et tean oma esivanematest palju vähem kui nii mõnestki inimesest, kellega ma iga päev raamatukogus tegelesin ja keda selle maa kultuuris tähtsaks peetakse. Ja kes läksid mullegi korda: mõtlesin nende mõtteid, juurdlesin nende tegude üle, võtsin nende elust eeskuju. Kui lisasin ka maailmakultuuri nimesid, siis pidin ainult pead vangutades oma küsimust kordama: kelle laps ma olen? See hakkas mind vaevama. Äkki oli mind juba adopteeritudki? Ma ei tahtnud olla ükskõik kui hea pere kasulaps, vaid pärislaps.

RIHO PARAMONOV: Villem Ernits kui erinevuse külvaja
Nii eriskummalist kultuuritegelast kui Villem Ernits pole vist isegi tema ajast võimalik leida: sedavõrd mitmekülgne ja totaalne on tema kõrvalekaldumine keskteest.
Ilmselt on selge, et moodsas globaalühiskonnas kultuuririkkus nivelleerub. Olen mõnikord imestanud, kui tugevalt on kultuuriväljal kokku kuivanud ekstsentrike read. See on muidugi minu subjektiivne tunnetus ja lähtub neist piltidest, mis on tekkinud kirjasõna vahendusel XIX ja XX sajandi esimese poole kultuuri- ja ülikoolitegelaste eluilma piiludes. Neil puhkudel olen tajunud, et toona oli tugev individuaalne kõrvalekalle (eripära) nii sage, et see oli peaaegu norm. Kui lähen tänapäeval ülikooli, ei suuda ma eristada õppejõude üliõpilastest: erinevused välimuses, rõivastuses, maneerides ja kõnelemisviisis on minimaalsed. Väärikas eas professoridki oskavad hinnata hetkemoodi, stiili, noortepärasust jms. Oma kooli- ja ülikooliajast olen suuteline leidma vahest mitte enam kui ühe tõeliselt ebahariliku isiku ja sellest on natuke kahjugi.

KAAREL TARAND: Vähem rõivaid!
Liigrõivastumise haigus ohustab inimkonna tulevikku enam kui lennu- ja meretransport kokku.
Suvesoojus kergitab igal aastal avalikuks vestlusaineks küsimusi, mis on sisult ülitõsised, kuid mida saab käsitleda pigem meelelahutuslikuna, sest nii on mugav ega pea midagi otsustama. Rannas alasti päevitamise ja palja ülakeha võrdsuse teemata pole läinud mööda tänavunegi kuumalaine (Eesti Päevalehe päevateema). Nudistide sajandi jagu kestnud valgustustöö ei ole kandnud maailmas ligilähedaseltki sama vilja mis tahes muu õiguslusega. Riietatud ja riietamata inimese võrdsus sh avalikus ruumis peaks olema midagi sama loomulikku nagu võrdsed õigused, sõltumata nahavärvist, soost, seksuaalsest eelistusest või kodukeelest. Aga ei ole ja jääb vaid kahetseda, et Eestis riieteta, s.o alasti ehk loomulik olek põhiseaduse kaitse alla pole pääsenud.

Arvustamisel
Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng“
ungari lühiproosa kogumik „Lakutud mees“
Joost de Vriesi „Vabariik“
näitused „Naine ja naine“, „Mees ja mees“, „Viis vaadet mehelikkusele“ ja „Tallinna vanakooli grafiti“
Priit Pääsukese mängufilm „Öölapsed“
lavastus „Sinihabe“
etenduskunstifestival „CPPM Manifestal“
artiklikogumik „Haridusmõte“