Sel reedel Sirbis

HEIKO LEESMENT: Kõike ei saa nügida ja kõik ei ole nügimine
Populaarsust koguva nügimise puhul on ennekõike on tegemist võimutehnoloogiaga ja selle kasutamisse tuleb suhtuda ettevaatlikkusega.
Kas riigivalitsemises saab rääkida moevooludest? Kui käsitleda populaarsust koguvat nügimist (nudge theory) riigivalitsemiseks tarviliku võimutehnoloogiana, siis võime sellest rääkida küll. 2003. aastal Cass Sunsteini ja Richard Thaleri loodud teooria on paarikümne aastaga saanud nišiteemast peavooluks. Riikide valitsuste juurde on loodud spetsiaalsed nügimisüksused ja Eestiski on riigi palgal inimesi, kelle töö sisuks on nügimine või sellealase nõu pakkumine.

MIINA PÄRN: Mis hinnaga rajada Tallinna uus kontserdimaja?
Kui rahvusooperi Estonia juurdeehitis sai kevadel riiklikult tähtsate kultuuriobjektide valimisel kultuurikomisjonilt heakskiidu, võis jääda mulje, et muusikamaailma probleemid on sellega lahendatud. Ooperimaja ehitus ei leevenda aga tänapäevase kontserdimaja vajadust Tallinnas. Sellele on järjekindlalt osutanud Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kes esitasid kontserdimaja idee ka kultuurikomisjonile, kuid see ei osutunud valituks.
Tänapäevase kontserdimaja vajadusest ja võimalusest ehitada see Skåne bastionialale kõnelevad Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri juhatuse liige Kristjan Hallik, Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatuse liige Esper Linnamägi, ajaloolise militaararhitektuuri uurija ja Tallinna linnaplaneerimise ameti muinsuskaitse osakonna arheoloog Ragnar Nurk, arhitekt ja arhitektide liidu president Andro Mänd ning tehnikaülikoolis magistritöö „Skåne bastioni taassünd. Tallinna uus kontserdimaja“ kaitsnud Katarina Koroljova.

PRIIT-KALEV PARTS: Kliima. Kellu. Kultuur
Käib kliimasõda, ikka kostab tango. Nii kõlas üks külma sõja aegne malevalaul, kuigi tango kostis tuumasõja taustal. Nüüd elame tormiliselt süvenevas kliimakatastroofis ja ikka kisendab ooperifantoom kellu järele. Kultuur ja kellu koos, ooper käib ka puhvetis. – Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel istub, nagu ütles Mati Unt.
Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimetamine on lõpusirgel. Estonia hoone ei paku ooperirahvale enam „normaalseid“ tingimusi, sestap visatakse ära äsja rekonstrueeritud Tammsaare park. Tartus on kunstimuuseum kitsaks jäänud ja ära visatakse kesklinna park. Noodsamad tartlased ajasid minema tselluloositehase. Nüüd keedetakse Eesti metsast tselluloosi Soomes ja Eestisse jääb pisut vähem raha, aga ERMist mööda neljarajalist teed Kumusse sõita tahaks ikka.

MARGUS OTT: Mõtteabi
Me ei taju enam teiste olendite ja keskkonna survet ning oleme seetõttu kaotanud sihi.
Istun Saaremaal Kübassaare poolsaare tipus, võtan einet ja vahin enda ette maha, kus on vahtraseemned ja tammetõrud. Ilusad, väljatimmitud asjad. Tiivaga seeme, mis hästi lendab. Kinnituspesa, mis õigel ajal tõru valla päästab. Koos arvutute muude detailidega. Ilus.
Ja mõtlen, kuidas olendid aitavad üksteisel mõtelda.

MATTIAS MALK: Roheteekond Tallinna südalinnas
Septembri esimesel nädalavahetusel katsetas linnavalitsus autovaba linnaruumi võimalikkust.
Mootorsõidukiteta linnaruumi katsetamiseks suleti eelmisel nädalavahetusel pealinnas autoliiklusele Tammsaare pargi ulatuses lõik Estonia puiesteest ja kutsuti pealinlasi üritusele „Roheteekond linnasüdames“, mis oli ühtlasi keskkonnasõbraliku liikumise kuu avaüritus. Aastaringse ratturi ja linnauurijana käisin lubavat ruuminihet uudistamas.

ELLE-MARI TALIVEE: Vilde juurest vaadates
Kirjanduslik linn kinnitab Tallinna, teeb selle tähenduslikuks, tuletab meelde täpselt nagu monument – lugusid jutustades.
Ühe linna sidet kirjandusega on küllap võimatu kindlaks teha, näiteks jookseb see mööda lugejaskonda, kriitikuid, kirjandusõpetajaid, tõlgendusi või ka hõlmab küsimust, kui oluline on kirjandusteksti või kirjaniku puhul seostamine kindla ruumiga. Tegureid on väga palju.
Tallinna vanalinnas asub siiski üks koht, kus võiks katsuda teatud mööndustega ette kujutada kirgast läbilõiget eesti kirjandusloost selle jõulisema puhkemise alguses XIX sajandi lõpust tänapäeva välja. See koht asub Niguliste kirikust pisut allamäge ja sel on isegi tähis olemas: nimelt seisab kallakul näoga Harju tänava poole Eduard Vildele tema 100. sünniaastapäevaks püstitatud mälestusmärk.

STEN-KRISTIAN SALUVEER: Rahvusfilmita digipööre
Filmi tulevik pole kinos, vaid digitaalsetel platvormidel, kus teistega konkureerimiseks on hädavajalik tugev riiklik filmitööstus.
Eesti filmi- ja audiovisuaalpoliitika on kriisis, kokku jooksnud ja selge tulevikuvaateta, võib mõrult tõdeda. Seda tõestab ilmekalt suvekuudel keemistemperatuurini kuumenenud, kuid seni tulemusteta debatt filmirahastuse ja Eesti filmiteo strateegiliste väljavaadete üle. Põhiargumendid on leidnud palju kajastamist: ühelt poolt läheb Eesti filmidel paremini kui kunagi varem tänu rahvusvahelisele tunnustusele ja kasvavatele kodumaistele vaatajaarvudele, kuid teisalt halvemini kui iial varem, kui arvesse võtta ebaselge olukord rahastuse võimalikkuses, võimetuses ja selles osas, kes peab võtma vastutuse juba töös olevate ning riigi kaasrahastust eeldavate rahvusvaheliste kaastootmisprojektide üle.

KALVER TAMM: Millise kahvliga süüakse sotsfilmi?
Sotsialistliku idabloki filmides on võim alati kohal ja selle toimemehhanismi tuleb filme vaadates arvesse võtta.
Kujutlege end alustuseks ühte vägagi filmilikku olukorda. Kaaslasele muljeavaldamiseks olete ta viinud peenesse restorani, tellinud menüüst toidu, mille nimetus saab enam-vähem rahuldavalt välja hääldatud, ja nüüd, kui toit on lauale toodud, eksleb pilk vaheldumisi roa ja kõigi nende eri mõõdus kahvlite ja lusikate vahel ning tuleb langetada otsus, kuidas edasi. Seda olustikupilti looma inspireeris mind suuresti Ippolit Matvejevitš Vorobjaninov „12 toolist“. 1 Umbes samasuguses meeleseisundis võib olla filmivaataja, kes ei ole midagi kuulnud suhkrutalongidest, aga on võtnud vaadata sotsfilmi.

ANDRA ROOSMETS: Nõukogudeaegsete tüüpmajade karge modernism
Nõukogude ajal ehitati maapiirkondades arvukalt tüüpprojektide järgi kortermaju. Nüüd saab ühte sellist, aastatel 1963–1964 arhitekt Boris Mirovi tüüpprojekti nr 61 järgi ehitatud nelja korteriga kolhoosimaja, näha Eesti vabaõhumuuseumis. Sellest, kuidas mõjutas tüüpprojektiga majade levik maaelu XX sajandi keskel, missugune oli nende väärtus siis ja on praegu, räägivad vestlusringis kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik Liina Jänes, muinsuskaitsja ja ehitusajaloolane Maris Mändel, arhitektuuriloolane Andres Kurg ja vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi.

JOOSEP SUSI, JAAK TOMBERG: Suitsu nurk IX . Andres Ehini „11. september 2001“
2001. aasta 11. septembri kaksiktornide rünnaku järgseid lugusid käsitlevas post-sõnastiku tekstis ütleb Janek Kraavi, et „[v]ahetult pärast New Yorgis toimunud rünnakuid alanud traagika, kannatuse ja surma vahendamine põletas traumaatilise jälje äsja alanud sajandi poliitilisse retoorikasse ja lugude jutustamisse. Murdumine ja kokkuvarisemine peegeldub sajandi alguse meeleoludes, sotsiaalses käitumises, isegi unenägudes.“ Ning tõepoolest, kahe kümnendiga on 11. septembrit käsitlevatest või selle foonilt tõukuvatest kirjandusteostest kujunenud omamoodi temaatiline alažanr. Prominentseid näiteid võib tuua nii proosa kui ka luule suurmeistritelt.

Radikaalne ja tundlik. MARGE MONKO intervjuu kunstnik Sophie Thuni ja kuraator Zane Onckulega
Näitus „Ma ei mäleta mitte midagi: sisenemine ZDZi hoomamatusse valdusesse“ („I Don’t Remember a Thing: Entering the Elusive Estate of ZDZ“ Riia nüüdiskunsti keskuses Kim? kuni 15. IX, kunstnik-tehnik Sophie Thun, kuraator Zane Onckule ja arhivaar Līga Goldberga.

HENRIK SOVA: Ülbus kosmilisel skaalal
Uskudes, et eksistents piirdub meie tähendusväljaga ja pole muud reaalsust kui immanentne, on ehk loomulikum võtta ka vastutus oma maailma eest.
Ma arvan, et mõeldamatuid asju pole olemas. Vaidlesin selle üle mõnda aega tagasi Sirbi veergudel filosoofiaprofessor Bruno Möldriga. Ta nimelt usub, et mõeldamatud asjad võivad küll olemas olla. Ta leiab tasakaalukalt, et meie mõistuse ülesehitus määrab ära, millest suudame mõelda, ja „arvata, et see hõlmabki kõike olevat, on tõepoolest ülbus kosmilisel skaalal“. Tahan siin avada vaatenurga, kust paistab loomulikuna ja isegi vajalikuna arvata, et tegelikult siiski mõeldamatuid asju pole.

LAURI LAANISTO: Ääremärkusi teaduse vahelt. Süstematiseerimise nuhtlus
Mais 2020 kuulutas ühes USA ringkonnakohtus kohtunik ämblikud putukate sekka kuuluvaks. Nii see hakkab … Ellu ärkavad kõik need vanad naljad paadunud kriminaalidest, kes saavad niigi juba eluaegse otsas sitsides omale aina karistusaastaid juurde, kuna rikuvad kongis gravitatsiooniseadust. Enam-vähem nii läks nende vaeste itaalia seismoloogidega, kes pandi tapmise eest vangi, kuna nad ei suutnud ennustada inimohvritega maavärinat …

Arvustamisel
kontsert „Õppejõud laval. Indrek Vau 50“
„Biotoopia“
Annika Haasi näitus „Kasvuhooneefekt“
Tallinna Linnateatri „Balti tragöödia“
Ajateatri „Nõid“
Aita Kivi „Nähtamatud traagelniidid“
Jaak Vausi „Alevipoiss“
IV festival-konverents „Doctors in Performance“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht