Sel reedel Sirbis

Sirbi vahel Eesti Kultuurkapitali III jaotus 2021

Linnaaed kui maailma mudel. Anni Müüripeal intervjueeris linnaaianduse uurijat professor Kate Browni
Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) keskkonnaajaloo ning teadusajaloo professor Kate Brown on uurinud muu hulgas Tšornobõli katastroofi pikaajalist mõju ning avaldanud sel teemal mitu uurimust ning raamatut.
Praegu uurib Brown linnaaiandust, nähes aiapidamises loodusprotsesside õppimise meistriklassi. Eesti lugejale on Browni mõtted tuttavad eelmise aasta Vikerkaare esseest „Suur aiaprojekt“. Septembris käis ta ka Eestis ning esines külalisteadurina Tallinna ülikoolis ja kunstiakadeemias. Oma praeguse teadustöö raames külastas Brown ka pealinna linnaaedu.

TRIINU PAKK: Abdulrazak Gurnahi vaikused, tõde ja õrnus
Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Gurnahi loomingu kesksed teemad on pagulus, Ida-Aafrika ajalugu ning juured kaotanud inimese mitmevahel olek.
Tänavune üllatusnobelist Abdulrazak Gurnah on sündinud pika ja kosmopoliitilise ajalooga Sansibari sultanaadis 1948. aastal. 1964. aastal toimus saareriigis revolutsioon, tapeti üle 20 000 inimese, valdavalt araabia ja india päritolu, ja paljud ellujäänud põgenesid. Viimastega ühines 1967. aastal ka toona 18aastane Gurnah. Sansibar liitus peatselt Tanganjikaga ja andis vastse liitriigi Tansaania nimesse teise silbi. Gurnah jäi paigale Suurbritanniasse, kus ta on kogu ülejäänud elu õppinud ja töötanud, kui välja arvata kõrvalepõige Nigeeria Kano ülikooli aastatel 1980–1983. Kuni emeriteerumiseni 2017. aastal töötas Gurnah Kenti ülikoolis inglise ja postkoloniaalse kirjanduse õppejõuna. Nobeli komitee auhinnaomistamise kõne, nagu Briti ajakirjandus ei väsi kordamast, võttis ta vastu köögis ja pidas seda alguses halvaks naljaks, sest võimalike võitjate nimekirjas polnud tema nimi figureerinud.

Tugev ja tegus saja-aastane PEN. Pille-Riin Larm intervjueeris Eesti PENi presidenti Kätlin Kaldmaad
Kuni maailmas leidub riike, kus rikutakse sõnavabadust, ei kavatse rahvusvaheline kirjanike organisatsioon pensionile jääda. Eelmisel nädalal möödus 100 aastat rahvusvahelise kirjanikke ja teisi loomeinimesi koondava organisatsiooni PEN International asutamisest.

Karges Lamba-Ada rütmis. Tristan Priimägi intervjuu Noomi Rapaceʼiga
Hispaania-rootsi päritolu näitlejatar Noomi Rapace jätab kinolinal oma rollivaliku ja olekuga endast võrdlemisi sünge, gootiliku mulje ning teda on filmides harva võimalik naeratamas näha. Tegelikus elus on Rapace aga oma ekraanikuvandist ehmatavalt erinev. Paarteist aastat tagasi Lisbeth Salanderi osatäitmisega „Lohetätoveeringuga tüdruku“ filmide sarjasi tuntuks saanud näitlejanna on aval ja vaba suhtleja, kes ilmutab ajakirjanike vastu näitleja kohta harjumatult suurt osavõtlikkust.
Tänavu võib teda muuhulgas näha islandi sürrealistlikus trilleris „Lambuke“. „Lambuke“ ei ole kindlasti mingi harjumuspärane ega vaatamiseks mugav film. Noomi Rapace oli lahkelt nõus valgustama filmi ja Maria nõudliku osatäitmise tagamaid. Tihti kommertslikes suurproduktsioonides kaasa löövale Rapace’ile ei valmistanud selline käiguvahetus mingeid raskusi, sest peale rootsi ja inglise (ning taani ja norra) keele oskusele valdab ta vabalt ka islandi keelt.

GREGOR KULLA: Steik ja kvartett
Novikov, Lattikas, Metsvahi ja Joamets on igati silmapaistvad interpreedid. Nad saavad(ki) kõigega hakkama: neile võib kirjutada ükskõik mida ning nad teostavad selle tehnilise üleolekuga.

Eesti Löökpillikvarteti debüütkontsert „Löögi ilu“ 7. X Estonia kontserdisaalis. Eesti Löökpillikvartett: Karl Johann Lattikas, Tanel-Eiko Novikov, Lauri Metsvahi ja Tiit Joamets.

Estonias oli Eesti Löökpillikvarteti teine debüütkontsert. Esimene leidis aset päev varem Pärnu kontserdimajas. Estonia pooltühi kontserdisaal ei ajanud suud ammuli, sest kontserdile ei olnud nagu teavitustööd tehtudki. Ega tea ka, milline pilt keskmisele kontserdikülastajale vaimusilmas viirastub, kui ta näeb sõna „löökpillikvartett“ – kas pingiread oleks tihedamalt asustatud, isegi kui oleks rohkem reklaami tehtud? Huvitav oleks teada, mida eeldatakse, sest tõtt-öelda on tegu üsna kauge ja värske nähtusega. Löökpillimuusika pole teab mis laialt levinud. Kontserdil kõneles Novikov, et n-ö avapauk kõlas XX sajandi teise poole alguses. Pooleldi nõustun selle jutuga, pooleldi mitte. Löökpillid olid tollases modernismikeerises küll moeröögatus, kuid muusikat kirjutati neile juba märksa varem.

TARMO NOORMAA: 30 aastat pärimusmuusika kõrgharidust Eestis
Tänavu möödub 30 aastat sellest, kui Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias (TÜVKA, tollal Viljandi kultuurikolledž) loodi pärimusmuusika eriala ehk Eestis hakati õpetama kõrgemal tasemel pärimusmuusikat. Kutsusime Viljandis 8. oktoobril, pärimusmuusika lõikuspeo esimesel päeval kokku eriala alusepanijad ning algusaegade ja praegused eestvedajad, et arutleda pärimusmuusika õpetamise vajaduse üle kõrgkoolis, vestelda üliõpilaste ootustest ja eriala väärtustest siis ja nüüd ning ka takistustest, mis on tulnud eriala õpetamisel ületada.
Vestlusringis osalevad pärimusmuusika eriala looja Ene Lukka-Jegikjan, nõu, jõu ja abiga eriala ja õppekavade loomise juures olnud Anneli Kont ning kateedrijuhataja ametit pidanud Celia Roose. Vaadet praegu erialal õpetatavast lisab TÜVKA muusika õppekava programmijuht Marko Mägi.

RAGNE KÕUTS-KLEMM: Läbipaistvuse küsimus
Ajalehetiraažide avaldamata jätmine kui sümboolne surmakuulutus paberlehtedele
Enne suvist puhkuselainet saatis Postimees Grupp laiali teate, et edaspidi enam oma lipulaeva Postimehe ja teiste gruppi kuuluvate maakonnalehtede tiraaži ei avaldata.i Väidetavalt puudub ajalehe trükiarvul sisuline väärtus, see ei näitavat midagi. Kindlasti ei saa sellega nõus olla. Pikemale ajaskaalale paigutatuna on tiraažid näidanud seda, kuidas paberil trükitud uudised on lugejale üha vähem tähtsad, ja on näidanud ka seda, kuidas auditooriumi on mõjutanud viimase suure majanduskriisi ajal teda tabanud toimetulekuraskused ja kuidas headel aegadel on uudistehuvilised vajanud mõnusalt krabisevat ja trükivärvi järele lõhnavat lugemisnaudingut. Tiraažid näitavad ka seda, millistes piirkondades on kohalikul lehel elanikkonnaga tugevam side ja millises nõrgem. Tiraaž ei ole juhuslik tähenduseta arv. Ajalehekirjastaja mõtleb majanduslikult – trükib nii palju, kui tellija ja juhuostjad vajavad ega kuluta raha sellele, et suurem osa lehtedest jääks trükikoja lattu seisma. Tiraaž on vägagi tähenduslik näitaja paberlehe käekäigu kohta.

MAAJA VADI, OLEG MONASTYRSKYY, KRISTJAN PULK: Autojagamise tulevik
Kuidas mõjutavad autojagamise tulevikku seadusandluse ja regulatsioonide areng ning autonoomsete sõidukite kasutuselevõtu kiirus?
Autojagamise äriidee on vähemalt viiskümmend aastat vana. Esimene registreeritud autojagamise ettevõte Procotip loodi 1971. aastal Prantsusmaal Montpellier’s. Ettevõttel oli 35 autot ja 19 jagamisjaama, kuid see suleti kaks aastat hiljem tehnoloogiliste ja finantsprobleemide tõttu.i Tegemist ei ole siiski viljatu tegevusvaldkonnaga, sest ennustatakse, et 2030. aastal kasutatakse vähemalt üht kümnest müüdud autost jagatuna.ii Arenenud tehnoloogiad (internetiühendus, nutitelefonid, GPS jne) on muutnud jagamismajanduse kasvavaks trendiks ning sellega peavad arvestama autotootjad, vahendajad ja kliendid. Autojagamist võib pidada uueks alternatiivseks liiklusviisiks, mis aitab linnatransporti tõhustada. Millised tegurid mõjutavad autojagamise arengut?

JÜRI LIPPING: Jumala surm ehk Sündmus nimega Nietzsche
Inspireerituna Louis Althusseri ja Gilles Deleuze’i mõttepärandist üritan visandada jumala surma mõningaid programmilisi kaastähendusi. Esiteks vaen küsimust, mida tähendab jaatada jumalat filosoofilises plaanis. Teiseks mõtisklen filosoofia eriomase funktsiooni ja iseloomuliku situatsiooni üle, aga ka jumala rolli üle metafüüsilise süstemaatika isandtähistajana. Sellele järgnev moodustab ühtsema terviku, mida võib käsitada ettekande tuumana. Võtan nimelt vaatluse alla jumala surma tagajärjed kontseptuaalsele mõtlemisele ning sealt tõukudes teen juttu dramatiseerimise meetodist filosoofias.

Arvustamisel
Andrus Kasemaa luulekogu „Pipraterake“
Fotokuu peanäitus „Intensiivsed paigad“
Eesti paviljon „Plats! Väärikas kahanemine“ Veneetsia arhitektuuribiennaalil
näitused: Andrus Joonase „Meelesurfar“ ja „Zjem-a, Daur-a“ ning Sten Eltermaa „Klaasvastupanu“
Madlen Hirtentreu installatsioon „Lugupeetud mängutoos“
festival „TubIN“
Eesti Löökpillikvarteti debüütkontsert „Löögi ilu“
Eesti Noorsooteatri „Poiss ja liblik“, Endla teatri „Must lind“ ja Rakvere teatri „Katk.Est.Used“
mängufilm „Benedetta“