Sel reedel Sirbis

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

VIRVE SARAPIK: Õpetaja, valgustaja, suunaja ja vahendaja
Jaak Kangilaski seisukoht näib olevat, et pooluste vahel leiab alati kesktee, kuid elus, kunstis, mõtteviisis ja ka poliitikas peaks leiduma erinevaid võimalusi.
Elutöö on nii kõikehõlmav küll, et seda ei võta kokku ei lühike lehelugu, kõne ega telesaade. Jaak Kangilaski pikaaegset tegevust on viimastel aastatel Sirbis käsitletud, kahel korral ka intervjuuna, seega asjaosalise enda pilgu läbi.1 Tahtmata kirjapandut korrata, võinuksin toetuda omaenda kokkupuudetele ja muljetele, kuid paratamatult valgustub nii välja vaid mingi osa tema elust ja tööst. Üks lähenemisvõimalusi on näiteks aga rollide eritlemine, mida siinkohal teengi.

MERLE KARRO-KALBERG: Asendamatu Linda Madalik
Viimasel ajal pole ehitatud ühtegi arhitektuuri suurobjekti, kus Linda Madalik poleks kaasa löönud, alates kaubanduskeskustest ja koolidest ning lõpetades suurte kontserdimajadega.
Vanaproua revolvriga – nii on riikliku kultuuri elutööpreemia pälvinud akustik Linda Madalik ehk üldsusele kõige paremini meelde jäänud. See on lausa nii tugev kujund, et leidis oma aegumatu koha laulu sees. Veebruari alguses toimunud arhitektuuripreemiate gala muusikalises vaheesituses laulis Kaisa Kuslapuu ansambel Lonitseera Linda Madaliku ja tema püssi Eesti kultuurilukku.

TIIT ALEKSEJEV: Lindid Mati Sirklile
Kahele häälele
Mati Sirkel on vahendanud üle poolesaja tippteose saksa, inglise, rootsi, uuskreeka ja hollandi keelest. Tema eestindatud autorite hulgast tõusevad esiplaanile saksa ja austria kirjanduse keelevirtuoosid: Franz Kafka (kõik ilukirjanduslikud tekstid, päevikud ja kirjad), Friedrich Hölderlin, Johann Wolfgang von Goethe, Novalis, Rainer Maria Rilke, Heinrich von Kleist, Ernst Theodor Amadeus Hoffmann, Hermann Hesse, Georg Büchner, Hermann Broch, Hugo von Hoffmannsthal, Robert Musil, Heimito von Doderer, Winfried Georg Sebald, George Saiko, Gustav Meyrink, Hans Jakob Christoffel von Grimmelshausen, Fritz von Herzmanovsky Orlando, Alfred Kubin, Elias Canetti, Günter Grass, Thomas Bernhard jpt.
Ja paljud teised …

KRISTA FISCHER, TÕNU KOLLO: Matemaatilise statistika ilu ja võlu
Teaduse elutööpreemia laureaat Ene-Margit Tiit on matemaatilise statistika õppesuuna rajaja ja üks statistilise kirjaoskuse juurutajatest.
„Keegi ei oska ennustada, mis inimese loomingust tegelikult on väärtuslik ja kannatab ajaproovi välja – kas see on teadusartikkel, õpik, ajakirjanduses ilmunud mõttevälgatus või temast kui isiksusest järele jäänud legend.“
Nii kirjutas vastne riigi elutööpreemia laureaat, Tartu ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit enam kui kaks aastakümmet tagasi oma 1955–1998 avaldatud, toimetatud ja juhendatud tööde kogumiku eessõnas. See mõte selgitab hästi ka selliste preemiate väljaandmise keerukust – kuidas panna kaalukaussidele väärikate inimeste mitmekülgsed saavutused ja neid omavahel võrrelda?
Laureaat ise on koos kolleegidega uurinud nii punaseid kääbustähti, abielulahutuse riskitegureid, rasedate toitumist, inimtegevusega seotud keskkonnaprobleeme, Eesti rahvaarvu muutumist, Eesti perede vaesust ja eakate toimetulekut, pärimuskultuuri ja koroonaviiruse levimust Eestis, rääkimata arvukatest matemaatilistest töödest mitmemõõtmelises statistikas ning panusest statistikatarkvara loomisesse. Ta on üks peamistest Eesti registripõhise rahvaloenduste metoodika väljatöötajatest. Kuidas saab üldse võimalik olla, et tegu on ühe ja sama isikuga?

KRISTIN KUUTMA: Rahvamuusika uurimisest kultuuri järjepidevuse hoidmiseni
Teaduse elutööpreemia laureaadi Ingrid Rüütli elutööks on olnud eesti etnomusikoloogia koolkonna kujundamine ja järjepidevuse hoidmine.
Ingrid Rüütel on üks teenekamaid rahvamuusika uurijaid, eesti etnomusikoloogia rajajaid, kogu eesti rahvamuusika ning folkloori uurimise pikaajaline ja ühiskonnas mõjukas eestvedaja ja eestkõneleja. Tema uuringud on välja toonud regilaulude viiside ning laiemalt soome-ugri rahvamuusika eripära, ta on loonud eesti ja vadja regiviiside tüpoloogia ja andmebaasi, määratlenud eesti rahvalaulu kihistusi ja etniliste suhete rolli nende tekkes, eritlenud rahvakultuuri ja etnilise identiteedi mitmesuguseid väljendusviise. Aastakümneid aktiivse väliuurijana on ta talletanud lugematu hulga rahvalaule, koostanud nende põhjal kogumikke ja heliplaadikomplekte, lisaks on ta osalenud ka mitme teadusfilmi tegemises. Tema elutööks on olnud eesti etnomusikoloogia koolkonna kujundamine ja järjepidevuse hoidmine viimase poole sajandi jooksul.

Mees, kes tunneb Keraamikat. Juss Heinsalu intervjuu Leo Rohliniga
Leo Rohlin (snd 1939) on Eesti kunstiakadeemia emeriitprofessor, pikaaegne ja hindamatu keraamika õppejõud ning kunstnik, kes on pälvinud kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti valdkonna elutööpreemia pedagoogilise, akadeemilise ja ka loomingulise töö eest. Leo Rohlin on osalenud näitustel mitmel pool maailmas, loonud monumentaalteoseid ja disaininud aegumatut tööstuskeraamikat, avaldanud monograafiaid ning panustanud arvukate artiklitega keraamika kajastamisse. Tegemist on inimesega, kes on pühendunud eesti keraamika arengu ja säilimise hüvangule.

Süvitsi mõõdetav maailm. Mathura intervjuu Rein Rauaga
Rein Raud pälvis riikliku kultuuri aastapreemia 2021. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest. Näiteks avaldas Raud romaani „Päikesekiri”, koondtõlkekogu William Carlos Williamsi luulest “Kevad ja üldse” ning uurimuse “Olemise voog”. .Alljärgnev vestlus tõukub Raua mullu ilmunud raamatust “Täiused ja tühjused: Lühiülevaade Aasia mõtteloost”.

TRIIN OJARI: Majakeskne Vilen Künnapu
Tänavu pälvis kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia „julge ja isepäine“ (nii on auhinna määrajad sõnastanud) Vilen Künnapu. Ta on ilmselt üks tuntumaid arhitekte, kes on avalikkust raugematu intensiivsusega irriteerinud, lõbustanud ja ärritanud juba 1970. aastatest saadik. Rahutu loojanatuur, alati näljane millegi uue järele, vankumatu usus kunsti ülimuslikkusse, ise pidevas ümbersündimises loomingulise elurikkuse katkematus ahelas – teel, mis on ta nüüd maalikunsti juurde viinud.

ANNA-LIIZA IZBAŠ: Julge pealehakkamise ja kõrge lennuga Salto
Veebruari alguses toimunud arhitektuuripreemiate auhinnagalal võidutsesid Salto arhitektid. Kultuurkapitali arhitektuuri valdkonna peapreemia ja arhitektide liidu arhitekti aastapreemia pälvisid nad eelmisel suvel avatud Vanasadama kruiisiterminali eest. Tartus Emajõe ääres asuv lodjakoda (valmimisaeg 2020) tõi kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali eripreemia.
Intervjuus räägivad Maarja Kask ja Ralf Lõoke Vanasadama kruiisiterminali ja lodjakoja projekteerimis- ja ehitusprotsessist lähemalt ning jagavad mõtteid arhitektuuri ja keskkonna koosmõjust.

JÜRI SAAR: Putini sõda
Ükski läänemaailma otsustajatest pole siiani tõsiselt üritanud lõpetada või isegi piirata Vene ulatuslikku rahapesu läänes.
Praegune rahvusvaheline olukord on pingelisem kui kunagi varem pärast külma sõda ja võib tõepoolest lõppeda suure sõjalise konfliktiga keset Euroopat. Saatkondi, näiteks Venemaa, USA, Ühendkuningriigi ja mõne teise lääneriigi oma, evakueeritakse Ukrainast ning nende riikide kodanikel soovitatakse maalt lahkuda. See ei osuta üksnes diplomaatia läbikukkumisele, vaid selles peegeldub kogu läänemaailmas Venemaast loodud kujutluspildi lagunemine. On ju viimasel kolmel aastakümnel diplomaadid, poliitikud, ajakirjanikud ja intellektuaalid järjepidevalt keeldunud aru saamast, milliseks riigiks on Venemaa kujunenud pärast „XX sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi“. Lääs on nüüd ka valmis efektiivselt reageerima Venemaa agressiivsetele sammudele.

ILMAR VENE: Olemuslikkus ja märgilisus
Väljapaistvate isiksuste tegevuse tõlgendamisel olgu teisejärgulise tähendusega üksikasjad lahus peamisest! Või kui eelistada lotmanliku värvinguga sõnastust: olemuslikkus tuleb eraldada märgilisusest. Märgiline on näiteks, mida õpetlane on kirjutanud oma ammusele õpingukaaslasele 27. aprillil 1991. aastal: „Olen ikkagi stalinlikust epohhist pärinev inimene“. Sedasama saab ütelda bolševike parteisse astumise kohta, mis sai teoks kõige raskemal ajal, 1942. aastal. Tegemist pole vähema kui esindusliku tõendiga vaprusest. Teadagi ei saanud kommunist olla seotud kirikuga ning Juri Lotman, printsipiaalne ateist, pidas seda endastmõistetavaks. See kõik ei tõuse aga kõrgemale märgitasandist. Sootuks millegi muuga puutume kokku, kui seesama inimene hakkab edaspidi aastakümneid kordama, et kultuur rajaneb kõlblusel. See viimane nimelt, kõlblus, ei ole märgiline, ja juba „rajanemine“ osutab, et silmas peetakse midagi püsivat.

KRISTJAN HALJAK: Surm loomingus
Kas ja kuidas suhtutakse, ületatakse ja tõlgitakse surma kirjanduses? Loomingu Raamatukogus 2021. aastal ilmunud teosed annavad vastuse.
Kõik kõneleb seksist ja surmast, mitte üksnes räpane ja madal bulvarikirjandus, vaid igasugune kirjandus. Muidugi eristab tekste see, millisel määral on seksuaalsus või surmatung sisutasandil eksplitsiitselt kohal, kui otseselt ühest või teisest – või ühest ja samast? – asjast räägitakse, kuivõrd on see sublimeeritud, kuivõrd on kunstiteoses esile kerkivad püüdlused seksi ja surma poole oma esmasest objektist ümber suunatud. Markii de Sade’i eristab Leonardo da Vincist kuristik, kuid, rääkimata metafüüsilisest tühjusest sügaviku kohal, on ka sügaviku seinad, raam ja põhi tehtud – kultuurilis-ajaloolistest, poliitilistest ning sättumuslikest eripäradest ja fantaasiate struktuurist hoolimata – ühest ja samast materjalist, inimpsüühika kivist.

KRISTINA KÕRVER: Kel kõrvad, see kuulgu
Ansambel Vox Clamantis seostub paljudel kuulajatel gregooriuse lauluga, kuid tegelikult on ta midagi palju rohkemat. Aastatega on nende repertuaar ja tegevusväli plahvatuslikult laienenud ning hõlmab vaimulikku muusikat Perotinusest ja Machaut’st kuni Liszti, Messiaeni ja Pärdi muusikani välja. Omaette peatüki moodustabki Eesti heliloojate looming – Arvo Pärdi ja Cyrillus Kreegi kõrval Helena Tulve, Tõnis Kaumanni, Galina Grigorjeva, Sven Grünbergi jt teosed. Vox Clamantis on kujunenud hinnatud nüüdismuusikaansambliks, mille võimekatele lauljatele loovad heliloojad meelsasti uusi partituure.

SILVER ÕUN: Mine ja vaata
Paul Thomas Andersoni retrospektiivil võib näha kuut kaasaja Ameerika autorifilmi meistriteost.

URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Muutuvad asjad
Olen varasematel tagakülgedel kõnelenud asjade stabiliseerivast mõjust. Esemete võimest ajalugu aeglaseks muuta, pakkuda turvatunnet, et ärgata samas maailmas, kus uinusime. Olelusvõitluslik ahvidraama on asendunud inimahvide organiseeritud koostööga.

Arvustamisel
XXIII segakooride võistulaulmine „Tuljak“
kontsert „TMKK kuuskümmend. Muusikat suurelt lavalt“
protseduur-mäng „Motell Düskroonia“
Kristi Kongi ja Krista Möldri näitus „… ja teised valguse varjundid“
Eesti Draamateatri „Majahoidja“
Tallinna Linnateatri „Emigrandid“
dokumentaalfilm „Vaino Vahingu päevaraamat“
luulekassettide kogumik „Tundekasvatus“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht