Sel reedel Sirbis

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Juri Lotman – ideede pilduja ja tohutu eruditsiooniga inimene. Valle-Sten Maiste intervjuu Tiit Hennostega
Tiit Hennoste: „Kas Lotman oleks tahtnud, et teda vaadatakse kui eesti kultuuri osa? Ma kahtlen selles. Usutavasti oleks Lotman ikka parema meelega vene kultuuri osa. Ja sama usutavalt maailmakultuuri osa.“
Esmaspäeval on Juri Lotmani 100. sünniaastapäev. Keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste arvab, et Lotmani mõju on olnud sageli küll kaudne, ent vaieldamatu ja suur. Lotman oli inspireeriv ideegeneraator, ta suutis leida mõnest hoopis humanitaariakaugest mõttest idee ja seda arendada.

INDREK IBRUS: Lootuse semiootika
Küberneetilisest informatsiooniteooriast tuletas Lotman, et kultuuri peamine konstant on uute tähenduste loomine. Seda mootorit ei saa seisma panna.
Süü
Mul paluti Juri Lotmanist kirjutada, aga tunnen end ebamugavalt. Mu plaan kirjutada Lotmanist sedakorda isiklikult, isiklikust kogemusest, võib mõjuda kohatult. Sest ma ei ole teda kunagi isegi näinud. See plaan on seda paradoksaalsem, et mul lasub üks süü. Too algpatt leidis aset oktoobris 1993, kui uudiskanalid teavitasid Lotmani surmast. Ma olin tol saatuslikul õhtul, vastselt 19aastasena, tollase Päevalehe uudistoimetuse valvetoimetaja. Valvasin ja toimetasin, kuid unustasin kontrollida ETA uudistelindi kultuuriosa. Ja nii ei jõudnudki teadmine Lotmani lahkumisest Päevalehe lugejateni. Päevalehe tollane tegevtoimetaja Peep Kala tegi mulle järgmisel päeval peapesu ja küsis seejuures: „Kas sa üldse tead, kes Juri Lotman on?“ Ma teadsin, aga mäletan tunnet, et mitte kuigi hästi.

MIHHAIL TRUNIN: Mõjus inimlik dokument
Juri Lotmani kodustele saadetud rindekirjad annavad ettekujutuse noore mehe „hinge kasvatamisest“ ning vaimsuse säilimisest sõja kiuste.
Лотманы. Семейная переписка 1940–1946 [Lotmanid. Perekondlik kirjavahetus aastatel 1940–1946].
Lotmanite perekonna sõjaaegse kirjavahetuse mahukas publikatsioon, mille „peategelane“ on suure pere noorim laps Juri Mihhailovitš Lotman, paneb mõtlema tema staatuse üle kultuuris. Kes ta on – kas õilis rüütel, Tartu geenius, kes hingestab kõike, mida puutub, renessansliku mastaabiga isiksus? (Ülistussõnade rida võib hõlpsasti jätkata.) Või hoopis silmapaistev õpetlane, kes elas teadlasena läbi keerulise ja huvitava evolutsiooni?

JAN KAUS: Kauguste kunst
Kirjandus viib lugeja vaimu aegadesse ja kohtadesse, kuhu tema kehal pole võimalik jõuda, aga ka vastupidi – sisekosmosesse.
Püüdes leida vastust kirjanduse kõnekusele, olen pakkunud välja liikumatu liikumise argumendi.i Kirjandus suudab viia lugeja vaimu aegadesse ja kohtadesse, kuhu tema kehal pole võimalik jõuda. Ajaloolised romaanid kannavad mõtted minevikku, kuhu füüsikaseaduste kohaselt liikuda ei saa. Mõni kosmoseulmekas lennutab lugeja tähesüsteemidesse, mis jäävad vähemalt praeguste võimaluste raames inimkonna vahetust käeulatusest välja. Inimkond soovib jõuda lähiajal Marsile, ent ei tasu unustada, et Maa on Marsile umbkaudu kaheksa korda lähemal kui Jupiter Saturnile, nii et isegi Päikesesüsteemi mõõtkavas oleks Maalt Marsile minek väike retk. Lugedes aga saab mõte liikuda ruumipunktidesse, mis jäävad meile lihalike olenditena veel aastatuhandeteks, võib-olla igaveseks kättesaamatusse kaugusse.

KRISTA KODRES, LIISA KALJULA: Kas migratsioon võiks kunstiajaloos olla positiivne mõiste?
Arvukate osalejatega kunstiajaloo kongress oli kantud postkoloniaalsuse vaimust, ehkki üleskutsed loobuda üleilmse koloniseeriva kunstiajaloo teoreetilis-metodoloogilisest raamistikust oleksid võinud jääda kongressil rohkem kõlama.
Kunstiajaloo rahvusvahelise komitee (CIHA – Comite International d’Histoire de l’Art) XXXV maailmakongress São Paulo Goethe instituudis 17. – 21. I.

RIIN ALATALU: Mis meie põlvkonna pärandist tulevikule jääb?
Narva taastamisest on unistatud selle hävitamisest peale, kuid koopiate asemel võiks piirilinnas anda võimaluse hoopis nüüdisaegsele arhitektuurile.
Muinsuskaitse argipäev on kaaluda, mida hoida ja millel minna lasta. Tavapärased etteheited, et muinsuskaitse on minevikus kinni, satuvad ootamatusse valgusse, kui nõutakse ammu hävinenu vanal kujul uuesti üles ehitamist. Selliseid unistusi on igasuguseid: mõned aastad tagasi pakkus toonane kultuuriminister, et võiks taastada XVII sajandist varemetes olnud Viljandi ordulinnuse. Äsja käis ajakirjandusest läbi mõte, et uuesti võiks katuse alla saada ligi 500 aastat varemetes olnud Pirita klooster. Väga suur osa Eesti mõisaid külastavaid inimesi ootab, et nood taastataks pärisorjuse najal saavutatud hiilguses. Tartus kaalutakse endiselt, suisa koalitsioonilepingu tasandil, Kivisilla taastamist, Narvas on aga peaaegu et juba leitudki raha ajaloolise vanalinna ühe kvartali uuesti rajamiseks.

SABINA KAUKIS: Kes vastutab kodukandi kultuuripärandi eest?
Pärandirikkuse käsitlemine omavalitsuse üldplaneeringus võib nii sealse elaniku kui ka omavalitsuse kiirelt ummikusse ajada.
Kultuuripärandi sõbrad rõõmustasid, kui möödunud aasta lõpus kanti UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja järjekordne omapärane eesti traditsioon: haabja ehk ühepuulootsiku ehitamine ning kasutamine Soomaal. Varem on nimekirja kantud Kihnu kultuuriruum, Eesti- Läti-Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon, seto leelo ja Võromaa suitsusauna kombestik. Tegemist on kohalike kultuuriilmingutega, mis on püsinud ja meieni jõudnud tänu järjepidevusele ja kommete elus hoidmisele. Sama põhimõte kehtib ka ehitatud kultuuripärandile: seni kuni see on väärtustatud ja kasutuses, pärand säilib. Kui ajalooline pärand unarusse jäetakse, kaob kiiresti.

KÄRT KELDER: Hommikusöök söödud ja kohv joodud. Peole?
Enne koroonaaega peeti kõik kureeritud elektroonilise muusika üritused öösel ning tantsijad läksid põrandale alles pärast keskööd. Kas piirangud on neid rituaale muutnud?

ÜLO MATTHEUS: Nutistumine –suur mure või kognitiivne revolutsioon?
Mõistagi on liigsel arvutikasutamisel oma ohud. See võib tekitada sõltuvust ja võõristust välise maailma ja teiste inimeste vastu.
Inimkonna areng on toimunud tsükliliselt koos suurte arenguhüpetega. Teoreetikud räägivad kognitiivsest, põllumajandus-, tööstus- ja nüüd lõpuks ka infotehnoloogilisest revolutsioonist. Kolme esimest oleme õppinud analüüsima. Infotehnoloogiline revolutsioon on liiga uus, et see võimaldaks üldistavat tagasivaadet. Igal põlvkonnal on oma elukogemus. Koos elavad erineva kogemuse ja väärtustega põlvkonnad, kellest vanimad mäletavad, kuidas nende ellu ilmus elekter, telefon, raadio, televisioon, siis arvutid, mobiiltelefonid, internet ja ühismeedia.

MARTI JELTSOV: Teel süsinikust vabaks III. Tuumaenergia
Parima tuleviku energiasüsteemi kirjeldamisel peab rõhk olema sõnadel „puhas“ ja „juhitav“.
Esimeses artiklisi kirjeldasin ees seisva probleemi tõsidust ja energeetika hetkeolukorda, mis on suures pildis väga saastav. Kui lootustel põhinevad, ja võiks lausa öelda, et reaalsust eiravad prognoosid kõrvale jätta, siis ei ole näha märke, et olukord lähitulevikus paranema hakkaks. Vastupidi, arvestades teises artiklisii kirjeldatud mängureegleid ehk elektriturul toimuvat, siis näen hoopis väga suuri riske selles, et turumoonutusi juba põhjustanud riikide sekkumise jätkumisel võime roosasid prille kandes veelgi suurematesse probleemidesse sattuda. Sestap on tulevikuenergeetika valikute üle mõistlik arutleda emotsioonitult ja faktipõhiselt.

MAARJA GROSSBERG-KUUSK: Kui läheks päikesele vastu ja jätaks varjud selja taha
Üleminek taastuvenergiaallikatele on vältimatu ja mida varem nii riiklikul kui ka indiviidi tasandil tarku otsuseid ja investeeringuid tehakse, seda suurem on saadav kasu.
Eestis on ilmselt vähe inimesi, kes sel talvel ei oleks mõelnud oma majapidamise või ettevõtte elektrienergia tootmise ja tarbimise peale. Oleme harjunud odava elektriga, aga see aeg on nüüd läbi. Aastaid räägitud ees ootavad muudatused elektrienergia tootmises on järsku kohale jõudnud ja me ei olnud selleks valmis. Kirume valitsust, miks see midagi ette ei võta ja laseb nii juhtuda. Muidugi on riigil energiapoliitika kujundamisel määrav osa, aga tasub mõelda, mida saab ise ära teha. Millised on säästlikud valikud ja mida on elektrienergia tootmises oodata?

MARGUS OTT: Argidialektika V. Omand
Mul on auto. Mul on maja. Mul on käed-jalad. Mul on aju. Mul on taldrikutäis sööki. Mul on tass kohvi. Tavamõtlemises on asi lihtne: on olemas „mina“ ning selle juurde käivad mingid asjad, mis on minu omad, minu omand.
Pealtnäha on võimuvahekord selge: mina olen peremees, asjad on sulased või koguni orjad.

Arvustamisel
„Лотманы. Семейная переписка 1940–1946“
Tallinna talvefestival „Tõsta pilk ja ava süda“
Black metal’i festival „Howls of Winter“
Una Corda kontsert „Vaikuse labürindid“
näitused: Kati Kerstna „Aksessuaarid“, Daniil Logovoi „Alalisvool kui armu allikas“ ning Eero Alevi, Marleen Suve ja Brenda Purtsaku „Külaline“
Tallinna Linnateatri „Vabalt peetavate kanade munad“
Eesti Draamateatri „Tund enne päikesetõusu“
Vanemuise „Vennad Lõvisüdamed“
Berliini filmifestival
mängufilm „Luupainaja allee“
lühidokumentaalfilm „Eesti lood. Lokaalsed linlased“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht