Sel reedel Sirbis

„Türgil on põhjust Venemaad mitte usaldada“, Hille Hanso vestleb professor Mitat Çelikpalaga Talvi Nurgamaa, „Aprill. Kontrastid, vastuolud ja ühtsus“ Saara Mildeberg, Kadri Taperson, „Anarhistlik vegangeograafia“ Reet Varblane, „Otsus tunnistada ja tunnustada“ Triin Ojari, „Hea maja on väärt poolt kuningriiki“ Joosep Susi, Hasso Krull, „Suitsu nurk XV Mirjam Parve „jahtuvas saunas““ Urmas Lüüs, „Olulised asjad. Lugudesse kätketud asjad“ Intervjuu keeleteadlase Sven-Erik Soosaarega kunstnik Tõnis Saadojaga leedu kirjaniku Birutė Jonuškaitėga gruusia režissööri Lana Gogoberidzega

Türgil on põhjust Venemaad mitte usaldada. Hille Hanso vestleb professor Mitat Çelikpalaga
Mitat Çelikpala: „Türgis on isegi islamistid läänlased ega taha itta kuuluda. Paljudele puudustele vaatamata on Türgi siiski läänelik liberaaldemokraatlik riik.“
Prof dr Mitat Çelikpala, İstanbuli Kadir Hasi ülikooli rahvusvaheliste suhete osakonna dekaan, on ka Oxfordi ülikooli St. Antony kolledži assotsieerunud vanemliige, NATO terrorismivastase võitluse tippkeskuse, Türgi relvajõudude strateegilise uurimiskeskuse ja välisministeeriumi strateegiliste uuringute keskuse akadeemiline nõunik. Çelikpala uurimisvaldkondadeks on endise Nõukogude Liidu alad ja Kaukaasia, diasporaauuringud, Musta mere piirkond ja selle julgeolek, Türgi-Vene suhted, energiajulgeolek ning terrorismivastane võitlus.

TALVI NURGAMAA: Aprill. Kontrastid, vastuolud ja ühtsus
Eestisse sattus aprillis märkimisväärselt palju muusikuid, keda oli siia juba kaua oodatud, ning kõlas palju eesti heliloojate teoste esiettekandeid.
2022. aasta aprill oli pandeemia algusest saadik imetlusväärseim kontserdikuu. Taas oli hoomata kevadist mitme festivali sünergias sündivat külluslikku melu – ja väga kontsentreeritult! Seda ilmestasid klavessiinifestival, Eesti muusika päevad, festival „Commute“ ja „Jazzkaar“. Eestisse sattus eelmisel kuul märkimisväärselt palju muusikuid, keda oli siia juba kaua oodatud, näiteks Pierre Hantaï, Angela Hewitt ning Ictus Ensemble koos Donatienne Michel-Dansaciga.

BARBI PILVRE: Kui midagi ette ei võeta, siis sureb XXI sajandi lõpuks välja 1500 ehk veerand maailma keeltest
Algas ÜRO põliskeelte kümnend
Kuidas ÜRO loodab põliskeeli, maailma keelelise rikkuse allikat päästa, räägib keeleteadlane, MTÜ Fenno-Ugria juhatuse liige Sven-Erik Soosaar.

SAARA MILDEBERG, KADRI TAPERSON: Anarhistlik vegangeograafia
6.–7. mail Tallinna botaanikaaias seitsmendat korda toimuva loomaõiguste konverentsi teemaks on loomaõiguslus keskkonnakriisi kontekstis. Konverentsi üheks peaesinejaks on inimgeograaf Richard J. White, kes nimetab end ise anarhistlikuks geograafiks. White on viimastel aastatel pühendunud anarhismi, veganluse ja feminismi intersektsionaalsusele ehk kokkupuutepunktide teadvustamisele. Teadlase-aktivistina nii teoorias kui praktikas, et kriitilised loomauuringud ei jääks pelgalt teadlaste elevandiluust tornide ja konverentsisaalide seinte vahele.

REET VARBLANE: Otsus tunnistada ja tunnustada
Promoda ainult seda, milles ollakse ise veendunud. Teha seda väsimatult ja õigel ajal. Tark turundus ja ka kunsti(kultuuri)diplomaatia on raske töö.
Möödunud teisipäeval, 26. IV kogunesid kunstnike liidu liikmed muusika- ja teatriakadeemia kontserdimaja suurde saali, et pidada maha suurim ja tähtsaim koosolek – suurkogu. Kõik läks plaanipäraselt: kvoorum oli koos, üksmeelselt hääletati Elin Kard presidendiks ja Vano Allsalu asepresidendiks, suurkogude vahelise aja esinduskogu – volikogu sai otsevalimisega värsket verd.

Maal on tervik. Eero Epner vestleb Tõnis Saadojaga
Tõnis Saadoja: „Mulle meeldib hüljatus, mis kehtestab tunde, et aeg seisab: midagi ei juhtu, midagi ei kao ära, kõik lihtsalt püsib. Ja see on hea tunne.“
Tõnis Saadoja näitus „September, oktoober, märts, aprill“ Tartu Kunstimaja suures saalis 2. IV – 1. V.
Tõnis Saadoja (sünd 1980) on maalikunstnik, kelle tähelepanu keskmes on maali ja fotograafia suhted ning keda huvitavad aja, ruumi ja mälu kooskõlas sündinud tähelepanekud. Ta töötab Eesti Kunstiakadeemias ning juhendab joonistamise ja maalimise tunde.

TRIIN OJARI: Hea maja on väärt poolt kuningriiki
Mies van der Rohe arhitektuuriauhind näitas taas, et arhitektuur seisab keeruliste probleemide ees, alates ehitamise negatiivsest keskkonnamõjust kuni ebaõiglase eluasemeturuni.
Euroopa Liidu Mies van der Rohe arhitektuuriauhind on suurepärane näide ühe linna oskusest rakendada arhitektuuripärand kultuuripoliitika teenistusse. 1929. aastal Barcelona rahvusvahelise näituse tarbeks rajatud Saksamaa paviljoni kavandas Ludwig Mies van der Rohe koos Lilly Reichiga ning hoonest, rääkimata selle jaoks tehtud toolist, sai silmapilk moodsa arhitektuuri manifest ja üks selle sümboleid. Seda hoolimata asjaolust, et ajutisena püstitatud hoone peagi lammutati ning aastakümneid toitsid legendi ainult mustvalged fotod ja joonised kümnetes raamatutes. Kuni 1983. aastani, kui Barcelona linnavõimude eestvõttel asutati Mies van der Rohe nimeline sihtasutus – Reichi nimi meesstaari kõrvale ei mahtunud! – ja kolme aasta pärast valmis paviljoni koopia.

Elurõõm igal juhul. Mariana Hristova vestleb Lana Gogoberidzega
Lana Gogoberidze: „Mis ka ei juhtuks, tuleb edasi minna ja olla igal juhul võimeline armastama. See on mu elufilosoofia essents.“
Gogoberidze perekonnata ja filmograafiata poleks ilmselt Gruusia filmiajalugu võimalik. Nutsa Gogoberidze oli esimene gruusia naisrežissöör, tema tütar Lana Gogoberidze on teinud viie aastakümne vältel 13 filmi ja tütretütar Salome Alexi järgib perekonnatraditsiooni, olles tegev produtsendina. Lana Gogoberidze elukäik peegeldab XX sajandit tormilises Nõukogude Liidus. Tema isa tapeti Stalini suure puhastuse käigus, seejärel tuli emal olla kümme aastat Gulagis. Lana kasvas üles oma tädi juures ja taaskohtumine emaga leidis aset alles siis, kui ta oli 17 – traumat peegeldavad mitmed tema filmid.

Kodune ja eksootiline – nagu maranta. Tiiu Sandrak vestleb Birutė Jonuškaitėga
Birutė Jonuškaitė on romaanis „Maranta“ jäädvustanud suure armastusloo taustal Poola leedulaste „väikese kodumaa“, nende mentaliteedi ja saatuse XX sajandil.
Kolmapäeval, 11. mail kell 18 on Tartu linnaraamatukogus hea võimalus kohtuda leedu kirjaniku Birutė Jonuškaitėga, kelle Balti assamblee 2020. aasta kirjandusauhinna pälvinud romaan „Maranta“ (koos jätkuromaaniga „Maestro“, mida pole veel tõlgitud) ilmus Eesti Raamatu kirjastuse vahendusel mullu aasta lõpus.

Loe ka Birutė Jonuškaitė romaani „Maranta“ arvustust!

JOOSEP SUSI, HASSO KRULL: Suitsu nurk XV Mirjam Parve „jahtuvas saunas“
Mirjam Parve erootilis-müütiline luuletus tõukub Juhan Kunderi õpetlikust loost „Vaeslaps ja talutütar“. Vaeslapsel tuleb vihelda ja pesta vanakesi, ja nii jääb ta sauna viimasena, kui keris on hakanud juba jahtuma. Nagu saunas ikka võib juhtuda, tuleb peagi vanapagan poegadele pruute otsima. Jumal tänatud, et vaeslaps teeb ristikese ukselävele, kuulab hiirte õpetusi ja pääseb. Tark tüdruk! Järgmisel laupäeval askeldab saunas aga rikas talutüdruk, ahne veel pealekauba, ja temal nõnda hästi ei lähe. Kuna tema õpetussõnu kuulda ei võta, tulebki minna vanapagana pojale naiseks.

URMAS LÜÜS: Olulised asjad. Lugudesse kätketud asjad
Olen pidanud mitmetel põhjustel palju kolima kas siis töö või õpingute tõttu. Vähemalt selles mõttes on mul õnnelikult läinud, et mul pole naabritega olnud erilisi põrkumisi ja hõõrdumisi. Ikka saanud teretades-naeratades hakkama või leigemal juhul elanud ise ja lasknud teistel elada. Kuni hetkeni, kui sattusin naabritädiga samal ajal koridori astuma ja ta märkas mu revääril sinikollastes toonides rinnamärki.

Arvustamisel
Aleida Assmanni raamat „Mineviku pikk vari“
Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus „Armastuse lugu“
Martin Siplase fotonäitus „Abstract City“
foorum „Kultuurikompass: kuidas muuta maailma keskkonnahoidliku kultuurikorralduse kaudu?“
festival „Jazzkaar“
Pärnu Linnaorkestri ja kontserdimaja hooaja lõppkontsert
Tartu ülikooli kammerkoori 50. aastapäeva kontsert „Kaksikpühendus“
Theatrumi „Iraani konverents“
Eesti Draamateatri „Amadeus“
Wiesbadeni filmifestival „GoEast“
dokumentaalfilm „Tagasi kosmosesse“