Sel reedel Sirbis

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ajas kestva ruumi nimel. Grete Tiigiste vestles Margit Argusega
Margit Argus: „Trendid muutuvad, mööbel laguneb, aga ruum jääb. Head ruumi ei kipu keegi välja vahetama, pigem ikka parendatakse, hoitakse ja hoolitsetakse.“
Margit Argus on sisearhitekt, kelle portfooliost leiab muuhulgas Vastseliina piiskopilinnuse palverännumaja, Fahle galeriitänava, Park Hotell Viljandi ning Eesti suursaatkonna Moskvas ja Londonis. Need tööd on võitnud mitmesuguseid preemiaid ning nende ühine joon on vanast ruumist kvaliteetse uue loomine ning ajalookihistuste piirjoonte kaotamine. Margit ja tema meeskond töötavad suurel mõõtkaval ning tegelevad peale siseruumide loomise arhitektuuri ja selle tähendusega laiemalt. Aasta alguses rajas Margit Argus omanimelise stuudio ning pälvis hiljuti kultuurkapitali stipendiumi „Ela ja sära“.

KERLY RITVAL: Sõnumiga Veneetsiasse
Peagi valitakse idee esindamaks Eestit järgmisel Veneetsia arhitektuurbiennaalil. Milline on hea ja pilkupüüdev ekspositsioon ning kas see peaks olema poliitiline seisukohavõtt?
9. juunil esitleb Eesti arhitektuurikeskus Krulli kvartalis viit Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni konkursi ideed. Nende seast valitakse välja üks järgmisel aastal Veneetsias Eestit esindama. Sellega seoses arutleme meie riiki varem esindanud kuraatoritega, milline on tugev ekspositsiooni idee ning kuidas saaks arhitektuuribiennaal ja Eesti paviljon jõulisemalt poliitilise seisukoha võtta. Vestlusringis osalevad kunstiteadlane Ingrid Ruudi ning arhitektid Laura Linsi ja Johan Tali, tähelepanu alla võtame ennekõike kolm Eesti ekspositsiooni: ruumiinstallatsioon „Gaasitoru“, Balti paviljon ja „Nõrk monument“.

KARL-LEMBIT LAANE: Demokraatia surm
Rahvas pole suverään, mingi kõrgeim võim, vaid institutsioonide tavapärase toimimise seisukohalt pigem takistus ja peavalu – aga mõnikord võib sellest olla ka kasu.
Pärast rohkem kui 2000 aastat kestnud devalveerumist on demokraatia jõudnud surma lähedale, kui mitte päris surmani. Kui rääkida abstraktse mõiste surmast, siis mõeldakse sellest ilmselt kolmel moel. Esimene on n-ö füüsiline surm, s.t enam ei ole institutsioone ega protsesse, mis seda pidevalt elus hoiaks. See surm ei oleks muidugi demokraatia lõpp, kuna „vaimselt“ võib see endiselt ellu jääda. Näiteks, kui Konstantin Päts oli kehtestanud üleriigilise kaitseseisukorra, mida hiljem on hakatatud nimetama vaikivaks ajastuks, siis võis küll rääkida vabaduse füüsilisest surmast, aga kas või Tartu vaim hoidis vabaduse sellegipoolest elus inimeste südames.

MIRT KRUUSMAA: Mis on poliitiline süü?
Ühiskondlikus korras elades ei pääse täielikult poliitilisest vastutusest keegi, isegi mitte apoliitilised. Moraalne süü on niisamuti vältimatu.
Eelmisel nädalal lõppes Ukrainas esimene sõjakuritegude kohtuprotsess. Sumõ linnas relvitu tsiviilisiku tapnud Vadim Šišimarin mõisteti süüdi ning tõenäoliselt veedab ta ülejäänud elu vanglas – kui just ei õnnestu teda ja teisi Vene sõdureid vahetada Azovstali kaitsjate vastu. Sõjakuritegijate kohtu ette toomisest on räägitud ning selle poole ka mingil määral liigutud sõja algusest saadik, iseäranis pärast Sumõ vabastamist. Mis mõte olekski rahvusvahelisel õigusel või üleüldse moraalil, kui selliseid tegusid ei karistata?

ÄLI-ANN KLOOREN: Rõõmusõnumeid maist
Pärast pikka sunnitud pausi oli selleaastane lehekuu tihedalt täis koorikontserte, kus vanade tegijate kõrval jäid silma uued nimed.
Maikuus hakkavad professionaalsed muusikakollektiivid ja kontserdiorganisatsioonid otsi kokku tõmbama, antakse hooaja lõppkontserdid ning ees ootab projekte täis suvepuhkus. Seevastu amatöörkooridele on maikuus korraldatavad aastapikkust tööd kokku võtvad kevadkontserdid jõulude kõrval üks hooaja kõrghetkedest.

ENELI KINDSIKO, ÜLO NIINEMETS, KÄRT RÕIGAS: Äraspidine vanuseline diskrimineerimine Eesti teadusmaastikul
Kas Eesti teadus vajab järelkasvu või mitte? Riiklik grandisüsteem lükkab noori teadusest eemale.
Värskes kogumikus „Eesti teadus 2022“ osutab Marek Tamm teravalt Eesti teadlaskonna kokkutõmbumisele ja vananemisele. Need probleemid ei ole uued: märgid teadlaskonna vananemise ja arvukuse languse kohta olid õhus juba kümme-viisteist aastat tagasi. Praeguseks on olukord lihtsalt halvenenud.
Autorid analüüsisid Eesti teadusinfosüsteemi (ETIS) avalike andmete baasil kümne aasta jooksul (2013–2022) Eesti teadusagentuuri (ETAg) rahastatud personaalseid uurimistoetusi, nende hulgas kokku 845 granti ja 658 erinevat grandi saajat.

TRISTAN PRIIMÄGI: Kolonialism kõverpeeglis
Kolonialismiteemad tänavuse Cannes’i filmifestivali kinolinal ja kaadri taga
Pärast vahelejäänud 2020. aastakäiku leidis selleks ajaks juba tosinkond korda edasi lükatud Cannes’i filmifestival oma riskijulguse ja Prantsuse seadusandluse vahel vaksajagu vaba ruumi, et 2021. aasta festival ikkagi mai asemel keset juulit maha pidada. Meie kõigi õnneks, sest kahte vahelejäänud aastat oleks olnud rahaliselt juba äärmiselt keeruline kokku lappida. Mullune festival oli aga sellest hoolimata nagu lahtiste uste päev tondilossis: filmituru osas puhus üldse vaid tuul ning kinosaalides piirasid vaba suhtlemist maskid ja pidev vaktsineerimispaberite kontroll, mis tundub nüüd juba mingi kaugesse minevikku jäänud relikt.

ANDREI LIIMETS: Kolm meest Tsoonis
Andrei Tarkovskil täitunuks tänavu 90. eluaasta. Aprillis avati selleks puhuks 1986. aastal lahkunud legendaarse filmilavastaja ühe tuntuma linaloo, osalt Eestis filmitud „Stalkeri“ ajutine muuseum, Arvo Iho pani kokku aga teksti- ja fotoraamatu „Stalkeri võtted Eestis“. Tarkovskit seob Eesti filmilooga enamatki. 1977. aastal valmis tema kunstilise juhendamise all kolmest lühifilmist koosnev kassett „Karikakramäng“. Seetõttu kogunesid „Stalkeri“ muuseumisse suurkuju pärandi üle arutlema operaator Arvo Iho ning lavastajad Peeter Urbla ja Peeter Simm. Tsoonile iseloomulikult kadus vool ruumidest täpselt kohtumise alguseks ning juttu tuli varasel vihmasel kevadlõunal vesta terrassil, oksaraagude ja päevinäinud esemete keskel.

Õhus on skulptuuri. Reet Varblane vestles Bianka Soega
11. ja 12. juunil on Telliskivi loomelinnak festivali „Ma ei saa aru“ päralt. Juba teist korda korraldatakse seal nüüdiskunsti „järeleaitamistund“: eelmisel suvel oli vaatluse all tänavakunst, seekord on skulptuur. Festivali peakorraldaja on Bianka Soe, kommunikatsioonijuht Sigrid Leppmets, programmi koordinaator Mara Ljutjuk, kaasprodutsent Herkko Labi, festivali mõttekotta kuuluvad Maarin Ektermann, Ave Habakuk ja Rain Tamm. Festivalil saab vaadata kolme näitust: Rohelises saalis skulptuuri ülevaatenäitust, õuealal „Nähtamatut skulptuuri“ ja Kolme puu galeriis fotonäitust unustatud avaliku ruumi teostest. Toimuvad vestlusringid, loengud-monoloogid, töötoad, täiturg, tuurid ja rida üritusi, mis ulatuvad loomelinnakust väljapoole: EKKMi skulptuuriaeda, kunstimuuseumi kogusse ja Raja tänava monumentaalateljeesse. See on suurejooneline ettevõtmine nagu festivalile kohane. Vt https://maeisaaaru.ee.

VAHUR LUHTSALU: Teadusdiplomaatia II. Maailmaliider, edasijõudnu ja uustulnuk
Kui eelmises Sirbis alustatud artiklisarja I osas avasin teadusdiplomaatia sisulist olemust ja selle eri harusid, siis käesolevas artiklis läheme otse riikide teadusdiplomaatia köögipoolele.

JELENA SKULSKAJA: Millest mõtled, kirjanik? Shakespeare silphaaval
Jorge Luis Borges, kaotanud silmanägemise, käis ikkagi raamatupoodides ja ostis lemmikteoseid. Ta silitas neid, lehitses, ta ei saanud neid lugeda, aga võis neid omada. Ka minu omanduses olid juba ammu Shakespeare’i originaaltekstid, kuid oma viletsa inglise keele oskuse tõttu ei olnud ma pikka aega võimeline neid lugema. Kui tead aga peast rohkelt erinevaid tõlkeid, siis lõppude lõpuks, sättinud sõnaraamatud enda ümber, võid lõpuks jõuda ka põhialusteni – silphaaval. Ja järsku näed seda, mis on libisenud ära sinu ja kõigi teiste eest, kes on üritanud geeniust mõista.

Arvustamisel
Hain Rebase „Sukeldumised. 16 etüüdi Läänemereruumi ajaloost“
Eduard Tinni „Minu kumite I. Konvergentsiteooria unelmate häving“
Bernardo Atxaga romaan „Need taevad“
Tõnu Kõrvitsa kontsert sarjas „Autoritund“
Rait Präätsa näitus „Kiibikriis“
Piret Hirve ja Eve Marguse näitus „Triiv“
festival „Balti tantsu platvorm“
The Biofilm Sistersi „Pure Pink Pox“
Ekspeditsiooni ja Kanuti gildi saali „Divide et impera“
Ugala teatri „Üle oma varju“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht