Sel reedel Sirbis

HASSO KRULL: Lembit Sarapuu maailmalõpp
Sarapuu maalid kuuluvad tegelikkusesse, isegi kui see pole igapäevane tegelikkus. Aga see, miks nad siia kuuluvad, miks nende ainulisust nii teravalt tajume – see miks on juba tõelisus.
Lembit Sarapuu näitus „Tegelikkus ja tõelisus“ Kumus kuni 18. IX, kuraator ja kujundaja Anders Härm ja graafiline kujundaja Martin Pedanik.
1
Mis on tegelikkus? Ja mis on tõelisus? Kas üks toetab teist? Või teine varjab teist? Lembit Sarapuu maalid annavad kõigile neile küsimustele vastuse ja ometi on küsimused ikka tähtsamad kui vastused, sest küsimus väljendab seda, mida vastus kunagi anda ei saa: mõistatuse püsivust. Vastused on küll head, need on isegi liiga head, aga küsimus võtab need tagasi, sest kõige paremalgi vastusel on alati üks viga. Vastus nimelt on liiga isekas, tahab ise kõike seletada, kõigele näpuga näidata, sest on tegelikkuse tegelane, kes tahaks iga hinna eest kätte saada tõeluse tõde – veel enam, tahaks ise olla tõeluse tõde. Nõnda unustab ta küsimuse ära. Aga küsimus ei kao kuhugi, ta peidab ennast ära, algul vastuse varju, ja siis juba unustuse südamesse, kust ta vastupandamatu jõuga tagasi tulema hakkab. Ja tagasi tuleb ta juba mõistatusena, mõistatusliku tõelusena.

EESTI KUNSTITEADUS 100.
MART KALM: Soe kui Gens
Leo Gens süvenes 1950ndate algul arhitektuuri, vaimustus ja kirjutas järgmiste kümnendite jooksul XIX ja XX sajandi arhitektuuri suureks. See oli tema kriitiline arhitektuuriajalugu.
Mitte peast, vaid hingelt ja südamelt soe ning aval – nii mäletan vanemat kolleegi, arhitektuuriajaloolast ja kunstiakadeemia emeriitprofessorit Leo Gensi (28. VI 1922 – 31. X 2001). Oma põlvkonna, s.t Nõukogude Eesti juudi soost õppejõudude seas oli ta erand, sest erinevalt Lotmanist, Bernsteinist, Bronsteinist ja teistest polnud ta Venemaalt siia saadetud ega varjunud, vaid siin sündinud, meie oma juut. Ta kuulus orgaaniliselt eesti kultuuri, mis määras ära ka tema erineva, eestikeskse uurimisprofiili.

TANEL VALLIMÄE: Ukraina sõda ja stereotüüpide teisenemine
Kuivõrd võib agressiivsust, vägivaldsust, oma tahte pealesurumist, vallutusiha jms sõda soodustavat pidada mehelikeks loomuomadusteks?
Sõda Ukrainas algas ootamatult ja sama ootamatu on, et see kestab juba nii kaua. Seda kriisi on käsitletud eri külgedest, kuid sõjaliste, poliitiliste, majanduslike, õiguslike, humanitaarsete jt aspektide kõrval teisenevad ka stereotüübid. Võib välja tuua kolm teemat, kus muutused harjumuspärastes arusaamades on juba praegu ilmsed: kõigepealt Ida-Euroopa tähendus läänes, siis Eesti rahvusrühmade hoiakud ja eelarvamused üksteise suhtes ning seejärel soorolle ja julgeolekut puudutavad käibetõed.

TÕNU TANNBERG: „Seda džässi on vaja kõvasti liistu peale tõmmata, et temast nõukogude džäss saaks“
Muusikaelu parteilise ohjamise killuke 1946. aasta septembrist
1944. aasta sügisel Eestisse tagasi tulnud Nõukogude võim käivitas ulatusliku sovetiseerimise, mis puudutas kõiki ühiskonnaelu valdkondi, alates majandusest ja lõpetades vaimueluga. Kultuurielu nõukogustamise rajajooneks kujunes 1946. aasta, mis tähistas omamoodi murrangut ühiskonna vaimuelu ideoloogilisel suukorvistamisel kogu NSV Liidus ja sealhulgas ka aastatel 1939-1940 okupeeritud aladel.

BRIGITTA DAVIDJANTS: Uurimus ja loovuurimus kunstis ja muusikas
Miks võiksid koolinoored õppida humanitaarteaduste ja loovuurimuslikust vaatenurgast maailma mõtestama?
Loovuurimus ehk loovtegevuse ja loomingu abil uue mõistmiseni jõudmine on jõudsalt arenev teadmusloome viis. Kas ja kuidas on abiks digivahendid? Millised on tänapäeva noored võrreldes ajaga kakskümmend aastat tagasi? Vestluses osalesid Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) teadur Brigitta Davidjants, Eesti kunstiakadeemia (EKA) lektor Anneli Porri ning Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) lektor Gerhard Lock.

ANNE AIDLA, ENELI KINDSIKO, HELEN POLTIMÄE, KÄRT RÕIGAS: Kas töötada kodus või kontoris ehk Kuidas sujub suhtlus pikaleveninud koroona tingimustes?
Koroonapandeemia on nüüdseks kestnud üle kahe aasta. Kuigi suvel on pärgviiruse haigus kõige teravamate probleemide hulgast taandunud, on siiski võimalus, et sügisel algab kõik uuesti. Jälle on osa kontoritöötajaid kodus, osa kohapeal ja vahel hommikuti isegi ei teata, kui palju inimesi on rivis ja kes on kus. Kuidas niisugustes tingimustes toime tullakse? Kas hakatakse kõigest sellest väsima? Või on aja jooksul leitud toimivad lahendused?

RIINA PARM: Rohkem Bullerbyt!
Lapsele sobiva linnalooduskeskkonna kujundamisel tuleb arvestada ka täiskasvanute vajadustega ning tagada heakord, ohutus ja mugavus.
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) elukeskkonna programmi 2020. aasta kokkuvõttes öeldakse, et maailma rahvastik kasvab jätkuvalt ning eelkõige just linnades. Prognoositakse, et aastaks 2036 elab linnades juba 62 protsenti maailma elanikkonnast ehk 5,4 miljardit inimest.i Seetõttu võib linnaloodus ehk skväärid, pargid, linnametsad, linnaaiad, tühermaad ja tänavahaljastus olla oma pakutavate hüvede ehk ökosüsteemiteenustega abiks paljude linnaprobleemide lahendamisel ja tugevdada kõigi linnaelanike, sealhulgas laste eluolu ja tervist.

RAGNE KÕUTS-KLEMM: Suverütmis ajakirjandus
Ajakirjanduse suverütm võiks sisaldada ainult näpuotsaga kõige tähtsamat: vähem uudiseid, vähem tühjaläinud tööd oleks igati asjakohane.
Jaanipäev tähistab puhkuseperioodi algust. Puhkuse ajal ei olda eemal ainult töölt, vaid tõmbutakse üldjuhul eemale ka ühiskonnaasjadest. Puhkuse ajal võetakse ette pikem sõit välismaale või minnakse perega suvekodusse, veedetakse rohkem aega laste ja sõpradega, grillitakse, külastatakse piinlikult kaua mittekohatud sugulasi, peetakse pulmi ja vanavanemate sünnipäevi. Väga juhuslikult ja harva tuleb meelde muu maailm. Puhkajale on teisejärgulise tähtsusega uudisvoog, mida ajakirjandus vahendab ka suvel peaaegu sama tihedas rütmis kui muulgi ajal, kuigi praegu pigem hapukurgihooaja sildi all.

Arvustamisel
Triin Talgi romaan „Auhind õigesti elatud elu eest“
Aimar Ventseli raamat „Punks and Skins United: Identity, Class and the Economics of an Eastern German Subculture“
XXV Suure-Jaani muusikafestival
Peeter Alliku nimeline Tartu graafikafestival „Varjud“
näitus „Linnapilt. Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavad“
Tallinna Linnateatri „Kalaranna 28“
Kesk-Eesti teatritrupi „Ai, velled …“
konverents „Läänemere maade filmi- ja teletööstuse ristumisi: ajalugu ja tänapäev“
mängufilmid „Mehed“ ja „Kloon“