Sel reedel Sirbis

KRISTEL PAPPEL: Metsä kuldane kuningas
Saksamaal on ooperiteater ühiskonnaellu sekkuv ja aktuaalseid teemasid kajastav institutsioon, ent suure üldistusjõu ja paljutähenduslikkuse annab loodusooperile „Hundid“ siiski ennekõike Helena Tulve muusika.
Helena Tulve ja Nina Gühlstorffi dokumentaalse loodusooperi „Wölfe“ ehk „Hundid“ esiettekanne 24. juunil Schwerinis Mecklenburgi riigiteatris.
Saksamaal on hundist saanud probleem. Pärast seda, kui hundid olid XIX sajandil seal peaaegu täiesti hävitatud, hakkas 2000. aasta paiku maa kirde- ja idaossa järk-järgult taas ilmuma hunte. Algul ei tohtinud neile jahti pidada, kuid praegu on seadusega lubatud hundid maha lasta, kui nad kujutavad ohtu kariloomadele ja inimasustusele – vajadusel ka kogu hundikari hävitada. Selline olukord on kutsunud esile arvukalt vaidlusi, hunditeemast on saanud parteide võimuvõitluse ja valijate häälte korjamise vahend. Samal ajal on püütud leida lahendusi hundi ja inimese võimalikult rahulikuks koeksistentsiks, asutatud vastavaid uurimisinstituute, hakatud elanikele tutvustama huntide käitumistavasid jms.

RAGNE SOOSALU: Vanaisa kuuri fenomen ehk Kuidas kujundada jätkusuutlikku näitust?
Selle aasta algusest saavad Eesti muuseumid rakendada rohelise muuseumi süsteemi, mille töötas välja Tallinna Stockholmi keskkonnainstituut koostöös rahvusvahelise muuseumide nõukoguga (International Council of Museums, ICOM). Siinne vestlusring on esimene sarjast, kus võetakse sellega seonduvad teemad kõne alla kujundajate, kunstnike, kuraatorite ja haridustöötajate vaatevinklist.
Esimeses vestlusringis osalevad näitusekorraldajad Neeme Külm stuudiost Valge Kuup ja Aleksander Meresaar Eesti kunstimuuseumist, graafilised disainerid Maria Muuk ja Indrek Sirkel ning arhitekt Laura Linsi stuudiost LLRRLLRR.

KADRI ASMER: Pallase kooli XXII lend, suunad ja valikud
Pallase kooli lõputööde näitus tõestas, et elame parimas võimalikus kultuuriruumis, kus üliõpilased saavad ette võtta just need teemad, mis on neile praegu tähtsad.
Kõrgema kunstikooli Pallas tänavuste lõpetajate stardipositsioon on oma tugevuste ja nõrkustega eriilmeline, kuid ka lõpunäituse põhjal on ennatlik prognoosida tuleviku läbilööjaid ja kunstielu kujundajaid. Esmajoones saab tänavuse koondnäituse põhjal hinnata peasuundi ja -teemasid, mis uut põlvkonda enim näivad puudutavat: digiloome ja taaskasutus, minapilt ja selle kujunemine, inimolemise (düs-)funktsioonid ja sotsiaal-poliitiline ruum.

KARIN PAULUS: Lennukas või lihtsalt kõrge?
Kas praegu on vaja kõrghooneid rajada? Argumenteeritud põhjust seda teha õigupoolest polegi.
Tallinna Maakri kvartalisse kerkib järjekordne kõrghoone. Sel korral eriti edev: plaanis on suisa 36 korrusega kuni 120 meetrit kõrge ehitis (merepinnast 130 meetrit). Meie mõistes pilvelõhkuja täpne lahendus pole veel päris selge – selleks korraldatakse arhitektuurivõistlus. Luba ninaga nii kõrgel taevast riivata on siiski antud ja pole põhjust arvata, et arendaja – Eesti Evangeelne Luteri Kirik – sellest vabatahtlikult loobub ning asemele midagi tillemat teeb. Praegu saab detailplaneeringuga kohtuda avalikul väljapanekul.

OLJA FOMINA: Liikuvuskeskused on samm kestliku linna suunas
Eri liikumisviise on praeguseks tekkinud palju. Nende kombineerimine peaks olema kiire, lihtne ja mugav.
Pikka aega on liikumist planeeritud selliselt, et autoga saaks sõita võimalikult otse, kiiresti ja mugavalt. Nii on sellest saanud domineeriv liikumisviis. Auto tulek andis vabaduse liikuda, kuhu tahad ja millal tahad, kellestki sõltumata. Autost on kujunenud mugavusese, nii igapäevane ja harjumuspärane, et ilma selleta justkui ei saagi. Sellel mugavusel on siiski olnud oma hind, laialdasel sõiduauto kasutamisel on palju negatiivseid külgi. Mootorsõidukite heitgaasid saastavad õhku ja mõjutavad kliimat. Saastunud õhk ja liiklusmüra mõjuvad halvasti tervisele. Ka mugavus on jätnud jälje meie tervisele. Eesti rahvastiku tervise arengukava järgi on vähene aktiivne liikumine nii ülekaalulisuse kui ka muude haiguste oluline riskitegur.

LAURI LAANISTO: Teaduskirjastamisnurjatused
Aja jooksul on rämpsajakirjad õppinud oma valskust paremini peitma ning ka suured ja väärikad teaduskirjastused on hakanud mõistma, et Nigeeria rämpsajakirjapettusel on jumet.
Veidi üle aasta tagasi hakkas ajakiri Nature koos oma allajakirjadega, mida on praeguse seisuga 156, üle minema avatud ligipääsu (open access) süsteemile, mis tähendab seda, et igaüks, kel on ligipääs internetile, saab Nature ajakirjades avaldatud artikleid lugeda vabalt täismahus. Iseenesest ei ole see mudel küll midagi uut: avatud ligipääsu mudelile on viimase viie aasta jooksul teadusajakirjades massiliselt üle mindud ja võimalus oma artikkel kõigile lugejatele kättesaadavaks teha on enamikus ajakirjades saadaval olnud juba oma viimased viisteist aastat. Kuid praeguse üleminekulaine omapära on asjaolu, et kõik muud, sh oma artikli tasuta avaldamise variandid kaovad õige pea sootuks, kui ei olegi juba kadunud. Jääb vaid üksnes võimalus artikli avaldamise eest rahakotti kergendada.

MADIS KOLK: Tuttava linna tuled. Keila, keeglirada lähte- ja sihtpunkti vahel
Läinud aastal sai Keila omale laulu „Kaunim kui kunagi“, mille autorid on Olav Ehala ja Leelo Tungal ning tellija Keila kogukonnaaktivist, muusik ja pedagoog Margus Minn. Viimane pani, muide, mullu kokku ka suurejoonelise fotonäituse Keilaga seotud muusikutest ja ansamblitest: pildirida tuli uhke. Eriti arvestades, kui palju muusikuid on tõepoolest kas Keilast pärit, sealses koolis õppinud või hiljem Keilasse elama kolinud, tundsin esmapilgul Minni valiku üle imestust.

Arvustamisel
2 × kogumik „Esseid vabadusest 20. sajandi poliitikafilosoofidelt“
jutukogu „Eesti nõid“
festival „Mägede hääl“
Haapsalu Valgete Ööde festival
EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi „Stalker“
Läti Kunstiteatri festival Riias
Hooviteatrite festival Paides
Austria kunstnike rühmituse Gelatin performance „Protopopopoformancoepost“
mängufilmid „Must telefon“ ja „Mõnele meeldib toorelt“
Netflixi mängufilm „Kõik mängus“