Sel reedel Sirbis

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

AURORA RUUS: Ülehinnatud allahindlus
„Kaubamaja“ on kavalehel nimetatud tragikoomiliseks ooperiks, ent see žanrimääratlus on siiski vaieldav, sest libreto fookus ja loo moraal on koomilisusest kaugel.
Ooper „Kaubamaja“ 19. VIII Vanemuise Sadamateatris (esietendus). Helilooja Tõnis Kaumann, libretist Maarja Kangro, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, lavastaja Liis Kolle, kunstnik ja kostüümikunstnik Imbi Mälk.
Vanemuise hooaja avanud ooper „Kaubamaja“ on autorite loomingulises veimevakas settinud juba 2005. aasta sügisest, mil plaaniti see projektipõhise ooperina esitada Tallinna kaubamaja ees. Ehk polegi paha, et ettevõtmist toona lõpule ei viidud, sest olukord on praeguseks niipalju küpsenud ja käärinud, et see üle 16 aasta tagasi vormunud ideestik on sellevõrra ka aktuaalsem. Peamise muutusena on algversioonile lisatud proloog selgituseks, miks ja kuidas on tegelased jõudnud teise vaatuse alguseks kärsitult kaubamaja ette ootama.

ANNA-LIISA UNT: Väljamõtlemise kunst
Arhitektuuri- ja disainivallas annab viimastel aastakümnetel üha tugevamalt tooni taktikaline kasinus: mõeldakse sellele, kuidas vähemaga rohkem ja nutikamalt ära teha, kuidas jätta keskkond, nähtused ja esemed ise organiseeruma. Kas disain peab sellele mõtteviisile ruumi tegema? Kas ihalust ilusate asjade järele tuleks häbeneda? Kas esteetika on enam üldse kombeline?

RAGNE SOOSALU: Kuidas sõja ajal kureerida?
Näitus „Mõtlevad pildid“ Kumus 18. III – 14. VIII. 13. augusti vestlusringis Margaret Tali, Joanna Warsza, Lija Dostljeva, Inga Lāce ja Francisco Martínez.
Üks selle aasta märgilisemaid näitusi Eesti kunstiväljal on läbi saanud. Kui tavaliselt näitustele järelhüüdeid ei tehta, kõik arvustused ja arvamused ilmuvad ikkagi näituse ajal, siis sel korral on teisiti. Ja põhjusega.
Näitusele pani punkti 13. augusti virtuaalne vestlusring, kus arutleti kuraatoritöö võimaluste üle Ukraina sõja ajal.

ASTRID TUISK: Poiste sõda mängult ja päriselt: kolm lapsepõlvepilti Teise maailmasõja ajast
Laste kogemused ja üleelamised sõja ajal on seoses Ukrainas toimuvaga ühiskonnas taas laiemalt jutuks tulnud. Sõjaaegne lapsepõlv kuulub eluloouurijate, folkloristide, kirjandus- ja teiste humanitaaralade teadlaste vaatevälja, kusjuures allikateks on elulood, mälestused, autobiograafilised raamatud jm. Uurimisaluseks ei ole seega mitte laste kogemused, vaid täiskasvanute mälestused ja tõlgendused lapsepõlvest ehk lapsepõlvenarratiiv.

ANU SOOJÄRV: Me peame rääkima punamonumentidest
Nõukogude monumendid on Eestis kõneaineks riigi iseseisvuse taastamisest saadik, enne seda olid need samuti pinnuks silmas, lihtsalt salaja. Ukraina sündmused on aastakümneid vähem või rohkem hõõgunud mureküsimuse õliga üle valanud ja Nõukogude režiimi esindavad monumendid põletavad korraga jälle valusamini. Mida siis lõppeks punamonumentidega teha ja mida tegemata jätta?

URMAS HÕBEPAPPEL: Venemaa otsib Hiinalt tuge iseenda allakäigu hinnaga
Putini alustatud sõda Ukrainas mitte ainult ei õgvenda lääneriikide loodud maailmakorda, vaid kõigutab Venemaa positsiooni, samal ajal kui Hiina mõjuvõim kasvab.
Pool aastat kestnud Vene-Ukraina sõja uus faas on muutnud rahvusvahelist julgeolekuolukorda. Venemaast on saanud paaria, vähemalt lääneriikide silmis. Hiina suhtumine Venemaasse on leebem, aga mitte tingimata sõbralik. Ühest küljest on Putini režiim Pekingile kasulik jäälõhkuja, et murendada lääneriikide loodud maailmakorda. Teiselt poolt seab Moskva käitumine ohtu maailmamajanduse stabiilsuse, mis on Hiina liidritele legitiimsuse säilitamiseks oluline.

MARTIN AIDNIK: Ülikool kui reaalne utoopia
Lähiminevikus on ülikoolid on pidanud vastu tulema nii turgude kui ka valitsuste seatud prioriteetidele, ja seda ülikoolide autonoomia hinnaga.
Ameerika sotsioloogi Erik Olin Wrighti käsitluses on reaalne utoopia institutsionaalne korraldus, mis toetab isiksuse vaba ja terviklikku kujunemist. Reaalsete utoopiate keskmes on idee, et sotsiaalseid institutsioone saab kujundada rõhumise kõrvaldamisega. Rõhumine nurjab püüdlused elada täisväärtuslikku ja tähendusrikast elu. Soovitakse vältida pelga unistamise Skyllat ja ilma visioonita konformistliku poliitika Charybdist. Juhindutakse veendumusest, et see, mis on pragmaatiliselt võimalik, sõltub meie kujutlusvõimest.

Sola dosis facit venenum*. Margus Maidla intervjuu psühhofüsioloogia professori Jaanus Harroga
Professor Jaanus Harro: „Meie uurimistööde eesmärk on ikka ravida haigeid, mitte kogu ühiskonda mingite preparaatidega igikestvalt õnnelikuks teha.“
Professor Jaanus Harro professuur Tartu ülikoolis kannab psühhofüsioloogia nimetust, kitsamalt on tegu psühhofarmakoloogia ja käitumismehhanismide uurijaga. Harro peamised uurimisteemad on olnud tundeelamuste ja ajejõudude aluseks olevad aju neurokeemilised protsessid, psühhoaktiivsete ühendite toime käitumisele, kehalise aktiivsuse ja toitumise seosed meeleolu ja isiksuseomadustega ning impulsiivne käitumine. Tööalaselt uurib ta afektiivsust ja vabadel hetkedel kõike, mis puutub uimastitesse läbi kogu ajaloo. 2006. aastal ilmus Tartu ülikooli kirjastuse väljaandel professor Harro raamat „Uimastite ajastu“, 2017. aastal samalt kirjastuselt uus täiendatud trükk.

URMAS LÜÜS: Hinge asjad ehk Jumala juuksekarv
Iga teekond muutub palverännuks kui seda piisava järjekindlusega sammuda. Hakkasin juuli alguses Karula rahvuspargist Kütioru poole kõndima, sealt Obinitsasse, keerasin üles Peipsi suunas ja Emajõe Suursoost läbi jõudes hoidsin läände Jõgeva peale. Teadmata täpset plaani, muutusid kümned kilomeetrid sadadeks, ning mis parata, kurnatuses hakkasid ka minusuguse uskmatu mõtted Jumala poole tüürima. See Jumal, mida kirjutan siiski suure algustähega, ei pruugi kroonida mõnd monoteistlikku religiooni, kuigi setude ja vanausuliste radadel just säherdust sorti vaimsus külapildis kandis ja kambrite pühäsenulkadest vastu vaatas.

Luulesalv ja luuleprõmm

Arvustamisel
Lepo Sumera multimeediateose „Südameasjad“ kontsert-lavastus
näitused „Ikooniline. Eesmärk ja ettekääne“ ja „Lootus ‒ lapsepõlv Eesti kaasaegses dokumentaalfotograafias“
Emajõe Suveteatri „Ukuaru“
Kuressaare teatri „Viikingite veri“
Sundown Entertainmenti „Nõrkusehetk“
mängufilm „Apteeker Melchior. Viirastus“
mängufilm „Ei“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht