Sel reedel Sirbis meri

Järgmine Sirp ilmub 1. juulil.

TARMO TEDER: Merest üldiselt, subjektiivselt ja eklektiliselt
Võiks küsida: mis on meri? Ja püüda sellele hõlmamatule nähtumusele tükati vastata, mõnes piisas vahest isegi suutes puutuda mere olemust. Õigem on siiski küsida: kes on meri? Nii küsimiseks annab mulle aluse pikaajaline ja mitmekesine suhe merega, mõni kummaliselt kirgastav mõistmine ning toimetaja lubatud litsents luuletada. Kuidagi naljakalt kalk oleks ju pidada merd justkui surnud hiidolluseks, kui mõned tunnevad koguni muret, kuidas mõni aastatuhandetetagune jää kantud rändrahn temasse suhtub.

Viivi Luik: Läänemeri kui Idameri
Raudne Eesriie koosnes täiesti reaalsetest NSV Liidu sõjalaevadest, mis seisid halli punktiirjoonena piki Läänemerd ja lõikasid mere pooleks.
Kõik, kes on mereteed mööda Soome või Rootsi poolt Tallinnasse sõitnud, teavad, kuidas merest kerkib Euroopa rannik, sest jah, sealtpoolt tulles on see tõepoolest mandri-Euroopa rannik.
Koos rannikuga kerkib merest linn. Mitte Visby, mitte Lübeck, mitte Husum, mitte ka Danzig ehk Gdańsk, vaid linn, mille torne nähes on raske uskuda, et see pole ammu enam Reval, vaid on Tallinn, mis alles kahekümne kuue aasta eest oli okupeeritud linn, mida ma ise olen oma romaanis „Ajaloo ilu“ kirjeldanud: „Kus mujal kasvab veel nii hirmuäratavat umbrohtu ja nii äraneetud võililli kui maakaardilt kadunud riikides Läänemere ja Doonau vahel!

HENN OJAVEER: Inimkonna ja mereressursside ajas muutuvad suhted
Võrreldes maismaaga on mereökosüsteemide uuringud olnud üle maailma alarahastatud, mistõttu on ka meie teoreetilised teadmised mereökosüsteemide toimimise kohta napimad. Sageli on uuritud klassikaliste, s.t maismaaelustikule loodud, teoreetiliste mudelite paikapidavust merekeskkonnas ning jõutud tõdemuseni, et need ei suuda isegi suures plaanis kirjeldada meres toimuvat. See ei peaks tulema üllatusena, kuna merekeskkond ongi sedavõrd erinev maismaast. Seevastu katab meri suure osa maakerast ja kohati me isegi ei tea, mis meres toimub (eriti avameres ja süvikutes) ning milliseid hüvesid ja mis mahus inimkond kasutada saaks või millest ta parasjagu ilma jääb.

KALLE OLLI: Väike, aga võimas. Tähelepandamatu, aga möödapääsmatult vajalik
Planktoni arvele langeb ligi pool biosfääri fotosünteesist ja hapniku toodangust, samuti ka süsihappegaasi sidumisest.
Plankton on inimesele sageli midagi raskestihoomatavat. Seda põhjusel, et plankton koosneb organismidest, mis enamasti, aga mitte alati, on liiga väikesed, et palja silmaga näha. Otsese visuaali ja käegakatsutavuse puudumine tekitab tunnetusliku barjääri. See barjäär eristab planktonit karismaatilistest silmaga nähtavatest organismidest, nagu linnud, imetajad, maismaataimed.

MAILA KUUSIK: Lepime mere kasutamise osas kokku
Uued võimalused ja võidujooks mereala hõivamisel
Võiks ju küsida, milleks planeerida merd. Tundub, et õieti polegi nagu midagi planeerida: kalad piire ei tunne, laevad ja mehed on merd kündnud ammustest aegadest ning künnavad ka edaspidi. Kuigi tundub, et merd on ju küllalt, läheb konkurents muutuvas maailmas mere kasutamisel aina tihedamaks. Mere kasutamise ruumiline planeerimine on tingitud peamiselt sellest, et traditsiooniliste kasutusviiside kõrvale peavad mahtuma ka uued: intensiivne mereturism, puhkemajandus, vesiviljelus, energeetika jm.

HASSO KRULL: Soome sild
Soome sild on meil juba ammune unistus. Sada aastat tagasi nimetas Tuglas seda „meie rahvusliku ärkamisaja kõige hellemaks unistuseks, hõbelõimeliseks pettepildiks, kuldkajaliseks tuleviku muusikaks“, viidates Koidulale, Eisenile ja Grenzsteinile, ja kinnitas siis: „Selle järele on veelgi palju muutunud. Ja jälle on tõusnud päevakorrale küsimus Soome sillast. Mitte enam romantilisena unistusena, vaid poliitilisena päevaküsimusena, mis peale naiivide utopistide ka tõsiseid riigimehi huvitab. See on küsimus, mille pääle lisaks võimalikult ruttu peame vastama. Sest meie rahvuse tulevik ripub otsustavalt sellest.“

Heidi Iivari: Eesti luulel on Soomes pidu
Eesti luulet ilmub soome keeles palju rohkem kui soome luulet eesti keeles.
„Väikekirjastaja annab välja Eesti parimat luulet soome keeles.“ Nõnda on pealkirjastanud oma arvustuse ajalehe Helsingin Sanomat kirjanduskriitik Jukka Koskelainen, pidades silmas kolme möödunud aastal ilmunud teost ja kaht kirjastust.

Kätlin Kaldmaa: Katkestuse kultuurist jätkuvuse kultuuriks
See lugu saab alguse ühest tugevast äratundmisest teisel pool maakera täiesti ootamatus paigas, Kariibi mere rannal, kus värvid on tugevad ja selged – sinine, sinine, kollane, kollane, roheline, roheline. Olin just sealsamas Nicaraguas lugenud Sirpa Kähköneni romaani  „Graniitmees“ („Graniittimies“ 2014, eesti keelde tõlkimisel) ja lasknud raamatu tegelaste saatusel endasse settida.
Kähköneni romaan räägib pealtnäha kahest noorest soomlasest, kes suusatavad idealistlike veendumuste ajel üle piiri Peterburi.

MADLI VITISMANN: Kiirlaevalaineid ei tee enam kiirlaevad
Veel üsna hiljaaegu võis ajalehtedest lugeda kiirlaevalainetest, mis pidid purjelaudureid rõõmustama ja väikelaevnikke hirmutama. Võiks arvata, et ime küll, sest juba kaheksa aastat pole Eestis ühtki kiirparvlaeva, mis tekitavad oma kerekuju tõttu äkilisemaid või natuke nõrgemaid kiirlaevalaineid. Kuigi kiirlaevabuum on ammu läbi, on kiirlaevalained siiski alles. Näitamaks, millal on üsna harilike sõnade puhul tegu merendusterminitega, on need siin esitatud läbivalt kursiivis.

TUUL SEPP: Miks usaldatakse alternatiivmeditsiini?
Platseeboefekti evolutsioonist
Alternatiivmeditsiin, teaduslikult tõendamata toimega ravimeetodite kasutamine on äärmiselt populaarne. Homöopaadid, loodusravitsejad, bioenergeetikud, Hiina meditsiini harrastajad, nõiad ja posijad (loetelu võiks veel pikalt jätkata) on ära teeninud patsientide usalduse niisugusel tasemel, milleni teaduslik meditsiin küündida ei suuda. Inimesed teavad iseenda, sõprade ja internetiavarustest saadud kogemuste põhjal, et need meetodid annavad tulemusi. Ometi näitavad teadusuuringud, et alternatiivmeditsiini meetodid tegelikult kedagi ei ravi ning on teinekord isegi kahjuliku toimega. Kes siis eksib – rahvas või teadus?

PEETER OLESK: Kolm aastaraamatut, üks mitte
Aastaraamatuteks on järgnevas pehmekaanelised vihikud pealkirjadega „Kaitsepolitseiamet. Aastaraamat 2015“, Teabeameti „Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas 2016“ ja „2015. Aastaraamat“, Eesti Kaitsevägi. Neist Teabeameti aastaraamat ei ole seda. See on voldik paksusega 44 lehekülge võ –küljetust. Võrreldamatult allpool Faehlmanni luiskelugu „Tühi jutt“ (1841). Isegi Muhu Rentli kirjutas andekamalt. Kui lugeda kõrvuti RAND-korporatsiooni raporteid ja Teabeameti voldikut kõrvuti, siis kaalud on paigast ära. Nad ei näita midagi õigesti.

ANNI MÜÜRIPEAL: Kõndides rääkijaks
Jalakäijasõbralike tänavate rajamisega toetame tervislikke eluviise ja tagame eakatele väärika vanaduspõlve.
Esimene samm ning esimene sõna on kõige tähtsamad verstapostid iga inimese elutee alguses. Uuringud näitavad, et need oskused toetavad teineteist: kõndima õppimine stimuleerib rääkima õppimist. Ometi pöörame emakeele ja võõrkeelte õppimisele elu jooksul märksa rohkem tähelepanu kui kõndimisele, mis tundub enesestmõistetavana. Nii on kuni hetkeni, kui me enam hästi kõndida ei saa.

VEIKO MÄRKA: Alternatiiv teatritööle: viis pedagoogi, kaks müügimeest ja juuksur. Lavakate vestlusring
TIIU LEVALD: Inimhäälest ja selle varjundirohkusest ehk Millest sünnib lavastus?
KARL ÕIGER: Veel kord puidust ja selle kasutamisest ehituskonstruktsioonides
KAAREL TARAND: Lendas üle kaevanduse
JÜRI SAAR: Nõrkade kaitseks

Arvustamisel
Rahvusooperi „Viiuldaja katusel“
2 × Teatri NO99 „Pööriöö uni“
Nargeni festivali avakontserdid
„Kaitsepolitseiamet. Aastaraamat 2015“, teabeameti „Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas 2016“ ja Eesti kaitseväe „2015. Aastaraamat“
Triin Soometsa „Hulgakesed“
Baruch Spinoza „Eetika“ ja Titus Liviuse „Linna asutamisest alates. Esimene raamat“
Noorte koreograafide lavastused: Helina Reinjärve „Alfa“, Karolin Poska „Ligament“, Kristina-Maria Heinsalu „Mulliga või mullita?“ ja Rene Kösteri „ YCNPTF“
Klaasinäitus „Kohalik ilu“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis ja EKA graafilise disaini eriala lõputööde näitus „GD’16 Show“
Näitused “Poliitiline kleit” artist-run space’is Kraam ja  „Jõgi voolab siit läbi. Peatükke Tartu kunstiloost“ Tartu kunstimuuseumis
Türi X kevadfestival
Mängufilmid „Lõpetamine“ ja „Rahamaailm“