Sirbi 2019. aasta laureaadid

Sirp on oma paremaid autoreid-kaastöölisi laureaadi tiitliga tänanud juba aastast 1964 ja nii tänaseni välja vaid ühe katkestusega aastatel 2007-2008. On olnud aastaid, mil tunnustust parimate artiklite eest on täiendanud ka kunsti- ja arhitektuuri-, noorte- ja fotopreemiad. Omamoodi kurioosumina määrati 1972. aastal lisaks eripreemiad seoses NSV Liidu 50. aastapäevaga rahvaste sõpruse ja internatsionalismi ideesid ning vennasvabariikide kirjandust ja kunsti propageerivate kirjutiste eest.

Laureaatide täis­nimekirja leiate ka Sirbi veebilehelt. Toimetuse tänu kuulub lisaks laureaatidele kõigile tuhandetele autoritele, kes läbi Sirbi 80 eluaasta on aidanud toimetajatel lehte kvaliteetselt sisustada.

 

Lektor Kraavi

Kirjandusuurija lektor Kraavi toob heatahtliku jälgija laubale murekortsu. Esile tikkumata, snoobitsemist mittetundva loodusmatkaja pretensioonituis rõivais ja ilmel on ta pühendunud tegevusele erialatöö orbiidivälises nurgataguses, teadustoimingute madalaima klassifikaatoriga (6.6, populariseerimine jm sekundaarne) sektoris. Jumalaarmu ja päikesevalguse poolt vaadatuna asub see talitus skaala kaugemas otsas kui Tiit Merenäkk, Igor Gräzin ja Odini sõdalased Kersti Kaljulaidi suhtes.

Igipõlist nooremuurijat pole seejuures õnnestunud kohata vinguva, iriseva ega dotseerivana nagu mõnd auväärse klassifikatsiooniga radadel doktoriks tammunud või äravalitud kultuurikuukirjades koha võtnud kolleegi. Lektor on särasilmne, muretu ja rõõmus. Pole põhjendamatu hirm, et niimoodi Kraavi karjäär piirdubki aukirjakesega teaduse populariseerijate kiitustahvlil. Enne jõuab kätte vanaduspõli, kui saadakse doktoriks või rektoriks. Need asjad käivad teisiti. Lektor Kraavi eba­asises valdkonnaski on prof-direktoreid, kelle publikatsioonid on maandunud ikka õigel ajal õiges vormis tunnustatud teadusklassifikaatoriga pinnal. Ainult lugeda pole neist „teadus“-töödest teinekord eriti midagi …

Kraavit siinkirjutaja Sirbi aastaauhinna kandidaadiks esitada ei söandanud. Oleme liiga kauaaegsed, ühe kõige püsivama ja tihedama koostöösidemega tuttavad. Hea, et üldse lubatakse olemas olla, tunnustus peab tulema mujalt. Seda suurem oli rõõm, kui iga teine toimetusekolleeg sel aastal Janekit esile tõstis, pihtides, kui iselaadselt lahedad on olnud Kraavi 2012. aastast peale „Post-sõnastiku“ pealkirja all ilmuvad ekskursid meie kaasaja kultuuriloo kõige hõrgumatele pea- ja kõrvaltänavatele.

Kõik filmi- ja seriaalimaailma kultus- ja friigisfääridest kultuuriteooria ja narratoloogia iseärasusteni ning kultuurisõdade pärapidi temperamendini on Kraavil isikliku sügava fänniandumusega läbi tunnetatud ja mõtestatud ning esitatud nii kalamajalasele kui Põlva kandi maanoorele klaarilt. Selle omaduse pärast kadestasin Janekit juba aastakümnete eest kolleegina Viljandis, paljude muude pärast olen imetlenud veelgi enam hiljem. Miks maailm ei koosnegi niisugustest inimestest, miks kuuleme kogu aeg mingisugustest teistest?

Post-sõnastik XLIX – Popkultuurne palverännak
Post-sõnastik XLVIII – Untitled

VALLE-STEN MAISTE

Karin Paulusele olen õigupoolest tänu võlgu selle eest, et üldse maastikuarhitektuurist ja ruumist kirjutama hakkasin. 2006. aastal töötas Karin Eesti Ekspressi Areeni toimetuses ja iga nädal ilmus tema sulest teravalt täpne, vaimukalt sõnastatud kriitikajupp uushoonete kohta. Toona tundus, et väliruumist kirjutatakse vähe ja nii söandasingi oma esimesed katsetused Karinile saata, kes need ka avaldada võttis. Kui julgustavalt see mõjus!

Karin on praegu vist ainuke kriitik, kes põhjalikult argumenteerides, selge arvamuse ja laia kultuuritaustaga suudab võrdselt hästi kirjutada nii disainist, arhitektuurist, väliruumist kui ka sisearhitektuurist. Aukartust äratav on ka tema oskus kõnetada eri väljaannete lugejaid: tema päevakajalisi, sõnaosavaid, kriitilisi ja vajaduse korral ka kiitvaid arvamusi saab lugeda päevalehtedest, tabloidest, kodusisustusajakirjadest, erialaajakirjandusest, põhjalikest raamatutest ja ühismeediast.

Karin ise ütleb, et ta tarbib kõikvõimalikku infot – kirja pandut, telekajastusi – ja uurib kogukonnafoorumeid. Teda häirib, kui ajakirjanikud tegelevad lihtsakoelise vahendamise ja arendajate sisuturundusega ega suuda keskkonda analüüsida. Küsimusele, millistest tekstidest puudu on, vastab Karin nii: „Tahaksin, et uutest asjadest rohkem kirjutataks, oldaks uudishimulikumad, küsitaks miks? ehk siis oleks enam kriitikavõimet, sotsiaalset tundlikkust, arusaama, et tänav pole lihtsalt asfalt ja maja seinad, vaid palju enamat.“

2019. aastal kirjutas Karin Sirpi neli lugu: Noblessneri piirkonda käsitleva „Nooblilt sadamas“ (25. X), Mustakivi tee pikendust kritiseeriva „Aadamaülikonnas tehnokraatia“ (23. VIII), näitusearvustuse „Seletatud laulupeomärgid“ (5. VIII) ja Riigimetsa Majandamise Keskuse väliruumi puudulikke disainipõhimõtteid kritiseeriva „Disaini puudutuseta RMK“ (22. III).

Toimetuse aruteludes kerkisid eriti esile just Karini Tallinna pärast südant valutavad lood. Need on kirjutatud ka ruumikaugele inimesele arusaadavalt ning hooliva hingega. Vähem silmapaistvaks ei tohiks pidada ka muid artikleid. Karin ise ütleb, et armastab oma kodulinna väga, ent toob välja, et teadlikku identiteediloomet on pealinnas vähe. Ta rõhutab, et ruum peab olema inimese jagu: „Inimmõõdulisema linna loomisel oleks vaja rangemalt nõutada universaalset disaini. No kaua võib, et kõrge äärekivi ja pargitud autod ei lase meid liikuma?“ Spordihall võib küll olla tore, aga see pole enam prii ruum, kus lapsega palli taguda või rinnahoidja väel päevitada. Mida saaks linnas veel ümber mõtestada? „Rohetaktikaid võiks julgemalt rakendada: kogukonnaaiad, suurematel arendustel rohepunktisüsteem, olulised on kliimamuutuste leevendamise (varju pakkuvad puud, haljakud, et veel oleks kuhugi imbuda jms) meetmed,“ leiab Karin Paulus.

Aadamaülikonnas tehnokraatia
Disaini puudutuseta RMK

MERLE KARRO-KALBERG

Terane kultuurivaatleja Mele Pesti

„Oleme jah inimsööjad, andke ainult ette, närime läbi, neelame alla!“ Nii pöörasid tupii indiaanlaste kannibalismi enda kasuks brasiillased. Mele Pesti on katsetanud antropofaagiast ärgitust saanud mõttemängu elegantselt ka eesti kirjanduse ajaloo puhul. Sirbi teenekat kaastöölist Pestit võib aga julgesti nimetada hea maitsega omnivooriks.

Mele Pesti on Ladina-Ameerika kultuuri ja poliitika asjatundja ning tõlkija. 2014. aastal kaitses ta Tallinna ülikoolis Brasiilia modernismi ja antropofaagia metafoori alase uurimusega doktorikraadi, Kuressaares asutas ta aga hiljuti Edukontori-nimelise vabakontori. Sirbi veergudel on ta käsitlenud Rio de Janeiro olümpiamänge, inimese identiteedi muutumist seoses lapsevanema rolliga ja tulevikutöö sobivust provintsi, inter­vjueerinud kirjanik Daniel Galerat jne. Mis tahes teemat põhjalikult avades esitab ta alati ühtlasi ühiskondliku üldistuse ja julge põhjendatud seisukoha. Mullu ilmunud filminädala tutvustuses „Tähelepanu, Brasiilia on jõudnud Eestisse!“ (13. IX) võtab Pesti ühtlasi sõna Eesti välispoliitika osas. Artiklis „Nähtamatu tõlkija muutuv roll“ (22. XI) kirjeldab ta aga n-ö inimtõlkijate ärevust, kuna nende tööd tikuvad üha jõulisemalt üle võtma masinad.

Kas võib juhtuda, et Sirbi laureaadi tiitleid annab ühel päeval välja tehis­intellekt, või jääb isevärki luksusesemena siiski püsima paberist kultuurileht, mille leheküljed täidavad inimesed? Kes teab. Sirbi praegune biotoimetus tänab laureaat Mele Pestit igal juhul südamest!

Nähtamatu tõlkija muutuv roll
Tähelepanu, Brasiilia on jõudnud Eestisse!

PILLE-RIIN LARM

Ajakirjanduse analüüsija Ragne Kõuts-Klemm

Tartu ülikooli ajakirjanduse õppejõult Ragne Kõuts-Klemmilt ilmus eelmisel aastal kolm Eesti ajakirjanduse olukorda analüüsivat artiklit. Ülevaates „Kohaliku ajakirjanduse tervis kui ääremaastumise mõõdik“ jõuab ta järeldusele, et kui kohalikul ajakirjandusel on ajalooliselt olnud kolm rolli – informeerida, kogukonda koos hoida ja võimu teostamise üle valvata –, siis nüüd suudavad nõrgemad lehed heal juhul tegeleda vaid esimese ülesandega. Artiklis „Ajakirjanduse valikud digiajastul“ käsitleb ta riigi eksistentsiaalseid küsimusi – ajakirjanduse vabadust, rahastamist ja tulevikku. Ning kolmandas artiklis „Meie Eesti“ – kahasse Priit Pärnapuuga tehtud uuringu Postimehe „Meie Eesti“ külgede kohta, mille käigus analüüsiti tuhandeid Postimehes ilmunud artikleid toomaks selgust rubriigi olemusse –, on saadud tulemuseks tõdemus, et „Meie Eesti“ artiklites esitatakse varjamatult kellegi käsitlust sotsiaalsest reaalsusest.

See on tõeline vägitegu, arvestades et Eestis puudub ajakirjandusorganisatsioonide ülene keskne kompetentsikeskus, kus järjepidevalt eesti ajakirjanduse seisu hinnataks ja tagasisidestataks.

Kaks esimest artiklit tuginevad Eesti meediapoliitika olukorra ja arengusuundade uuringule. Ajakirjanduse uurijana nendib Ragne: „Ajakirjanduse uurimine on nii tänases Euroopas kui ka Eestis kantud ideoloogilistest moevooludest või riigikaitse pragmaatilistest huvidest – uurimisvääriliseks hinnatakse seda, millest on otseselt kasu.“ Tema sõnutsi on olnud vähe huvi ajakirjanduse kui kultuuri osa vastu. „Selle üle ju mingil hetkel päris tõsiselt ka vaieldi mitte ainult teadlaste vahel, vaid ka otsustajate ringkondades – kas ajakirjandus on kultuuri osa või mitte. Küsimuse selline püstitus osutab, et ajakirjanduse olemusest ja rollist ühiskonnas ei ole päris hästi aru saadud. Just kultuuri funktsioon on ajakirjanduse puhul kõige tähtsam,“ kinnitab ta.

Avalikkusele on ajakirjanduse uurimise vajalikkust keeruline põhjendada. „Kuna igaüks puutub ühel või teisel moel igapäevaselt ajakirjandusega kokku, on igaühel ka oma arusaamad ja kogemused ajakirjandusest – ajakirjanduse väljund on meie kõigi silme all ja mis siin enam uurida.“

Eesti ajakirjandusele oli 2019. aasta Ragne hinnangul otsingute (taas)alustamise aasta: „Ajakirjandusele oli see päris tormiline. Eelkõige siis Postimees Grupis toimuvat silmas pidades. Aga ka üldisemalt kerkis tänu uutele poliitilistele jõududele ajakirjanduse roll ühiskonnas tähtsaks teemaks.“ Ta loodab, et suure tähelepanu saatel alanud otsingud jõuavad välja palju sügavamalt mõtestatud ja palju teravamalt teadvustatud ajakirjanduse enesepildini.

Ajakirjanduse valikud digiajastul
Kohaliku ajakirjanduse tervis kui ääremaastumise mõõdik

LEA LARIN