Sirbi 2020. aasta laureaadid

Looduse eestkõneleja Aveliina Helm

Aastatega on selgeks saanud, kui valusalt on senine inimtegevus koduplaneeti ja selle elurikkust haavanud. Antropotseenis on hääletu looduse eestkõnelejateks kujunenud ökoloogid.

Sirbi kolumnist Aveliina Helm ütlebki enda kohta, et ennekõike on ta ökoloog, loodusteadlane ja looduskaitse­teadlane. Ja seejärel tuleb kõik muu. Eestis täidavad ju kõik mitut ülesannet. Aveliina ongi ehe näide, kuidas see käib: kes teeb, see jõuab. Peale teadlaseameti Tartu ülikoolis peab ta tähtsaks oma tegevust kolme vabaühenduse juures. Need on Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja Ökoloogilise Taastamise Ühingu Euroopa sektsioon, kus ta mõlemas on juhatuse liige, ning Eestimaa Looduse Fond, kus Aveliina on nõukogu esimees. „Need organisatsioonid teevad olulist tööd suure hingega, aitan, nagu jaksan,“ ütleb ta.

Oh, kaunis loodus, lillekesed, lust ja lillepidu, võidakse mõelda ökoloogi tööst. Tõtt-öelda ei ole see tõsi, sest ökoloogid näevad kõige teravamalt kahju, mida oleme üheskoos loodusele teinud. Olla ökoloog tähendab olla eesliinitöötaja.

Ennekõike vaatab Aveliina tulevikku, sest viimane aasta andis lisaks uusi suundi: Euroopa rohelepe, elurikkuse strateegia, talust taldrikule strateegia. „Euroopa on loodetavasti seadmas end looduse taastamise teele,“ ütleb ta. Lahendamist vajab üldine maakasutus – kuidas teostada see nii, et kõigil oleks hea. Loodusel ja inimesel. Nii, et lind ja liblikas lendaks, muld oleks viljakas ja vesi puhas. „Need eesmärgid, mis 2020. aastal on võetud, peavad leidma kiiresti tee meie pähe ja toimetamisse – põllumajanduses, metsanduses, linnade elurikkuse loomises.“

„Ja muidugi ökosüsteemide taastamine!“ Sel aastal algab ÜRO ökoloogilise taastamise dekaad (2021–2030),* mil suur tähelepanu pöördub kahjustunud ökosüsteemide ja maastike seisundile. Taastamise alustaladeks on ökoloogilised teadmised ning kohalike inimeste ja kogukondade kaasamine. Aveliina loodab jõuda igaüheni, sest peale riigi otsustustasandi ja riigiüleste eesmärkide saab igaüks meist midagi ära teha: „Looduse ja inimese hea käekäik on tugevalt seotud ning see on tähtis, et kohalike kogukondadega looduse taastamisel ühiselt toimetamine on maailmas aina jõudu kogumas. Ehk alanud dekaad pöörab looduse üle kogu maailma taastumise teele?“ on ta lootusrikas.

Ja seda hoolimata mõningasest frustratsioonist (vahel on ju ka nii, et ökoloogide käed langevad jõuetult rippu, kui jällegi hästi kinnimakstud ja PR-firmade poolt professionaalselt lansseeritud poolvalede-pooltõdede infooperatsioon nätske tainana üle (ühis)meedia rullub. Oma vabast tahtest ja vabast ajast kordab ökoloog taas ja taas avalikkusele üle fakte. See võib olla väsitav.

Aveliinal on kahju sellest, et ka Eestis on viimastel aastatel suhtumine loodusesse jõhkram, politiseeritum ja aina rohkem majandushuvidest juhitud – jõukuse kasvades on surve loodusele aina tugevnenud, olgu siis põllumajanduses, metsanduses või maa- ja merekasutuses. „Keskkonnateadlikkus ja loodusarmastus ei paista aga olevat majandushuvidega samaväärset spurti teinud,“ nendib ta.

LEA LARIN

* https://www.decadeonrestoration.org

Kompromiss loodusega?
Pööra tähelepanu põllumajandusele
Mõtlen oma peaga ja teadlasi ei usu
Aus ülevaade

Suur lugemishuviline Siim Lill

Üks mu lemmikraamatuid aastast 2020 on Bohumil Hrabali jutustus „Liiga vali üksindus“ (tlk Küllike Tohver). Teose peategelane, vanapaberipressija Haňťa õigupoolest ei sobi oma ametisse, sest armastab raamatuid ja teadmisi, nagu ka hiiri, keda nendega koos paratamatult masinasse heidab. Raamatutest ja raamatutega on ta saanud teada, et taevas ei ole humaanne ning inimene, kes mõtleb, ei ole samuti humaanne.

Mul ei sugenenud kõhklustki, kellelt paluda arvustus sellele hõrgule, ühtaegu naljakale ja kurvale teosele (kurvale rohkem), kus pühadus on lahutamatu sitast ja taevas põrgust ning kus ennekõike joonitakse alla südameharidus – muidugi Siim Lillelt. Tal ei jääks see märkamata. Ka tema raamatuarmastus on Haňťa mõõtu – näen harva nii säravaid silmi kui äsja saabunud harulduse üle rõõmustaval noorel bibliofiilil! Siirast ja nakkavat rõõmu hea teose üle aimub ka Lille Sirbis ilmunud kaastöödest. Mullu oli neid seitse: neli kirjanduse, kaks sotsiaalia ja üks kunsti valdkonnas.

Mitmekülgset Siim Lille ei ole tegelikult võimalik ammendavalt iseloomustada, bibliofiilia on vaid üks tema huvi- ja tegevusaladest. Noor luuletaja, raamatukaupmees, kooliõpetaja, kultuurikorraldaja jne ise palub end tagasihoidlikult lihtsalt lugemishuviliseks nimetada. Hiljuti Tartu ülikooli usuteaduskonnas alustatud doktoriõpingute raames uurib Lill esoteerika prisma kaudu eesti kirjandus- ja kunstielu. Sirbi kirjanduskülgedelt tõstan peale „Liiga valju üksinduse“ retsensiooni iseäranis esile Lille stiilse arvustuse „Inimesed on tõelised vaid kunstniku kujutluses“, kus ta on käsitlenud Lawrence Durrelli mahukat Aleksandria-kvartetti (tlk Inna Feldbach). Lill näitab end siin, aga ka teistes kaastöödes süvenemisvõimelise ja erudeeritud kriitikuna, kes ei pea paljuks uurida lisa, valgustada ennast ja lugejat. Tema arvustused ongi adresseeritud ennekõike lugejale. On ju suurepärane, kui tõlkeraamatu puhul selgitatakse ka meie kultuuriruumile võõrast või segast tausta. On tervitatav, kui arvustaja asetab teose tänapäeva taustale. Võib-olla koguni polemiseerib?

Durrelli Aleksandria-romaanides kohtub Lille hinnangul kirjaniku kujutlus võõraga pinnal, kus läänelik sulab ühte idamaisega: „„Ta tundis end nii, nagu tunneks end selles olukorras igaüks, nimelt valdas teda peadpööritav endise minateadvuse kaotamise ja uuega asendumise tunne. Ta tundis, et kaob iseendal käest ja et ta loomujooned muutuvad justkui ähmaseks. Kas see on hariduse tõeline mõte?“ … Siin­kohal on paslik küsida, kas see pole mitte ka kirjanduse tõeline mõte,“ mõtiskleb laureaat Lill. „Ning kas võõraga kohtumine ja iseenda minapildi lõhkumine pole praegusel kriisiajal meie pealis­ülesanne?“

PILLE-RIIN LARM

Inimesed on tõelised vaid kunstniku kujutluses
Taevas ei ole humaanne
Kunstivabaduse filosoofia
Harimatu on laip isegi troonil

Filosoof Eneli Kindsiko

Parafraseerides tuntud laulusalmi võiks leelotada: „… teadussõjas surma ei saa …“ või vahest ka „… kõrgharidussõjas surma ei saa…“. Nali naljaks, kuid ega neid kanaarilinde, kes akadeemilise maailma kaevikusõdu, võlu ja valu kogu eheduses kajastaksid, palju ei ole.

Eneli Kindsiko on Sirbis vaaginud nii teaduse rahastamise probleeme kui ka kõrghariduspoliitikat. Möödunud aastal anti sotsiaalteaduste valdkonnas stardigrante vaid 6%-le ehk 18 taotluse kohta vaid ühele inimesele – asjaolu, mis pani ühe akadeemikugi imestama: väga madal tõesti!

Olla sotsiaalteadlane praegusaja Eestis ei ole teab mis tänuväärt amet. Seda nendingut võib laiendada kõigile kõrgharidustöötajatele, kogu teadlaskonnale, kes missioonitundest ühitab järelpõlve kasvatamist, hariduse andmist ning on sunnitud omavahel konkureerides osalema teadustööks vajaliku grandiraha taotlemise karussellil.

„Inimeste märkamine ja inimsus on kõikide minu sulest ilmunud kirjatükkide sõnum,“ ütleb Eneli, „Eesti akadeemiline tööturg on väiksem kui mõne meie naaberriigi ühe ülikooli töötajaskond. Just nii väiksed me olemegi.“ See tõstab inimeste kohtlemise, nende märkamise kõrgemale kohale kui suurtes riikides: „Iga akadeemilises süsteemis pettunu on meile suur kahju, sest me oleme ainsad, kes saavad ja peavad tagama eestikeelse kõrghariduse jätkumise. Just sellest on ainest saanud ka minu sõnavõtud Sirbis ja mujal Eesti meedias. Aastate jooksul olen kokku puutunud ligi saja Eestis doktorikraadi saanud isiku inter­vjuudega ning iga kord, kui kuulen, kuidas keegi on konfliktse juhi või halva tööõhkkonna tõttu sellest või tollest ülikoolist lahkunud, kinnitub veendumus, et inimlikkust ja head juhti ei defineeri tiitlid, koolitused ega ka see, kui suur on tema eelarve. Head juhti defineerib see, kas ta on eeskätt inimene ja alles siis juht.“

Paljudele kõlab see küll kummalisena, aga Eneli on veendunud, et kõige praktilisem eriala on filosoofia. „Me otsime praktilisust sageli selles, mida saame näha, mida saame kompida, aimamata, et suurimad hädad tekivad mitte nähtavast, vaid nähtamatust. Filosoofia oli minu esimene haridus ja see õpetas mind küsima. Filosoofid küsivad alati rohkem, kui vastavad. Elu murdelised hetked ei saa kunagi alguse vastustest, vaid rumalate küsimuste esitamisest. Julgus põrgatada nii ennast kui inimeste eluolu võimalikult ebamugavalt kastist välja. Üks õige valus filosoofiline küsimus võib viia palju suurema tegude laviinini kui ükskõik milline materiaalne leiutis eales suudab.“

Peale filosoofiliste küsimustega tegelemise teavad Eneli sõbrad-tuttavad, et tal on kombeks elu ja käitumist naljakate märksõnadega teooriatesse sättida. Näiteks üks teooriaid on jõulupuu teooria. Inimene sünnib siia ilma väikse kuusena, mille külge elu kulinad külge riputab. Haridus, tiitlid, kontaktid, varandus. Mõni jõulupuu on rikkalikum kui teine. „Unustame aga ära, et selle ilutseva kulinakuhja all peaks olema inimene. Kui võtame jõulupuult mõtteeksperimendi korras tema elu jooksul kogutud kulinad ära, mis puust järele jääb? Kes on ta inimesena? Kas me tahaksime teda tunda ka ilma tema kulinateta või on kulinad ainus põhjus, miks temaga suhtleme?“ mõtiskleb Eneli, kes teeb seda mõttelist eksperimenti sageli ka enda peal, sest kulinakorje taustal ei tohi kunagi unustada inimeseks olemist ja teiste märkamist nende kulinate raskuse all. Õige kurb, kui säravate kulinate alt tuleb välja ammu kärbatanud pruunikas kuuse­roots.

LEA LARIN

Teaduse „silotornistamine“
Keda me järgmisena kopeerime?
Teaduse rahastamisest ehk Miks me raiskame 14 tööaasta jagu teadlaste aega?
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/e-oppest-oppejouna/

Rahulik süveneja Tõnis Saarts

Psühhiaatrilised ringkonnad on üksmeelel, et pandeemia, sotsiaalsed muutused, ühiskonnaelu lukkupanek jms ei mõju vaimutervisele hästi. Sestap pole imestada, et nii poliitarvamuslik kanala kui juhtoinad on üleeksalteeritud, ega taba enam muid toone peale kohtlase ärksuse ja dementse turbulentsuse. Asi pole pelgalt mõnede äraspidises arusaamas, et Euroopa väikseim riigiga rahvas saab olla iseseisev vaid lakkamatult nii suuri kui väikseid „julgelt“ solvates. Meie „kaabule“ laulva revolutsiooni aegset tervet mõistust soovinud leedulased ei võinud teada, et vaesekese vaimuseis oli hälbiv juba siis – mida idaeurooplaste enamik pidas terveks mõistuseks, seda käsitles sovetiaegne Marxi-toimetaja hüsteeriana.

Kurvemaks teeb, et tugevaid rahusteid näib vaja minevat ka poliitikute varumeeste pingil. Ehkki oleme kriisiajal seni suutnud inimelusid hoida paremini kui sajad riigid, sh enamik arenenud lääneriike, kisendab mõni, kes ei püsi päevagi paraja temperatuuri juures, ilma et saaks keha basseini heita, et „pole riigielus kunagi näinud nii ehedat mannetust kui praegu“. Veel kõrvulukustavamalt kui Jürgen Ligi hädaldab Valdo Randpere. Ja EPLi juhid, kelle hästi kätteõpitud põhihuvi pole ajakirjandus, vaid klikkide korjamine, teavad, et hämmastavad veidrused müüvad. Ning muudkui lasevad jahuda inimesel, kelle hallutsinatsioonide tipuks oli eesti rahva isolatsiooni jäämine, kui ei tormata rootslaste kannul „grupiimmuunsuseni“ ja tema ei saa tennist mängida.

Vaadeldu taustal on erakordselt vajalik teadmine, et poliitika ja ühiskonna küsimustega saab tegeleda ka hoopis teistmoodi – rahulikult, süvenedes, erahuvidest puutumata ja omakasupüüdlikkust kõrvale jättes, väärikalt ja põhjalikult. Niisuguse poliitikas osalemise viisi etaloniks on kujunenud Tõnis Saarts, õppejõud ja kommentaator, kel alati käepärast tohutu eruditsioon ja läbi loetud hulk kõige värskemaid raamatuid, mille toel ta tabavamalt kui keegi teine analüüsib ühiskonnaelu, avardades selle mõtestamise horisonte ja konteksti. Saartsi rahulikku ja heatahtlikku meelt jagub kõikjale – üliõpilastele ja online-meediasse, ta jõuab teha teadust ja kirjutada lummavaid rahvavalgustuslikke esseid.

VALLE-STEN MAISTE

Haritlasdemokraatia. Tänan, ei.
Koroonakriis ja demokraatia tulevik
Uusdespotismi pealetung ja demokraatia tulevik

Eelmiste aastate laureaadid

Sirbi laureaadid 1964–2019