Töö on tuua ekraanile mõtlevaid inimesi

Joonas Hellerma

Saatesarjal „Ajalik ja ajatu” on täitunud kümme aastat. Ülestõusmisaja eel vestlesime sellel puhul saate autori ja toimetaja Katrin Seppeliga. Oled olnud saatesarja „Ajalik ja ajatu” juures algusest peale. Milles seisnes selle saate idee? Religioonisaateid on Eestis teinud eri aegadel mitmed tegijad. Seegi pealkiri ei ole minu välja mõeldud. Minu ettekujutuses on see saade, mida oleme teinud koos režissöör Aile Ellmanniga, läbi ja lõhki kultuurisaade üldkultuurihuviga vaatajale. See ei ole misjoni- ega uskupööramise saade, vaid hariv kultuurisaade, mis peaks andma teadmisi ja laiendama maailmanägemist. Me oleme seda teinud eri vormis: suurte temaatiliste tsüklitena, üksiksaadetena, portreedena. Aga need kõik on olnud ühesuguse eesmärgiga: maandada eelarvamusi, tuua ekraanile tarku ja mõtlevaid inimesi. Saade on käinud kümme aastat üsna viletsal vaatamisajal. Me oleme püüdnud saadet nii teha, et seal on midagi vaatajale, kes ei tea religiooniteemadest kuigi palju, ja midagi ka neile, kes on päriselt selle valdkonna inimesed. Kui suur on sinu arvates vajadus religiooniteemadega seotud eelarvamusi Eestis maandada? Milliste müütidega on pidanud „Ajalik ja ajatu” kõige enam rinda pistma? Ma ei puutu kokku selliste inimestega, kes nii-öelda proletaarse enesekindlusega hüüavad: „Ma ei tea ja ma ei tahagi teada!”. Tean küll kõhklemist, et see on ehk niisugune saade, mis ei jäta inimesele endale mõtlemise ruumi. Aga minu arvates jätab küll. Ma ei ole ise see inimene, kes tahaks, et talle tänaval juurde tullakse ja hakatakse pealetükkivalt võõraid mõtteid pähe panema. On olemas üks žanr, mis on ka mulle vastuvõetamatu ja mida ma nimetan „jeesutamiseks”. Selle all mõtlen ma sellist lõtva rääkimist … kuidas ütles kuningas Claudius: „Suust tõuseb sõnu, mõtted jäävad maha ja taevas sõnu mõtteta ei taha”. Niisuguseid mõtteta tulevaid sõnu ma hästi ei salli ja ei tahaks ka neid saatesse.

Milles sellise saate toimetaja töö seisneb? Mismoodi sa jõuad niisuguse tekstini, et see saates kannab?

Kõigepealt on ju vaja välja pakkuda ideed ja need ma olen leidnud sellelt pinnalt, mis mulle endale huvi pakub, kus ma tunnen, et mul on endal lünk ja tahaksin rohkem teada. Ma olen alati arvanud, et minu roll toimetaja ja autorina on aidata ekraanile tarku, andekaid ja pühendunud inimesi. Olen seda meelt, et kõigepealt on sõna. Kui ma televisiooni tulin, siis tahtsin teha kirjandussaateid ja tegingi neid üsna kaua, niikaua, kuni leiti jälle kord, et selleks pole raha. Sõna on väga tähtis, täpse sõnaga saab palju ära teha. Kui saab kätte sõna, mis on täpne ja kujundlik, siis olen saatega hästi rahul. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks arvatakse, et mõtlev ja oma mõtet hästi väljendav inimene ei ole piisavalt atraktiivne.

Sõna märkamine ja kuulamine nõuab vaatajalt teadlikku tähelepanu. Kui keeruline on niisugust sõna televisiooni tuua ja see siin nähtavaks teha?

Kogu see aeg televisioonis on tegelikult olnud üks vastuvett ujumine. Kord on põhjuseks olnud tsensuur, kord mingi valitsev meelsus või pealiskaudsed arusaamad. Pealiskaudset vaatajat on veel kergem kasvatada kui pealiskaudset lugejat.

13 aastat tagasi pakkusime koos režissöör Aile Ellmanniga välja tänapäeva filosoofilist mõtet tutvustava sarja „Vita brevis” idee, rääkisime läbi Rein Raua ja Mihhail Lotmaniga, võtsime üsna keerulisi tekste lugema noored Theatrumi näitlejad. Ka siis leiti, et see ei lähe mitte. Sellel ei ole vaatajaid. Selgus, et vaataja on vägagi olemas, vaadati suure huviga ja me tegime ühtekokku 24 saadet.

Kui me teeme kõik väga pisikesteks ja kiiresti seeditavateks tükkideks ja selle taga ei ole iva, mõtet, ideed, siis pole kiiresti sähvival pildil eraldi suurt tähendust. Sellega seondub mu meelest üks rahvusringhäälingu kohustus ja eksistentsiaalne õigustus. Me peame salvestama ja säilitama ka neid asju, mis ei ole hetkel väga atraktiivsed. Kui need asjad on olemuslikud, kultuuri säilimise koha pealt olulised, siis peaksime olema aja maitsest üle.

Tsensuuriga seoses tuleb mulle ikka meelde, kuidas ma noore toimetajana tahtsin midagi Uku Masinguga teha, kas või muinasjuttudest, kas või arhiivi. Tollal öeldi väga sarkastiliselt, et ma ilmselt ei anna endale aru, kus ma töötan. Ma nägin lähedalt inimesi, kes neljakümne kirjale alla kirjutasid, tolles ajas nõudis see julgust, aga Masingu üle otsustajatel polnud niigi palju julgust, et lubada midagi arhiivi jaoks jäädvustada. Ja selle koha peal on tühi koht.

Toimetaja töö meenutab veidi halli kardinali rolli. Autorina seisad sa saate taga, aga ekraanil on ometi teised. Kuidas sa ise sellesse suhtud?

Tõesti, nii see võib paista, ehkki ma olen ka ekraanil olnud, kui häda käes. Näiteks Käbi Lareteiga, novembris 1988. See oli muide kõige esimene kord, kui Laretei oli ekraanil. See oli isegi varem, kui Urmas Ott teda televisioonis küsitles. Aga, jah, nii on läinud, seda ambitsiooni mul pole.

Sinu saadetest on läbi käinud väga palju humanitaarinimesi, paljud nendest on oma valdkonna eredad tähed. Kuidas see sind ennast on muutnud?

Kui tegime Jaan Kaplinskiga saadet „Kahekõned”, siis külastasime Soomes filosoofi, kes oli muuseas ka Ludwig Wittgensteini õpilane, Georg Henrik von Wrighti. Ma mõtlesin, et kui me nüüd istume selle mehega maha ja räägime, siis ma saan väga paljud asjad paika. Tema väga tähelepanelik kuulamine ja tema vastused „me ei tea seda” või „ma ei või seda kindlalt väita” avaldavad mulle ka veel tagantjärele suurt muljet. Nii ongi. Kui võrdlen seda lahmiva enesekindlusega, mis meie ümber toimib ja müüb, siis selle filosoofi olek tõesti mõjus mulle.

Sellised kohtumised on seotud ka isiklike otsingutega. On sul olnud läbivaid küsimusi, mille poole ikka ja jälle liikuda püüad?

Eks ikka eksistentsiaalsed küsimused. Mind huvitab usundite suhtumine aega, surma, nende jumalapilt ja rituaalid. Ma vaatan imetlusega seda, mis on mõnele inimesele püha, kuidas ta mingit piiri tajub. Ma ei ole teoloogiat päevagi õppinud, olen püüdnud tasapisi asju endale selgemaks teha. Päris sügavusteni pole ka meie „Ajalikus ja ajatus” läinud, me ainult anname neist aimu. Ümberringi on religiooniteemadel palju mõistmatust ja tihtipeale nopitakse üles pisikesed sensatsioonilised uudised. Ma ei ole kunagi näinud oma ülesannet seda sorti sensatsioonidega haakumises või vastasseisude tekitamises.

Ühel hetkel hakkavad inimesed ju korduma ja esimesel tasandil see kõik ammendub. Tuleb leida järgmine käik. Kuidas sul see on õnnestunud?

See on tõsine teema. Tegijate, esinejate ja teemade ring ei ole väga suur. Õnneks on mul olnud, kellele toetuda. Toomas Paul näiteks, temaga, muide, tegime esimese saate, kus Eesti Televisioonis üldse võis ütelda sõna „piibel”. See oli saates „Raamatute raamatust” märtsis 1989. Või Arne Hiob, Ain Riistan. Üks võimalus ringist välja pääseda on maailmas reisida ja saateid teha. Juudi müstikast, kabalast, peaks rääkima Zfati linnas Ari sünagoogis. Nii peaks neid saateid tegema.

Meil on kultuurikiht siiski üsna õhuke.

Jah, aga ma ei näe, milleks kõik see muu, kui ei ole mõtestavat ja seoseid loovat kultuurikihistust, mida humanitaaria endas kätkeb. Aga inimeste hulk on tõesti ahtake. See töö sööb mind sabast. Tihtipeale on tunne, et olen vana kirikuõpetaja, et lähen jälle kantslisse ja räägin jälle sedasama juttu. Seepärast tuleb maailmas ringi käia ja ennast koguda, värskendada seoseid.

On sul mingi nipp ka, kuidas hoida elutervet distantsi oma teemadega?

Minus ei ole esoteerikut, on paras annus kahtlejat, loodetavasti ka tervemõistuslikkust. Korra on meil olnud võimalus olla Taizé kloostris. Aga ka Pirital või näiteks Saaremaal pisikesse õigeusu skiitasse minnes, nende õdede ja selle rahu juurde – see on küll keskkond, mis väga kiiresti ravib ja rahustab, paneb asjad paika. Sinna jääb endast iga kord väike tükk maha.

Oled sa end konfessionaalselt sidunud?

Ei.

Mida see vaimsus üldse tähendab?

See on mingi kindlus. Olen väga tugevast kodust, toredast perest pärit. Vaimsest, aga mitte religioossest. Meil oli palju raamatuid kodus, nende mahutamisega on siiamaani raskusi. Niisugune lapsepõlvekodu kasvatab kaitsva kihi su ümber, paljud asjad nagu ei määri või ei puuduta sind, libisevad maha ega jäta jälge. See läheb nüüd natuke moraliseerivaks. Aeg-ajalt ikka mõtlen, kuidas ma ometi täiskasvanud inimesena ärritun Delfi kommentaariumist, lamedatest saadetest või muust madalusest. Ja siis lähen saadet tegema ja kuulan, mida räägib Anu Raud, Vello Salo, Toomas Paul, Tõnu Viik või Tõnu Õnnepalu. See teine pool on ka olemas. Sellised inimesed tulebki ekraanile aidata. See mu töö on.

---

Sarja „Ajalik ja ajatu” suuremaid tsükleid

 VT ja UT tutvustused + sümbolid, väljendid, teemad kunstis etc.
 „Tule ja mõõgaga”, 4 saadet
 „Eesti ristiusustamisest”
 „Eesti kirikuloo tipud”
 „Uusaja kristlikud mõtlejad”, 10 saadet Immanuel Kantist Karl Rahnerini, autor Arne Hiob
 „Teadus ja religioon”, 9 saadet, autor Ain Riistan
 „Lähis-Ida usundid ja pühad tekstid”, 10 saadet
 „Maailma usundid”, 13 saadet
 „Kümme käsku täna”, 10 saadet
 „Kiriku võtmemõisted täna”, 13 saadet, autor Ain Riistan
 „Püha Maa, juudid ja Jeesus”, 9 saadet, autor Arne Hiob
Mõisted eri usundites: aeg, õnn, õndsus, müstika, surm. jumalapilt, kurjus ja kannatus, usulised rituaalid etc.

Katrin Seppeli algatatud ja toimetatud saateid lisaks „Ajalikule ja ajatule”
 „Idee fixe” (algas 1992), 34 saadet
 „Muuseumirott” (algas 1994), 15 saadet
 „Raamatukoi” (algas 1994), 42 saadet
 „Klaaspärlimäng” (algas 1996), 18 saadet
 „Narratiiv” (algas 1998), 24 saadet
 „Vita brevis” (2000), 5 saadet
 „Vita brevis” (2002), 9 saadet
 „Vita brevis” 2004, 10 saadet

Kirjandussaateid
 „Metafüüsiline luul” (saade Madis Kõivust)
 „Juhan Viidingu Trammisõit”
 „Alliksaare müüt”
 „Kross Krossilt”