Tuli tuha all?

Mart Soidro

Ligimesearmastusest kaitseväe ja kaitseministeeriumi vahel.  

Eesti metsades valitseb suur tuleoht. Õigemini ei saa ohust enam rääkida, kui sajad hektarid metsa ja maad on tule all. Lahvatas ka tulekahju Kuusalu polügooni all, mille kohta tuli vastus kaitsejõududest: “Kuigi tekkepõhjus on endiselt ebaselge, on praeguseks kindlalt teada, et tulekahju ei põhjustanud samal päeval toimunud demineerimismeeskonna lõhkamisharjutus”. Sellise teate edastas Tapa väljaõppekeskuse kapten Janek Zõbin (Eesti Päevaleht 8. VII).

Meil on kaitseminister Jürgen Ligi – tarmukas mees, kes püüab seada oma suhteid kaitseväega, nagu need olid Jüri Luige ja Sven Mikseri ajal. Asjalood on kehvad, Margus Hansoni ja vähemal määral nüüd juba Lätti suursaadikuks tõttava Jaak Jõerüüdi ajal mängis Kaitseministeerium oma aktsiad ajakirjanduses korralikult maha. Kui vaja, võib siin nimetada ka Madis Mikko nime, kes erinevalt Kaitsejõudude Peastaabis teavitusülema vastutusrikast ülesannet täitvast Peeter Talist püünele ei pürgi. Avalike suhete juht ministeeriumis, kes ametis juba sajandi algusest, kes “elanud üle” hulga ministreid, kuid oma teavitamisoskuselt jääb alla Nõukogude ajal tuletõrjes töötanud Talist.

Siinkohal tuleb minna ajaloos tagasi. Kaitsejõudude Peastaap moodustati 31. oktoobril 1991, Kaitseministeerium aga alles 13. aprillil 1992. Selline pooleaastane vahe tärnikandjate ja auastmeta isikute vahel andis algusest peale tuntava eelise kaitsevägedele. Pealegi täitsid nad kuni ministeeriumi taasmoodustamiseni ministeeriumi rolli ja loomulikult ei soovinud oma “ajutisi ülesandeid” hiljem ministeeriumile tõrkumata loovutada.

Viimase aja ainukene hea koostöö oligi Peeter Tali ja kaitseministeeriumi nõuniku Märt Piiskopi ühisprojekt “Andrei Korol koju!”. Tali panus seisnes peamiselt Araabia Ühendemiraatide kombestiku tutvustamises ja Koroli hingeelu kajastamises. Piiskop tõi ülemeeliku veebli aga suurema kärata koju. 

Kaitsejõudude Peastaap on üks kummaline organisatsioon. Seal mängib rolli käsuliin, aated ja maailmanägemus on teisejärgulised. Huvitav on lugeda näiteks Peeter Tali varasemaid artikleid ajast, mil ta oli veel Eesti Päevalehe peatoimetaja. Näiteks kirjutas ta aastal 1999: “Üldiselt minnakse piirivalvejuhi või väejuhi ametikohalt otse pensionile. /—/ Vana olijana mõistab Kõuts arvatavasti suurepäraselt, et piirivalve arendamise viisaastak on läbi.” (Eesti Päevaleht 1999 24. IX)

Seda artiklit levitavad kaitseväelased pea sama intensiivselt kui Kaitsejõudude Peastaabi ülema Alar Lanemani intervjuud Ants Sillaga (Pioneer, 1983 nr 3): “Õhetav, pehmete näojoontega noormees, kellega jutt hakkas hargnema pikema sissejuhatuseta. Jutu sisust jõudis minuni see, et kell pool viis peab klubis algama parteikoosolek. Palutud on ka pataljoni komsomolikomitee liige Alar Laneman. “Täna võetakse mind parteikandidaadiks…” (Jutt käis NLKPst.) Eks meil kõigil oli noorpõlves veidrusi – kes mängis keksu, kes mädamuna. Praeguste, pealt neljakümneaastaste põlvkonnast leidub siiski väheseid, kes end NLKPga laulatada lasid.

Pole juhus, et kaks rivaalitsevat poolt, kaitseministeerium ja peastaap ühtäkki ajakirjanduses sõna võtsid (või said). 9. juulil oli “Kukul külas” Leo Kunnas (Kaitsejõudude Peastaabi operatiivstaabi ülem, kirjanik ja nõukogude ajal Karl Vainole atentaati kavandanud, kuid lõhkeaine puudusel eesmärgile mittejõudnud, nüüdne kolonelleitnant), kes teatas, et poliitikud on nagu õukond, kes ei jaga sõjalisi küsimusi. Kunnas teab absoluutset tõde (nagu Aivar Pohlak ja Einar Laigna), kuid vähemasti sõnades laseb ta poliitikutel otsuseid teha. Samas on Kunnas hall kardinal. Ma ei imestaks, kui mõttes isegi viitseadmiral talle kraapsu teeks. Ohvitseri kahetunnisest külalissaatest Janek Lutsuga võis välja lugeda, et “oma parimate teadmiste andmine poliitikutele” tähendab seda, et näiteks Pärnu pataljon suletakse alles pärast seda, kui see on meeltmööda ka kolonelleitnant Kunnasele. Kaitsevägede arengu seisukohalt peaks 200-300 meheline Pärnu “pataljon” (normaalne oleks 800 sõdurit) Kunnase arvates edasi eksisteerima.

Aga milline nägemus on kaitseminister Jürgen Ligil? Meie kvaliteetpäevalehes (Eesti Päevaleht 11. VII) meenutab minister Kaitseressursside Ametile (Nõukogude ajal sõjakomissariaat, hiljem riigikaitseosakond) viidates, et “mu ameti alguspäevadele langenud kogumine (ajateenistusse tulijad) polnud kuigi edukas. Puudu jäi pea kakssada poissi. Sääraseid pöidlahoidjaid näib sellega seoses olevat rohkemgi. Mulje tekkis ühest mullu Estonias peetud pidupäevakõnest, milles äkitselt häbistati vast loodud Kaitseressursside Ametit. Häbistaja oli abistatav ise. Selles ei olnud midagi pidulikku ega ülevat”.

Mind paneb ministri kiitus vast loodud (asutatud 2005 august) ameti suhtes õlgu kehitama. Uus ja efektiivsem asutus, poole vähem töötajaid ja kinnisvara – aga see on ju loomulik? Mäletan Nõukogude-aegseid sõjakomissariaate, ka riigikaitseosakondi, kus minult 1997. aasta veebruaris küsiti, kas ma olen ikka Reservohvitseride Kursuses prominent või mitte? Tänitav alampolkovnik, juba “ümberkvalifitseerunud” kolonelleitnant on tänaseks õnneks erus.

Ka kaitseminister Ligi peab vajalikuks oma loo lõpetuseks mainida: “Soovin, et kogutud poisse ei alandataks enam väeosa väravas topeltkontrolli ja koertega.” (Eesti Päevaleht 11. VII) Sellest võib välja lugeda nii üht kui teist. Mina loen sellest välja, et  Kaitsevägede juhataja andis käsu sõjaväkke tulnud poisid näiteks Kuperjanovi pataljonis narkokoerte ja kohalike arstide abiga teistkordselt üle kontrollida. Selline käitumine võis olla tüüpiline aastal 1983, mil 20aastane Laneman (sündinud 6. V 1962) parteikandidaadiks sai. Kuid aastal 2005?

Mõistan ministri põlgust.

Kaitseminister Ligilt ilmus samal päeval teinegi artikkel (Postimees, 11. VII): “Relvi ja raha isetegevuseks ei saa!” See võiks olla vastus meie presidendi võidupüha kõnele, kus kaitseministrit kritiseeriti palgaarmee idee ja Pärnu pataljoni sulgemise eest. Ka president Rüütel mõtiskles teemal “kas ikka sulgeda Pärnu pataljon”, äkki “tuleb lahendada hoopis ajateenijate olmeprobleemid”; “Oma tasakaaluka ja samas ka innustava tegutsemisega on viitseadmiral juhtinud meie kaitseväe saavutusteni, mille üle võime uhkust tunda,” leidis president.

“Mitte kellelgi pole kasu näpuviibutusest tsiviilvõimu poole, kui need on ebaõiglased ning kui nende lätted on piinlikult äratuntavad. Iseäranis mõõdutundetu kiituse taustal teise poole aadressil. Suhted on vähemalt kahepoolne asi. President eksib, kui otsustab ühepoolselt sõjaväe kasuks,” vastas Ligi. 

Tarmo Kõuts on kindlasti ehteks igale paraadile, olgu see merel (soovitavalt) või maal. Paraadid, ordenid – need on operetiadmiralile alati kõige meelepärasemad tegevused. Viitseadmiral Kõuts tahab minna poliitikasse ja väidetavalt kutsuvad teda kõik parteid. Oleks ju tore, kui viitseadmiral, kes ka ise käinud kõigi erakondade ukse taga koputamas, leiaks selle ühe ja õige. Ja õnneks ei ole see kommunistlik partei.