Vastu vahtimist

Peeter Olesk

  Eesti Ekspress pingutas aumärkide pooliku nimekirjaga üle.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

 

Raadiot kuulan ma ainult sunniviisiliselt – siis, kui Sirje Olesk on kodus, kuulab oma lemmiksaateid ja käib mängiva raadioga toast tuppa. Televiisorit satun vaatama sel juhul, kui see juba käib ja mingi sõna jääb kõrvu. Lehti loen ma peamiselt surmakuulutuste pärast. Seda osakonda võib usaldada, kuigi ma pole siiani mõistnud, miks avaldatakse leinakuulutustega ühetaoliselt ka mälestuskuulutused ja leinajate tänu. Need kolm on ju täiesti erinevad!

Lugenud ajalehest Eesti Ekspress (12. jaanuar k.a) aga Argo Ideoni ja Tarmo Vahteri artiklit ”Palju õnne, parimatest parimad!”, tekkis mul tahtmine saata oma teenetemärgid andjatele tagasi. Teenetemärk nagu ka diplom on tunnustus. Mõnikord vormikohane – väljateenitud aastate eest või seepärast, et lihtsalt jagatakse pühitsetud vett. Teinekord saad oma tunnustuse selle tõttu, et oled jõudnud punktikohal kolme esimese hulka. Seal pole midagi põlata: kes võidab, on võitu väärt. Märk võib tunnustada aga sedagi, et oled ürituse kaasa teinud. Niimoodi tunnustati omal ajal rahvamatkadest osavõtjaid. See polnud teenetemärk, see oli embleem. Kuid tunnustus sellegipoolest.

Ent tunnustus võib tulla ka südamest. Ühel suvisel päeval eelmise aastatuhande lõpul Narvas kinkis Eesti piirivalve praegune logistikajuht Riho Breivel mulle oma kokardi. Kokard on vormimütsimärk. Minu teades seda ei anta ära. Riho Breivel ei teadnud oodata, et ma olen kohal. Kuid ta märkas mind, astus juurde ja andis oma kokardi mulle. Tunnustuseks selle eest, mis ma olin teinud. Mis see just oli, ma teadsin. Tema mitte minust halvemini. Hoian seda üldsegi mitte vormikohast teenetemärki väga hellalt ja hindan just seepärast, et tean – see on tulnud südamest. Mitte seepärast, et saaks kaelast ära.

Artikkel Eesti Ekspressis on minu meelest aga tunnustuse solkimine. Et mitte olla umbmäärane – ka minu VT III solkimine. Tunnustuse märk antakse üle mõlemale poolele sobival hetkel traditsioonidele kohaselt. Mina võtsin oma VT III vastu meie vana korteri esikus ukselt maavanema autojuhi käest. Tema oli õnnetu ja kohmetunud, minul oli tast kahju. Ühe teise teenetemärgi sain ma ümbrikus posti teel.

Tunnustuse ütlemine ette ära tähendab käimist noateral. Kui hilisem akadeemik (1954) Paul Ariste (1905 – 1990) kaitses aastal 1939 doktoriväitekirja, siis oponendiks olnud professor Julius Mägiste (1900 – 1978), Ariste õpetaja ja sõber, näitas talle eelnevalt oma vastuväitleja-teksti – et dissertant teaks valmis olla. See oli mõeldud heasoovlikult, kuigi nii polnud kombeks.

Kui eesti ajakirjanduse ajaloo uurija ja bibliograaf ning meie pseudonüümide kõige visam uurija Meelik Kahu (1935 – 1991) pidi hakkama tähistama aastal 1985 oma juubelit, siis ma palusin vastu oma põhimõtteid tal minu kirjutatud artikkel ajakirjale Keel ja Kirjandus eelnevalt läbi vaadata. Meelik Kahu tegi seda ning tegi ka oma parandused, mis kõik läksid arvesse. Ent kõigest me ei rääkinud, sest ta oli veel kinnisem kui mina.

Mis mulle Argo Ideoni ja Tarmo Vahteri artiklis vastu hakkab, on tunnustuse äralagastamine ette. Head sõnad tulebki öelda ette varemalt – nõnda, et see, kes neid väärib, neid ka ise kuuleb. Ja mitte üksi, vaid koos teistega. Neid võib öelda alati, need pole kuskil kohatud. Niipea aga, kui neid lörtsida, ongi nad juba rikutud.

9. septembril aastal 2003 sai kolmveerandsajandiseks ajakirja Keel ja Kirjandus kauaaegne (aastast 1972) osakonnatoimetaja kirjandusloo ning rahvaluuleteaduse vallas, VT V Heldur Niit. Toimetus palus, et sel puhul kirjutaksin mina. Tegin seda pealkirja “Toimetaja pidupäev” all enesestmõistetavalt, kuigi teadsin, et minu eelmine artikkel sellesama Heldur Niidu 60. sünnipäevaks aastal 1988 ajakirjas Looming ei meeldinud ei talle ega toimetuselegi, kes lisas artiklile maitselageda kommentaari. Omajagu see rikkus meie suhteid. Keele ja Kirjanduse toimetus aga palus, et ma oleksin Helduri ees vait, sest artikkel temast peab tulema talle üllatusena. Olingi.

Käesoleval korral rikub minu suhteid tunnustamisega Eesti Vabariigis Argo Ideoni ja Tarmo Vahteri artikkel. Ja nimelt sellega, et kuu aega varem teatatakse iga nurga peal midagi, mis on esiteks mitteametlik ning teiseks valikuline. Teenetemärk on kinnitus lugupidamisest. Lugu ei saa pidada lohakalt. Vastupidi, lugupidamine peab olema iga korra ajal distsiplineeritud.

Minu arvates läks Eesti Ekspress seekord noateral kaldu.

 

Tähtveres 15. jaanuaril 2006. aastal

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht