VVV: Kitarriga kiilaspea

Vaapo Vaher

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tõepoolest kummaline, et Bulat Okudžava sentimentaalsel, kohati ju varjamatult algelisel loomel oli sovetiaja kultuurile sedavõrd totaalne mõju. Tatsas lavale keegi kitarriga kidur, hallilt rõivas kiilaspea, toetas jala toolile, pani pilli põlvele ja hakkas väriseva, hapra häälega venitama laulu mingist trollibussist või sinisest õhupallist. Ei saanud mehikesest nomenklatuurset dissidenti, aastakümneid kuulus ta punaparteisse. Üheski tema laulus polnud sõnakestki antisovetlikku, säherdust, mida võis aimata näiteks Galitši või Võssotski käredaist kujundeist, aga just see tabamatus  käivitas parteivalvureis häireseisu. Ja sundis rahvast laulikuga unistuslikult kaasa indlema.

Veelgi kummalisem, et Okudžava mõju ei ilmnenud üksnes kirjanduses või kitarrilaulus, vaid ulatus ilmselgelt ka nõukogude kinematograafiasse. Ehkki ta ei vändanud ise ühtki filmi ja stsenaariumigi kirjutas minu meelest vaid kahele linatööle. Piirdudes ka siis üksnes kaasautori rolliga. Näiteks Vladimir Motõli ekstsentrilisele sõjafilmile “Ženja, Ženjake ja “katjuša”” vormis ta vaid dialooge. Ent Okudžava laule ja laulusõnu kõlas mõjukalt mitmetes tollastes filmides, andes linateosele kordumatu intonatsioonilise mündi, ootamatu kujundliku rakursi. Laulusõnad filmis “Ergav kõrbepäike”: “Vaše blagorodije, gospoža razluka…” olid vähemalt sama kaaluga kui Paul-Eeriku “Põgene, vaba laps…” teatud eesti sümbolfilmis.

Vähesed teavad, et Okudžava bardikuulsus sai hakatuse just kineastide, mitte poeetide või lauljate hulgas. Viiekümnendate lõpus kogunesid tuntud filmirežissööri Vladimir Vengerovi Leningradi korterisse sageli noored kinokärsad, hilisemad tuntused Aleksei German, Grigori Aronov jt, sinna trehvas ka Bulat ja laulis makilindile oma esimesed laulud. Nende seletamatu lüüriline metafoorika, “justkui-kahemõttelisus” (Jevgeni Švarts) haaras peagi Piiteri teatriringkondi ja kõlas magnetofonilt ka maestro Tovstonogovi korteris. Moskvas (muide, Kinomajas) kukkus Bulati avalik esinemine aga vile ja solvangute saatel raginal läbi. Pealinna moemuusikale orienteeritud modernpublikut vihastas kitarriga onkli lalisev lüürika. Kuid tasapisi hakati ta poeetikat aduma ka Kremli-linnas.

Okudžava oli selleks ajaks juba kibeda elukogemusega. Ta vanemad, siirahingelised kõrgbolševikud, represseeriti enne sõda. Grusiinlasest isa sai kuuli kuklasse, armeenlannast ema paisati paarikümneks aastaks teisele poole okastraati. Nooruke Bulat tõttas aga vabatahtlikult Isamaasõtta, sai paugu pihta, paranes ja võitles jälle. Valus patriotismi ja üksinduse segu jäigi läbi ta loomingu kumama, ehkki sai hoope valvekriitikuilt, kelle leksikas kõlasid süüdistava järjekindlusega terminid “patsifism” ja “abstraktne humanism”.

Kuid saatusel oli Okudžava jaoks varuks veelgi obadusi. Bulat hülgas kaukaasialiku tormakusega oma esimese naise Galina, too ei elanud aga äkilist lahkuminekut üle ja suri südamerabandusse. Poja Igori silmis oli isa nüüd mõrtsukas ja poiss viskus meeleheites narkomaaniasse, kuritegevusse, kuni kupatati trellide taha. Pruukides kõiksugu joovastavaid surrogaate, keeras Igor oma tervise päästmatult tuksi, tal amputeeriti mõlemad jalad ja Bulatil tuli poeg masendusega matta.

Okudžava, kes seesmiselt aina valules, sattus perioodiliselt illusioonide küüsi. Ühe miraaži nimi oli olnud Hruštšov, teist kutsuti Gorbatšoviks. Nikita aegu uskus Bulat tõepoolest täie romantikaga, et nõukasotsialism moondub rõõmsalt inimnäoliseks. Siis laulis ta “komsomoli-jumalannast” ja muust kujutletavast. Kui aga riigivõim manas inimnäo asemele ette pikaajalise kipsis maski, ei asunud Bulat pettunult võimu ründama, vaid jorutas lavalt oma lauludes jälle üksindusest, vanast Arbatist jne.

Gorba viis ta taas lootusrikkalt ekstaasi. Kui aga kukkus ka “NSVLi esimene president”, uskus Bulat Gaidari-demokraatiasse. Ent selleks ajaks olid avanenud juba piirid ja Bulat asus täies kvantumis rahuldama oma pärsitud kirge lavalt massidele laulda. Ta reisis Saksamaast Iisraelini, esitades kähisema kippuva vibraatoga väsimatult kanooniliseks saanud viise. Jõudu jäi juba väheks, hingeldus tükkis sekka, sõbrad hoiatasid ta uut naist Olgat, et see meest säästaks, kuid naine oli väljamaast ja edust kihevil ning kihutas meest veel takka. Lõpp saabus Prantsusmaal.

Legend Okudžavast kestab, hõrenedes tasapisi miraažiks. Kõige kindlamalt jääb püsima filmides fikseeritu. Vaše blagorodije kinokunst ei haju eal.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht