100 aastat oma välispoliitikat

Eestile oleks see ilmselt soodsaim variant, kui praegune maailmakord suudaks kriisist välja tulla.

ERKKI BAHOVSKI

Varalahkunud Vahur Made „Eesti välispoliitika 100 aastat“ on tubli täiendus Eesti välispoliitika huvilistele ja aitab täita nii mõndagi lünka. Autor ise on sissejuhatuses pigem tagasihoidlik, toonitades, et tegemist pole teadusliku uurimuse, vaid esseistliku tekstiga. Samas on selge, et EV100 raamatusari ei saagi esindada teaduslikke tekste, sest sari on mõeldud vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks, mitte teadustööks.

On igati tänaväärt, et autor pakub Eesti välispoliitika mõistmiseks rahvusvahelist konteksti. Seda lugedes saab selgeks, missugune ime oli ikkagi Eesti iseseisvumine 1918. aastal. Arvestades nn Euroopa kontserdi reegleid pidi Norra veel 1907. aastal, kaks aastat pärast reaalset iseseisvumist, taotlema suurriikide tunnustust. Eesti iseseisvumine oli 11 aasta kaugusel.

Made ajaloolase haridus lubab tal mõista ajaloolist arengut. Seda, et teatud nähtused, protsessid, aga ka inimesed ajas muutuvad. Nii on muutunud Eesti välispoliitika 100 aasta jooksul. Ent oluline on ka tõdeda – nagu teeb seda Made –, et Eesti iseseisvumine 1918. aastal polnud mingi teleoloogiline, pikka arengut lõpetav protsess. See oli toonaste Eesti poliitikute mõistmine, et iseseisvuse väljakuulutamiseks sobiv hetk on saabunud ja midagi muud ei jää üle.

„Alles kaks pöördelist sündmust 1917. aasta lõpus ja 1918. aasta alguses sundisid Eesti poliitilisi jõude autonoomia ideest loobuma ning otsustama iseseisva riigi loomise kasuks. Esiteks enamlaste riigipööre Venemaal 1917. aasta oktoobris (uue kalendri järgi novembris) ja teiseks Saksa vägede pealetungi algus Mandri-Eestis 1918. aasta veebruaris,“ kirjutab Made.

Miks ikkagi rääkida iseseisvumisest nii palju? Sellepärast, et iseseisvus­manifest saatis ka välismaailmale sõnumi. Made tsiteerib siin Hent Kalmot, kelle sõnul soovis Eesti iseseisvusmanifestiga olla valmis olukorraks, mida kunagi ei tekkinud – rahvusvaheliseks rahukonverentsiks, kus Saksamaa osaleb Eesti ala okupandina. Ning et maailm ei arvaks, nagu oleks Eesti veel Venemaa osa või nagu oleks ta ühinenud Saksamaaga. Sestap tasub iseseisvus­manifesti pidada oluliseks ka meie välispoliitika seisukohalt (tavaliselt peetakse Tartu rahulepingut selles plaanis olulisemaks), rääkimata sellest, et Eesti välispoliitika sai alguse juba enne riigi iseseisvuse väljakuulutamiseks, sest n-ö igaks juhuks saadeti 1917. aastal Eestist välja välisdelegatsioon.

Mis on veel kohad, mis muudavad Made raamatu tähelepanuväärseks? Et Vahur Made oli uurinud eraldi ka Rahvaste­liitu, siis tasub tähelepanelikult lugeda ka peatükki, mis räägib Eesti olemisest Rahvasteliidus. Loomulikult on autor teadlik Rahvasteliidu nõrkustest, kuid osundab siiski, et Eesti sai Rahvasteliidu liikmelisusest ka kasu. Nii näiteks aitas Rahvasteliidu vähemus­deklaratsiooniga ühinemine Eestil tagasi tõrjuda baltisakslaste nõudeid maareformiga ära võetud maadele.

„Eesti ei saa aga kuidagi Rahvasteliitu kuulumist alahinnata. 1991. aasta iseseisvuse taastamise käigus oli Eestile väga kasulik võimalus viidata kunagisele kuulumisele Rahvasteliitu,“ ütleb Made. Ja tõepoolest, meenutagem, et Rahvasteliidu vara läks 1946. aastal üle ÜRO-le. Nii polegi väga imestada, et Eesti sai ÜRO liikmeks vähem kui kuu aega pärast iseseisvuse taastamist – 17. septembril 1991.

Vahest siiski tähelepanuväärseim osa Made raamatust käsitleb seda, millisena nägid välisdiplomaadid külma sõja ajal (ehk okupeeritud Eesti perioodil) maailma arenguid. Siin ei julgeks küll pidada Made raamatut pelgalt esseistlikuks tekstiks, sest autor on istunud arhiivis ja lugenud välisdiplomaatide kirju. Veelgi olulisem on mõista, et osa nendest arvamustest kehtib ka praeguse maailma puhul. Nii olid Eesti välisdiplomaadid veendunud, et üksnes USA sõjaline kohalolek Euroopas aitab ära hoida kommunistliku invasiooni. Sestap oli väga vajalik NATO loomine 1949. aastal.

„Eesti diplomaadid mäletasid 1920. ja 1930. aastate tulutuid katseid luua Venemaa naabruses ning üldse Euroopas ühiseks kaitseks mõeldud liitusid. NATO loomisega astuti selle aastakümneid vana plaani elluviimisel otsustav samm. Euroopa julgeolek Venemaa võimaliku rünnaku vastu tagati väljaspool Euroopat asuva suure ja sõjaliselt võimsa jõu kaasamisega,“ kirjutab Made. Mõelge nüüd praegustele juttudele Euroopa armeest ja sellest, kuidas ikka Venemaad igale poole kaasata. Ajalugu ei kipu nii kiiresti muutuma nagu meile meeldiks mõelda.

Huvitav on ka see, et Eesti diplomaadid suhtusid kahtlusega Euroopa inte­gratsiooni ja sellega koos ka suveräänsuse jagamisse. Nende vaatenurgast tuli taastada säärane Eesti riik nagu see oli olnud enne 1940. aastat. Teatav vastuolu tekib siin üldise kontekstiga. Kui XIX sajandil olid omavahel vastuolus kaks põhimõtet – riikide suveräänsus ja rahvaste enesemääramine –, siis aitas Eesti poliitilisele maakaardile just rahvaste enesemääramisõigus, mis riivas selgelt vanade riikide suveräänsust. Ent olles juba kord suveräänne riik, ei soovinud Eesti suveräänsust enam jagada.

Tõsi, suveräänsuse jagamine ei läinud Eesti puhul vastuollu rahvaste enesemääramisõigusega, ent kõrvalepõikena mainigem, et suveräänsus versus enesemääramisõigus on omandanud täiesti uued aktsendid Euroopa Liidu sees. Tasub mõelda vaid Kataloonia ja Šotimaa arengutele – kumbki piirkond soovib suuremal või vähemal määral suuremat iseseisvust suhetes emamaaga, ent samas ollakse nõus jätkama Euroopa Liidus (võib vast väita, et Šotimaa puhul on lausa soov jääda Euroopa Liitu põhjuseks, miks mõlgutatakse mõtteid Ühendkuningriigist lahkumiseks). Made mainibki, et Eesti välisdiplomaatidele tuli Eesti ühinemine Euroopa integratsiooniga šokina ja toob ära Aarand Roosi protesti 2003. aastal, mil viimane andis tagasi Riigivapi IV klassi teenetemärgi, sest oli vastu Eesti astumisele Euroopa Liitu.

Kokkuvõtlikult ja selgelt on Made sedastanud ka mittetunnustamispoliitika, nentides, et USA mittetunnustamispoliitika polnud alati ühesugune. Nii oli Made sõnul aastail 1940-1943 USA mittetunnustamispoliitika algus ja esimene kõrgaeg, kuid see muutus 1943. aastal Teheranis, kui USA president Franklin Delano Roosevelt üritanud Nõukogude diktaatorilt Jossif Stalinilt välja kaubelda Balti riikide osas järeleandmisi, kuid mingit kokkulepet ei sündinud. Samas jäi jõusse USA-NSVLi sõjaline liitlassuhe, seega ei pidanud ameeriklased loobuma ka mittetunnustamispoliitikast. Edaspidi mõjutas külma sõja areng, kuidas ameeriklased kasutasid mittetunnustamispoliitikat (ehk siis külma sõja ägedamatel perioodidel oli mittetunnustamispoliitika ka eredamalt esil ja vastupidi). Hea, et autor jõuab tõdemuseni, mille järgi on mittetunnustamispoliitikat kasutatud mujal ja kasutatakse ka praegu (Venemaa Krimmi okupeerimine ja annekteerimine). Balti riikide näide kinnitab, et mittetunnustamispoliitika võib vilja kanda.

Esseistliku stiili juurde pöördub Made tagasi raamatu lõpus, kus ta ennustab maailmale kolme peamist stsenaariumi. Esimene (Made järgi segastsenaarium) tähendab, et senised maailmakorralduse alused jäävad küll alles, aga nõrgenevad ja see kõik võib viia riikide isolatsionismi suurenemiseni. Teise stsenaariumi järgi tekibki uus maailmakord. Lääneriikide ja nende institutsioonide juhtrollile tuginev süsteem hävib ja asemele tulevad regionaalsed jõukeskused, mis võivad olla omavahel konfliktis. Kaob ka rahvusvaheline õigus. Eestile tähendab see pöördelisi valikuid. Kolmas on taastumisstsenaarium ehk praegune maailmakord suudab kriisist välja tulla. Eestile oleks see ilmselt soodsaim variant.

Ja last but not least, mis on mulle eriti südamelähedane: Made raamat pakub taas kivikese sinna müüri, millega laotakse eestikeelset vaadet maailmale. Maailm vaatab meile peale kõikvõimalikes keeltes, oleks hea, kui me suudaks maailma ikka jätkuvalt eesti keeles vaadata. Seda eriti XXI sajandil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht