20% vähem raha!

Kaarel Tarand

Intervjuu kultuuriminister Laine Jänesega

Majanduskliima muutumise tõttu mulluste valimiste järel sõlmitud koalitsioonileping enam ei kehti. Nagu poliitilises slängis öeldakse: kõik teemad on jälle avatud, laual. Mida see konkreetsemalt kultuurielus muudab? Millised märksõnad lähiaastaid iseloomustavad?

Esiteks on negatiivne lisaeelarve tänaseks juba valitsusest riigikokku arutamisele jõudnud. See on protsesside algus, negatiivset lisaeelarvet tehes mõtlesime ikka kaugemale, sest tänavu toimuv mõjutab ka järgmiste aastate võimalusi. Kui räägime järgmise aasta kärbetest, siis räägime esimeses järjekorras summadest, mis on vaja kokku hoida, et mahtuda järgmisel aastal eelarve piiridesse. Tänase päeva seisuga ei ole numbreid avalikkusele väga konkreetselt välja käidud. See võib olla ehmatav, aga järgmiseks aastaks on võrreldes tänavuse aasta vabade vahenditega ehk vahenditega, mis ei ole seotud euroraha, seadusega fikseeritud kulude, samuti finantstehingutega (näiteks juba varem tehtud ehituskulude tagasimaksed pankadele) vähenemine üle 20%. Vähenemine on võrdluses praegu kehtiva 2008. aasta eelarvega, lisaeelarvega tehtav kokkuhoid siin ei kajastu.

 

See tähendab siis, et 2009. aasta eelarve on enam-vähem sama suur kui 2007. aasta eelarve.

Isegi veel väiksem.

 

See on siis iseseisva Eesti uuemas ajaloos esmakordne, et kultuurieelarve väheneb absoluutarvudes.

See kehtib kõigi valdkondade kohta. Summa summarum on kultuuriministeeriumi eelarve vähenemine 8% kehtiva eelarve suhtes, kui arvestame kõiki rahavooge. Absoluutselt kõik ministeeriumid, v.a kaitseministeerium, saavad väga valusalt pihta. Kindlasti pole kultuuriministeerium rahavoogude vähenemise mõttes teistest drastilisemas olukorras.

 

Mille pealt on üldse võimalik kokku hoida? Suurim kulu kultuuris on ju palgakulu, olgu tegu ringhäälingu, muuseumide või teatriga. Ka küttearvet ei saa maksmata jätta. Palku vähendada ei saa, kuid kas on üldse millestki rääkida ametiühingutega, kes kindlasti eeldavad vähemasti 10–15% palgakasvu ka järgmisel aastal?

Meie seisukoht on küll, et palkade arvelt kärbet teha pole võimalik. Ma ei kujuta ette, kuidas kehtivatest kultuuritöötajate palkadest saaks midagi maha võtta. Küll aga vaatame tegevuskulusid, mille sisse käivad ka palgad. Me ei sunni asutuste juhte kärpima palgakulusid, kokkuhoid peab tulema kõigi tegevuskulude pealt. Seda ka ministeeriumis endas, kuigi väikeses asutuses, nagu ministeerium on, tuleb marginaalne summa kokku.

Palgakulud ei ole need, mille arvelt kultuurielus saaks kokku hoida. Situatsioon on väga valus. Aga küsimus pole võitluses, mida siis kultuuriminister oma valdkonna eest peab või ei pea. Praegu on meil olemas valitsuse otsus RESi üldiste raamide osas. Läbirääkimised 2009. aasta eelarve täpsete summade üle pole veel ministrite vahel alanud. Need on planeeritud juunikuusse. Kultuuriministeerium on oma rahulolematust 2009. a eelarve võimaliku vähenemise pärast väljendanud ka juba RESi arutelude ajal.

Igal juhul taotleme kultuuritöötajate palgatõusu. Kui suur või väike see saab olema, selgub siiski alles sügiseks.

Oluline teema aruteluks on ka nn ringiraha seaduse kehtestamine ja raha eraldamine. Praeguse seisuga tundub, et see võib kahjuks lükkuda aastasse 2010. Ma loodan siiski väga, et riigikogu suudab vähemasti vastu võtta vajaliku seaduse, mis hetkel on omavahelistesse vaidlustesse takerdunud. Alustamise tähtajaks võiks sel juhul olla 1. jaanuar 2010, neli kuud hiljem kui ministeeriumi pakutud ideaalvariandis.

 

Riigikogu praeguse koosseisu ajaks on pilt majanduses enam-vähem selge, mingeid suuri, etteaimamatuid pöördeid siin ei tule, olgu siis majanduskasv 0, 2 või 4 protsenti. Millegi uue ja suure algatamiseks ei teki ühelgi juhul vaba raha. Praegu käib pigem hädapärast äraelamine. Mõni te erakonnakaaslane on väljendanud mõtet, et kui juba kärpida, siis loobuda ühest ja kallist avalikust tegevusest-teenusest kui et jahtida igalt poolt sente taga. Ka kultuurivaldkonnas võib küsimuse nii püstitada. Mis see on, millest loobumist võiks üldse kaaluda või mille algatamist edasi lükata?

See on valus küsimus. Läbirääkimised rahandusministriga pole veel alanudki ja ma ei tea, kuhu me lõpuks jõuame. Ma loodan kogu jõuga siiski võidelda. Aga ma tean, mis kindlasti tuleb ära teha, millest loobumine ei tule kõne alla. Eesti Rahva Muuseum, mille ehitamise skeem õnneks põhineb euroraha kasutamisel ja kultuurkapitali kaudu laekuval. Seetõttu ongi oluline rääkida eurorahast, mis on meie riigieelarves sees. Ja kuigi need on suunatud summad, mistõttu mõnele tundub, et ei saa jagada vasakule-paremale, on see siiski raha, mis tuleb kultuurile, ja see 1,4 miljardit pole väike raha.

 

Euroopa raha kasutamise võimalus on meil tagatult olemas aastani 2013. Praeguseks on kõlanud arvamusi, et kui meil läheb kõik hästi, siis ei pruugi me ELi järgmisel eelarveperioodil massiivse abi saajate hulgas enam olla. Kultuuri suurehitiste valmimise ajahorisont on ikka pikem kui viis aastat. Nii ERMi kui ka Kumu puhul on sõnadest tegudeni jõudmiseks läinud paarkümmend aastat ja rohkem. Selliseks ajaks ei saa me ju ELi toetusega arvestada. Kas Eesti riigil on kultuuri suurehitiste osas üldse mingi pikem selge plaan, et mida on vaja ja millises järjekorras? Viimati arutas parlament seda 1997. aastal.

Arutelu tähtsate kultuuriobjektide üle on sisuliselt alanud läbi regionaalministri määruse, mille ta nüüd alla kirjutas (28. mail allkirjastas Siim Kiisler määruse, mille järgi toetatakse lähiaastatel Euroopa Regionaalarengu Fondist üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjekte 791 miljoni krooniga – toim) ja mille voorud on avatud. Kaks aastat tagasi lepiti üle riigi suuruse järjekorras objektid kokku: Narva kindlus ja Kuressaare linnus, meremuuseum ja Tehvandi, ERM samas nimekirjas. Loomulikult nõuab see igaühelt kandideerimist ja projektikirjutamist vastavalt Euroopa nõuetele. Selline avalik arutelu ongi, neid on pidanud valitsus olulisteks kultuuriobjektideks ja teoreetiliselt jõuab aastaks 2013 nende objektidega ka ühele poole. Selle aja ja rahaga saab hakkama.

1997. aastal otsustati ära muusikaakadeemia, Kumu ja ERM. Praegu ei ole ehk veel õige aeg rääkida väga pikalt ja kaugele ette, sest samast otsusest on EMTA saal jäänud ehitamata, üks osa projektist tegemata. Minu meelest peame tõsiselt vaeva nägema, et see lubadus saaks täidetud. See puudutab küll haridusobjekte, sest EMTA kuulub avalik-õigusliku kõrgkoolina haridusministeeriumi haldusalasse. Meie seisukoht on, et see asi tuleb lõpule viia.

 

Sama probleem on ju nüüd kunstiakadeemia uue võimaliku hoonega. Hariduse ja kultuuri suurehituste puhul on nende eestkõnelejad, huvirühmad, väga autoriteetsed, mistõttu poliitiline võim on sundseisus juba ammu enne sisulise arutelu algust uue objekti vajalikkuse üle: me kas anname raha või oleme rahvuskultuuri vaenlased. Kas pole nii, et meil on praeguseks juba 100 aasta peale ette mõttes planeeritud ooperiteatreid ja muud, küsimata, on meil neid vaja või on meile jõukohane neid pidada, piisava professionaalsusega täita? Kas sellise lõksu vältimiseks poleks just mõtet parlamendi poole pöörduda?

Maailmamajanduse praegune situatsioon ongi hetk, mil tuleb ja on võimalik arutada põhjalikult läbi ja püüda ka konsensust saavutada vajaduste ja võimaluste osas. Kui ei olda parasjagu kõrgseisus, vaid pigem madalseisus, ollakse ka aruteludes kainemad. Unistada tasub alati, aga pragmaatikuna arutaksin ma praegu tegelikke võimalusi. Ma olen täiesti veendunud, et meie rahvusooper vajab laiendust, oluline on just saal, sest praegune ei vasta kaasaja nõuetele. Oluline on arutada, kas ooperimaja võiks olla järgmine objekt, mida tegema hakatakse. Rahvusringhäälingu maja on teema, mis ehk leiab lahenduse olemasoleva kinnisvara realiseerimise abil. Rahvusooperis olemasoleva maja müük muidugi kõne alla ei tule. Ooper võiks olla parlamendi järgmine oluline otsus. Tänast situatsiooni vaadates ei julge aga küll mingit täpsemat tärminit välja pakkuda, et millal. ERMiga sarnane, kultuurkapitali kaudu rahastamise skeem võiks jätkuda ka rahvusooperi puhul.

 

Aastakümneid väga rikas Norra riik jõudis tänavu Oslo ooperimaja valmimiseni 127 aastat pärast esimese otsuse tegemist. Kas ei peaks ka meie oma väga ambitsioonikate plaanide puhul pigem silmas pidama 50 ja 100 aasta perspektiivi, kui maailma kogemus näitab, et kiiremini ei tule välja?

Eesti, meie kultuurirahva ja parlamendi ambitsioonikus on meile täna andnud võimsaid otsuseid ja samme. Täna on meil hea toetuda parlamendi otsustele, mis sest, et me ei suuda neid täita nii kiiresti, kui alguses lootsime. Aga põhimõtteline, strateegiline otsus selle kohta, mis on järgmine, peaks tehtud olema. Vastavalt võimalustele siis ehitame. Norra näitele lisaks: Uppsala kontserdimaja arutati ja ehitati ka kokku 40 aastat. Meie oleme mõne aastaga avanud kolm kontserdimaja: Tartus, Pärnus ja Jõhvis. See on pretsedenditu regionaal- ja kultuuripoliitiline otsus ja tegu positiivses mõttes. Aga täna maksame jätkuvalt nende majade ehitamise finantskohustusi. Kui inimestele praegu tundub, kas siis praegu ei tehtagi midagi, siis peame endale aru andma, kui palju me viimaste aastatega oleme saanud investeeringuid, mille finantskohustusi peame tasuma veel mõnda aega.

 

Küsimus ongi selles, et kui nüüd on väga edukalt realiseeritud ruumiprogrammi, ehk siis keskenduks vahelduseks sisule. Et enne järgmisi ehitusi oleks tekkinud võimalused maksimaalselt ära kasutatud.

Ma olen täitsa nõus. Küsimus pole ainult rahas, mis on ministeeriumi real. Kindlasti saame oma riiki kõige paremini tutvustada läbi kultuuritegevuse, kultuuriekspordi. Sellekski peaks aktiivselt Euroopa raha taotlema.

 

Oludes, kus raha juurdevool ei ole võrreldav viimaste aastatega, peaks ühiskond ehk ka uuesti läbi arutama, kui suurel määral on üldse riigivõimu asi kultuurielu juhtida ja korraldada. Kas riiklikku tegevust on vähe, palju või parasjagu? Või on tegevusi, mis tuleks ära anda, ümber korraldada?

Oleme algatanud siin protsessi, n-ö vähem riiki. Kolmas sektor, loomeliidud jt on päris tugevad ja ma leian, et mitmed programmid, toetused, mida ministeerium praegu paralleelselt kultuurkapitaliga jagab, kogudes kõigepealt taotlusi, moodustades komisjone jne, tuleb suunata loomeliitudele, et nad ise otsustaksid. Muidugi võib ju küsida, et kas ei teki seal mingeid klanne, erapoolikut jagamist, kellegi tõrjumist. Sellest ei saa lähtuda. Ministeeriumi asi on teha suuremat kultuuripoliitikat, mitte otsustada ühekordseid pisiasju.

 

Programmidele kulub üsna tilluke osa valitsemisala eelarvest. Kas aga kõigi nende asutuste-institutsioonidega, mis raskeimad ajad 1990ndatel üle elasid, enam iial mingeid muutusi ette ei võeta ei omandivormis ega juhtimises, olgu välisilm, milline tahes?

Avalik-õiguslikega ei võta me kindlasti midagi ette, nende elu on seadusega otsustatud. Muuseumivõrgustikust räägime küll. Sel aastal tuli siseministeeriumi alt meile 15 maakonnamuuseumi. Töörühm teeb praegu tõsist tööd, et seda struktuuri korrastada. Jääks võib-olla 5-6 keskset sihtasutust, mille juures oleks siis tütarasutused, filiaalid ja filiaalikesed. Kui juhtimine on korrastatud, saab keskenduda sisulisele tegevusele ja muuseumide teadustööle.

Raamatukogusid on ministeeriumi alluvuses väga vähe, me toetame omavalitsuste raamatukogusid teavikute ostmise süsteemi kaudu. Teatritest – arengukavas on kirjas, et need peaksid kõik muutuma sihtasutusteks. Selleks, et neil oleks rohkem iseseisvust, alates piletihinna määramisest kuni omatulude kasutamiseni. Protsess on alanud, aga kõik teatrid pole veel oma omandivormi muutnud.

 

Ka sihtasutustena jääksid teatrid siiski otse riigi alluvusse ja kontrollida. Miks mitte omavalitsustele?

See on arutamise koht, kuid ausalt öeldes peab siin olema omavalitsuse huvi ka, sundida neid ei saa. Ma ei ole küll praegu valmis ütlema, et nõuame näiteks Endla teatri Pärnu linna sihtasutuseks minekut. Ei ole välistatud, et Pärnu linn võiks sihtasutuses osaline olla.

Mu küsimus on ajendatud sellest, et kui kõigis eluvaldkondades räägime kodanikuühiskonna arendamisest, sellest, et riik ei tähenda valitsust ja parlamenti, vaid kodanikkonda, siis kultuuri valdkonnas ei ole otsustamine kodanikele alati piisavalt lähedal ja neid võiks rohkem usaldada, keskvõimu kontrolli ja juhtimist vähendada. Ettekujutus, et riik just valitsuse kujul vastutab kogu kultuurielu eest, on üks okupatsiooniaja pärand, mida on mugav meie põhiseaduse sissejuhatuse abil edasi venitada. Miks ei võiks kultuurielus otsustamine olla kodanike käes, lähemal?

Muidugi võiks, küsimus on selles, millal see võiks juhtuda, kas täna, kümne või enama aasta pärast. Arvan küll, et asutused peaksid olema palju iseseisvamad. Minister ja nõunikud ei peaks meeletult neid kõiki juhtima. Sihtasutuste puhul see nii juba ongi. Teatreid juhib ikka teatrite juhtkond, mitte ministeerium. Peamine on siin rahavoog. Etendusasutuste liit on küllalt tugev organisatsioon, samuti teatriliit, mis teeb võimalikuks ministeeriumiga kolmepoolsete kokkulepete sõlmimise. Sedakaudu on kokku lepitud tänane efektiivne rahastamismudel.

 

Kultuurisektoris õnnestus pea kõigil, kes okupatsiooniajal olemas olid, end ka iseseisvuse ajal põlistada ning praeguseks on peaaegu võimatuks muutunud ühegi n-ö rasked ajad üle elanud asutuse eksistentsi küsimärgi alla seadmine või sulgemine. Kogu struktuur, aga ka selle rahastamise proportsioonid on paigas.

Kuid mis on selles halba, kui kultuuris tuleb institutsioone aina juurde ja neid suudetakse toetada?! Kas või näiteks erateatrid, millest igaühel on oma nišš ja oma publik ja mis tänu toetusele on ka ellu jäänud. Neil pole publiku puudust, pole seda ka riiklikel teatritel. Mille siis peaks sulgema?

 

Ma piltlikustan siis. Rahandusminister ütleb kultuuriministrile, et sul on teatrid Tartus, Viljandis, Rakveres ja Pärnus, aga raha on ainult kolme jaoks. Kultuuriministril on väga halb, ent siiski võimalik valik, neljast üks tuleb ohverdada. Juhul, kui need oleksid linnade teatrid, siis oleks igaühel üks ja igaühe valik oleks – kas kõik või mitte midagi. Tähendab, munitsipaalalluvus annaks raskema aja üleelamiseks isegi kindlama garantii, riigi omandina on  seisund ohustatum.

Ma ei ole selles väga veendunud. Kui ma Tartu omavalitsuses töötades oleksin pidanud otsustama, kas Vanemuise teatrit on võimalik võtta linnale, siis toona oleksin öelnud, et ainult koos riigilt tuleva rahaga. Praegu ei ole kohalikel omavalitsustel mitte midagi võimalik automaatselt üle võtta. Kultuurivaldkond on kindlasti ka regionaalpoliitika ja teie näites kaalukausile pandud valiku asemel oleme me öelnud, et igal juhul pingutavad kõik natuke rihma, aga kõik jäävad alles. Kuidas saaks näiteks Pärnu inimestele öelda, et hakake õige Tallinnas teatris käima?

 

Selle aasta maksulaekumine kultuurkapitali on olnud väga ebastabiilne eriti tubakaaktsiisi ja hasartmängumaksu osas. See erineb väga suurelt sellest, mis sügistalvel eelarvesse kirjutati. Seega, kui kultuurkapitali kaudu jagatakse raha ka püsitegevuseks, on see üsna riskirohke teguviis.

Kindlasti ei ole suurem osa kultuurkapitali kaudu jagatavast rahast püsitegevuseks. Kultuurkapitalist jagatakse raha vastavalt sellele, kuidas eelmises kvartalis reaalselt maksuraha on laekunud. Ühelgi sihtkapitalil pole ka kunagi kogu raha viimse sendini ette ära jagatud. Pikemaajalised kohustused nagu stipendiumid, elutöötoetused, aga ka aastaks ette määratud toetused näiteks kultuurilehele, Eesti Instituudile, moodustavad vaid osa igas jaotuses, mistõttu loodetust kehvem laekumine nende rahastamist ohtu ei sea.

Pealegi, kõigele vaatamata on tänavune laekumine eelmise aasta omast suurem. Ja kui kultuuriministeeriumi järgmise aasta eelarve tervikuna väheneb, siis kultuurkapitali eelarve kindlasti ei vähene. Nii et kultuurkapitali osas pole pessimismiks põhjust.

 

Kuidas jääb aga kultuurkapitalis oleva ehituslaenuga? Kui seda raha piisavalt ei laeku, siis ega panka ei pruugi huvitada, miks raha pole, ta tahab oma ikka kätte saada.

Need on ajatatavad graafikud. Näiteks Kumu tagasimakseteks kuni 2010 oleme kenasti graafikus. Vahepeal oli lootus, et saame isegi kiiremini. Ka tulevikus, Eesti Rahva Muuseumi puhul on riskidega arvestatud.

 

Riigi praeguses finantsseisus ei ole oodata ega loota ka neid sadu miljoneid, mida vajaks kultuuri-, eeskätt arhitektuuripärand. Kas ka siin loodame ainult n-ö rikkama Euroopa abile, kuna endal kulub kogu raha mujal ära?

Muinsuskaitse valdkonnas on suuremad kulud seotud ehitusega, need on restaureerimistoetused. Uuringutele ja järelevalvele kulub vähem. Muinsuskaitseamet on ministeeriumi ainus otsene allasutus ja kõik, mis puudutab kokkuhoidu, puudutab ametit täpselt samavõrra kui ministeeriumigi ja kõiki teisi. Siiski on Euroopast tulev raha väga oluline ja seda on võimalik taotleda, kuna paljud kaitsealused objektid on ka turismi seisukohalt olulised.