Mütoloogiline Jäälahing

Mihkel Mäesalu

Grupi suurust piiras keskajal Euroopa ilmalike ülikute kirjaoskamatus, mistõttu ühtsustunnet kandsid tollal ennekõike suuline info ja isiklikud suhtevõrgustikud.Andres Adamson, 1242 – müüti murdes. Toimetanud Piret Ruustal. Kujundanud Epp Marguste. Argo, 2013. 134 lk.

 Jäälahingul ja selle võitnud vürst Aleksandril on Vene ajaloolises mälus äärmiselt oluline koht. Juba XIII sajandil pühakuks kuulutatud Aleksander on niivõrd kaua Vene ajaloolaste ja riigimeeste tähelepanu all olnud, et mitte isik ise, vaid ka tema kohta kirjutatu on saavutanud omaette uurimisobjekti staatuse.1 Ennekõike alates 1930ndatest aina suurema tähtsuse saanud Jäälahing on koos vürstiga väljunud kirjutatud sõna raamidest ja jõudnud vormuda nii tinasõduriteks, üllatusmunadeks, mängufilmiks kui ka värvi-ise-lasteraamatuteks.

Andres Adamson ei uuri raamatus „1242 – müüti murdes” siiski mitte Jäälahingu historiograafiat, vaid ikkagi sündmust ennast. Autor asub vapralt rünnakule Vene ajalookirjutuse heroilise tiiva vastu, seades eesmärgiks koorida sündmuse ümbert maha sajandite jooksul kuhjunud müüdid ja esitada lugejale 1242. aasta aprilli alguses Lämmijärvel toimunust võimalikult tõetruu pilt. Kuigi puuduvad nii historiograafia-alane peatükk kui ka kasutatud kirjanduse nimekiri, teavitab Adamson professionaalse ajaloolasena lugejaid ometigi oma asukohast historiograafilisel maastikul. Lähenedes sündmustikule kriitilise ajaloolasena, püüab ta omasõnu hoiduda ka ühe müüdi lammutamise järel teise, nn antimüüdi loomisest.

Raamatu esimeses pooles keskendutakse sündmuse eelloole. Antakse ülevaade Liivimaa ja Venemaa riiklikust ülesehitusest XIII sajandi esimesel poolel ja kirjeldatakse olulisemaid sündmusi lahingule eelnenud kahel aastakümnel. Lühike ja asjalik sissevaade Saksa ordu liikmeks olemise praktilisse ja ideelisse tasandisse ei jäta kahtlustki, et munksõdurid olid tõelised Issanda sõjasulased. Kõrge moraaliga, kartmatud võitlejad elasid kasinates oludes ja pühendusid üksnes kristluse teenimisele lahinguväljal. Vürst Aleksandrist ja ka teistest tolle aja Vene vürstidest maalitud pilt on hoopis teine. Ainult oma isiklikust heaolust huvitatud vürstid eelistasid sõdida pigem omavahel kui astuda oma alamate kaitseks ühiselt vastu Batu-khaani juhitud invasioonile. Hullemgi veel, nad ei hoidunud tagasi koostööst mongolitega isegi omaenese sugulaste vastu. Üheks Vene vürstisuguvõsade konkureerimise tandriks olid ka Novgorodi ja Pihkva vürstiriigid. Võim neis linnades kuulus küll kohalikele bojaaridele, kes valisid või tagandasid vürsti oma vabal tahtel, kuid ka nende bojaaride seas olid tegelikult kildkonnad, kes toetasid vürsti kohal ühe või teise suguvõsa esindajaid. Kusjuures Novgorodi vürsti kohale konkureerimisel ei hoidunud Rjurikovitšid tagasi isegi niivõrd drastilistest survemeetmetest kui viljaekspordi peatamisega linnas näljahäda põhjustamine.

Jäälahingu eelloos on tavaks käsitleda kolme lääne algatusega ettevõtmist: Rootsi kuningriigist lähtunud 1240. aasta sõjaretke Neeva jõe suudmealale (see lõppes kaotusega vürst Aleksandri vägedele Neeva lahingus); Tartu piiskopi ja Saksa ordu toetust seni Otepääl redutanud opositsioonilise vürsti Jaroslav Vladimirovitši võimuletulekuks Pihkvas samal aastal ning kolmandaks 1240. ja 1241. aasta talvel Saksa ordu, Saare-Lääne piiskopi ja Põhja-Eesti vasallide tehtud katset ristiusustada vadjalased, kes olid küll andamikohuslased Nov­gorodi ees, kuid seni veel paganad. Vene ajaloo suures loos on need kolm sündmust kokku võetud paavsti Venemaa vastu organiseeritud ristisõjana, mille eesmärgiks olevat olnud teha õigeusklikest venelastest katoliiklased. Sealjuures olevat rünnak planeeritud sihilikult mõni aasta pärast Venemaad nõrgestanud mongolite invasiooni. Aleksander Nevski tähtsus Vene ajaloos tulenevatki sellest, et tema võidud Neeva ja Jäälahingus peatasid katoliikliku invasiooni ja võimaldasid õigeusklikul vene rahval püsima jääda.

Juhuste kokkulangemisele ja allikate omatahtsi tõlgendamisele toetuva ideoloogilise jutustuse lükkas juba üksteist aastat tagasi oma doktoritöös ümber professor Anti Selart.2 Andres Adamson ei piirdu üksnes Anti Selarti seisukohtade tutvustamisega, vaid astub temaga ka diskussiooni. Rõhutades vajadust mitte minna kriitikaga liiga kaugele, toonitab ta katoliikliku maailma laienemissoovi, mis võis väljenduda sõjalises ettevõtmises õigeusklike vastu ka ilma paavsti otsese üleskutseta, tuues näiteks IV ristisõja. Siinkohal ei hakka ma vaidlusesse sekkuma, kuid soovin juhtida tähelepanu ühele väikesele, aga märgilisele detailile. Nimelt seostatakse eelmainitud ristisõjaplaaniga ka 1238. aastal Taani kuninga Valdemar II ja Saksa ordu Liivimaa haru vahel sõlmitud Stensby lepingut, kus määrati ära edaspidi ühisel jõul vallutatavate alade jaotamine: kaks kolmandikku kuningale ja üks kolmandik ordule. Andres Adamsoni järgi mõeldi rünnata skismaatikuid ehk õigeusklikke (lk 32), kuid lepingu tekstis on siiski mainitud üksnes paganaid (a paganis),3 mitte skismaatikuid. Seega ei viita Stensby leping otseselt mingile kavatsusele ristisõjaks õigeusklike venelaste vastu.

Lugeja ootab ilmselt juba kannatamatult poliitiliste targutuste lõppu, põledes soovist kuulda veel mõne müüdi murdmisest. Suvel 1241 põletas Aleksander maha liivimaalaste linnuse Vadjamaal ja taaskehtestas vadjalaste andamikohustuse. Järgmine kord mainitakse teda allikais alles 1242. aasta hiliskevadel. Kus siis oli Aleksander üle poole aasta? Andres Adamson oletab, et ta osales Batu-khaani sõjaretkel Ida-Euroopasse ja naasis sealt koos mongolitelt saadud ratsavibuküttide salgaga, kelle toel kehtestas märtsis 1242 oma võimu Pihkva üle ja korraldas seejärel jõudemonstratsioonina sõjaretke, mis päädis Jäälahinguna tuntud kokkupõrkes sõjasaagiga naasva Aleksandri salga ja seda rünnanud Saksa ordu ja Tartu piiskopkonna vägede vahel. Väited vürst Aleksandri koostööst mongolitega aastatel 1241-1242 ei seisa just kõige tugevamal allikalisel toel, mida Andres Adamson ka selgelt tunnistab. Ometi on autor jäänud oma veendumusele truuks ja otsustanud oma oletused siiski lugejatele edastada.

Märkamatult olemegi jõudnud keskse sündmuse – Jäälahinguni, mille aspektide üle arutlemisele pühendab Andres Adamson ligi kolmandiku raamatust, kusjuures peamiselt murtaksegi müüte just nendel 39 leheküljel (lk 83–122). Hoidumaks nürimeelsest loetelust ja äratamaks lugejates huvi teose enese vastu, toon siinkohal vaid üksikud olulisimad andmed. Võrdlemisi suure tähelepanu on pälvinud lahingus osalenud sõdalaste arv ja vägede koosseis. Aleksander ja tema vend Andrei juhtisid Andres Adamsoni hinnangul hobustel ning saanide ja regedega liikunud rüüstesalka, mis koosnes vürstide družiinadest, mongolite abisalgast ja oletatavasti ka pihkvalastest ning novgorodlastest. Sõjameeste koguarv võis ulatuda kuni kolme tuhande meheni. Vastaspoolel oli 26 orduvenda koos abipersonaliga, Tartu piiskopkonna vasallid koos oma kaaskonnaga ja eestlaste (resp. ugalaste) malev, keda kõiki kokku olevat olnud 700–900 ümber. Liivimaalaste väe juhatajat pole teada, igal juhul ei saanud see kindlasti olla ei ordu maameister Dietrich von Grüningen ega ka viitsemeister.

Jäälahingu toimumiskohana pakub Andres Adamson välja Želtsa jõe suudme piirkonna Lämmijärve idakalda. Niisiis ei võideldud mitte järve jääl, nagu seni valdavalt usutud, vaid hoopis rannikul. Hoiatades lugejaid laialt levinud, kuid igasuguse allikalise toeta lahinguskeemide ja kokkupõrke üksikasjaliste kirjelduste eest, visandab ta siiski oma nägemuse. Lahingu tähtsuse hindamisel asub autor pigem mõõdukale positsioonile, eitades sellele omistatud Liivimaa idapiiri paikaseadja või preislaste ülestõusu tõukejõu rolli, rõhutades, et liivimaalasi langes oletatavasti ikkagi kolmekohaline arv, mistõttu ei saa Jäälahingut pisendada ka „tähtsusetuks kähmluseks”.

Käsitletavas raamatus põikab Andres Adamson korduvalt jutustuse pealiinist kõrvale, peatudes lühemalt või pikemalt mõnel äärmiselt põneval, kuid teemaga mitte nii tihedalt seotud küsimusel, näidates sellega oma laia huvide ringi ja eruditsiooni. Seetõttu võin arvustuse lõpus lubada ühe ekskursi ka enesele. Rahvus ja etnilisus keskajal, üks äärmiselt põnev ja keeruline uurimisteema, ei ole kunagi varem Eesti meedias sellise tähelepanu alla sattunud kui selle aasta esimesel poolel. Ka Andres Adamsoni raamat ei ole jäänud sellest puutumata. Ta mainib korduvalt, et rahvus on ajas kujunenud nähtus. Käsitletud ajajärgul ei olnud veel ei venelasi, leedulasi ega eestlasi ja „ometi kasutame neid mõisteid nonde kaugete aegade kontekstis – ja kasutati neid ka toona –, saades ühtemoodi aru, millest jutt” (lk 24). Kas aga saame?

Ühes hilisemas ekskursis, mis keskendub eestlaste osakaalule Liivimaa maahärrade vasallide seas (lk 92–93), toonitab autor varem öeldule minu arust vastu rääkides, et ka XIII sajandil olid olemas nii rahvused kui ka rahvustevahelised vastuolud. Olid need vastuolud aga tasandil westfaallasest või saksist ülik vs. harjulasest või virulasest ülik (nagu pakub välja Eesti ajalugu II) või sakslasest vs. eestlasest ülik (nagu näib siinkohal uskuvat Andres Adamson)? Esimene variant näib tõenäolisem, arvestades juba omaaegseid kommunikatsioonivõimalusi. Grupi-identiteedil põhinev ühtekuuluvustunne eeldab pidevat kommunikeerimist grupi liikmete vahel vältimaks ühtsustunde hajumist. Grupi suurust piiras keskaegse Euroopa ilmalike ülikute peaaegu puuduv kirjaoskus, mistõttu tulid ühtsustunnet edastavate ja kandvate vahenditena tollal kõne alla ennekõike suulisel teel levinud info ja isiklikud suhtevõrgustikud.4

Nüüd võiks põgusalt peatuda veel mõnel raamatu väärtusel. Kindlasti on kiiduväärt rikkalik kaardimaterjal, mis tutvustab tolle aja poliitilisi piire ja tähtsamaid paiku ning hõlbustab lugejal toimunusse sisse elada. Vastavalt Eesti traditsioonile on ka Andres Adamsoni populaarteaduslik „1242” midagi enamat ajaloolaste uurimustulemuste rahvalikust pakendist. Ajalooteadus avaldub siin elavalt, see tähendab poleemiliselt ja diskuteerivalt, tuletades lugejale meelde vaidluse määravat tähtsust akadeemilistes püüetes mõtestada minevikku.

Lõpuks jääb üle vaid küsida, kas Andres Adamson suutis lammutada müüdi ja hoiduda anti-müüdi loomisest. Vähemalt peategelaste moraalse palge juures ilmneb selgelt hea-paha pooluse vastupidi pööramine, mis on aga ühe historiograafilise traditsiooniga konfronteerumise mõistetav kaasnähe. Vene ajalookirjutuse heroilisemates tekstides peaaegu kurjuse kehastusena esinenud Saksa ordust jääb pärast lugemist mulje kui pigem positiivsest jõust, eriti orduvenna isikliku eetilisuse osas. Venemaa kaitsjast vürst Aleksandrist näib olevat saanud aga omakasupüüdlik kaabakas. Ajalookirjutuse nähtamatud raamid on seega tinginud Jäälahingu uue mütoloogia, mis on küll reaalselt toimunule lähemal, kuid siiski mitte täiesti neutraalne tõde. Siinjuures ongi ju kaheldav, kas täielik neutraalsus on niivõrd mütoloogiliselt laetud teema käsitlemisel üldse võimalik.

1   Anti Selart, Alesksander Nevski. Märkmeid ühe suurvürsti postuumse karjääri kohta. – Akadeemia 2000, nr 1, lk 115–148.

2   Anti Selart, Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Uurimus poliitilisest ajaloost. Tartu 2002, lk 113–173.

3   Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. Band 1. Vlj Friedrich G. von Bunge. Reval 1853, nr 160, veerg 207.

4   Vaata lähemalt Len Scales, The Shaping of German Identity. Authority and crisis 1245–1414. Cambridge – New York 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht